07.06.2007, 00:00
Nikos Kazantzakis. „Viimne kiusatus"'
Johannes Esto Ühing;Tallinn, 2007;496 lk;Uuskreeka keelest tõlkinud Kalle Kasemaa
Kultuurivallas, ja eriti filosoofias, on
nüüdisaegseid kreeklasi paratamatult võrreldud nende
antiikaegsete klassikaliste eelkäijatega (eelkõige Homerose,
Platoni, Sophoklese, Aristotelesega) ning enamasti ei ole võrdlused
uuskreeklaste kasuks. Läbi aastatuhandete ja dramaatilise ajaloo kiuste on
aga kreeklased säilitanud oma iidsetele lätetele tagasiulatuva
andekuse kirjanduslikus fabuleerimises. Ärgem unustagem, et sel
suhteliselt väikesel rahval (Kreeka elanike arv on umbes 11 miljonit) on
kaks Nobeli preemia kirjanduslaureaati (Giorgos Seferis ja Odysseas Elytis
– tema luulet on eestindanud Kalle Kasemaa). Ka käesoleva raamatu
autor, Nikos Kazantzakis (1883–1957) väärinuks
säärast tunnustust ning mulle jäävad arusaamatuks need
tagamaad, miks ta seda siiski ei pälvinud. Ega ometigi kirjaniku
vasakpoolsete vaadete ning ajutise Nõukogude Liidu sümpaatia
tõttu?
1951. aastal trükivalgust näinud “Viimne kiusatus” ei ole Uue Testamendi evangeeliumide täpne edastus, vaid hoopis teose vägagi originaalne ja vabameelne tõlgendus. Selle järgi aitab Jeesus roomlasi, abiellub Maarja Magdaleenaga ning lõpuks tekitab oma jüngrite seas suure segaduse ja pettumuse. Jeesuse palvel reedab Juudas oma õpetaja (oma aja kohta oli selline intellektuaalne hüpotees üsna ebaharilik) ning inimkonna Lunastaja lüüakse risti, kuid ainult näiliselt. Tegelikult elab ta oma maises elus õnnelikult kõrge eani. Mind isiklikult huvitas eelkõige kirjaniku nägemus esimese sajandi Juudamaal valitsenud religioossetest liikumistest ning tulevase Mašiahi (Messiase) ootused. Nood teostusid kõige dramaatilisemalt Jeesus Kristuse ilmumise kujul ning Juudi sõja (67–70) traagilises lõpus. Hävis ju Teine Jahve tempel; teatavasti hindab judaistlik traditsioon ajaloo kulgu paljuski Esimese ja Teise templi toimimise fookuses.
Kazantzakise maalitud pilt tundub olevat kaunis usutav.
Loomulikult ei meeldinud niisugune isepäine tõlgendus ei katoliku ega ortodoksse kiriku konservatiividele. Paavsti kuuria eestvedamisel kanti Kazantzakise romaan isegi keelatud raamatute nimekirja. Ideoloogilistest klišeedest vabale (kaasa arvatud sügavalt usklikule) inimesele pakub aga “Viimne kiusatus” küllaga lugemisnaudingut ja paiguti ka poleemilist mõtteainest. Kalle Kasemaale aga suurim tänu tõlkimisvaeva eest.
1951. aastal trükivalgust näinud “Viimne kiusatus” ei ole Uue Testamendi evangeeliumide täpne edastus, vaid hoopis teose vägagi originaalne ja vabameelne tõlgendus. Selle järgi aitab Jeesus roomlasi, abiellub Maarja Magdaleenaga ning lõpuks tekitab oma jüngrite seas suure segaduse ja pettumuse. Jeesuse palvel reedab Juudas oma õpetaja (oma aja kohta oli selline intellektuaalne hüpotees üsna ebaharilik) ning inimkonna Lunastaja lüüakse risti, kuid ainult näiliselt. Tegelikult elab ta oma maises elus õnnelikult kõrge eani. Mind isiklikult huvitas eelkõige kirjaniku nägemus esimese sajandi Juudamaal valitsenud religioossetest liikumistest ning tulevase Mašiahi (Messiase) ootused. Nood teostusid kõige dramaatilisemalt Jeesus Kristuse ilmumise kujul ning Juudi sõja (67–70) traagilises lõpus. Hävis ju Teine Jahve tempel; teatavasti hindab judaistlik traditsioon ajaloo kulgu paljuski Esimese ja Teise templi toimimise fookuses.
Kazantzakise maalitud pilt tundub olevat kaunis usutav.
Loomulikult ei meeldinud niisugune isepäine tõlgendus ei katoliku ega ortodoksse kiriku konservatiividele. Paavsti kuuria eestvedamisel kanti Kazantzakise romaan isegi keelatud raamatute nimekirja. Ideoloogilistest klišeedest vabale (kaasa arvatud sügavalt usklikule) inimesele pakub aga “Viimne kiusatus” küllaga lugemisnaudingut ja paiguti ka poleemilist mõtteainest. Kalle Kasemaale aga suurim tänu tõlkimisvaeva eest.