Nimed marmortahvlil 2002
Vinnerid
Kunstnikkirjanik Ervin Õunapuu – on võitmas võitlust Jumalaga, vähemalt Ameerika pinnal.
Kirjanik Kerttu Rakke – pääses Kroonika staarikalendrisse koos Piret Aava ja Ülle Lichtfeldiga.
Kunstnik Reiu Tüür – sai kõigile üllatuslikult Tallinna Kunstihoone juhatajaks, kuigi Pärnu Academia (Non) Grata rektoriks olemine ei üllatanud kedagi.
Kirjanduspsühhiaater Vaino Vahing – “Potteri lõpp” teatris, elutöönäidendid ja Hermaküla kaante vahel, püsiarvustaja Areenil.
Muusikamanager Aivar Mäe – ehitab kontserdimaju nii kiiresti, et teistel silm ka ei pilgu.
Kirjanik Emil Tode – homo, kes tuli teoses “Raadio” lõplikult ja väga märjalt kapist välja.
Brasiilia noorsookirjanik Paulo Coelho – armus eesti kunderalikku noorsookirjanikku Kadri Kõusaarde
Wimberg - kõige pikem, ilusam ja tõupuhtam eesti kirjanik, Tammsaare ja Kiige mantlipärija, viljeleb rustikaalset Blut und Boden kirjandust.
Urmas Vadi – valas kõige paremini kirjandusse unetuse ängi, viljeleb ka karukultust, mõnede arvates ilusam kui Wimberg
Karud – Eestis süveneb karukultus, mille preestrid on Tõnis Vint, Linnar Priimägi ja Jakob Karu. Kultuse pühakoda on Tiia Toometi juhitav mänguasjamuuseum Emajõe Ateenas.
Disainer Kristjan Mändmaa – tõestas samanimelises kirjatöös, et kogu eesti graafiline disain on sitt. Osutus hiljem Villu Järmuti teisikuks.
Bill Clinton – lõpuks ometi sai USA ekspresident kõnelda eesti mõtlejatega, näiteks Gert Jenseniga.
Memuarist Anton Nigov – värskendas raamatuga “Harjutused” Emil Tode ja Tõnu Õnnepalu mälu
Kirjanik Tõnu Õnnepalu – väärib tunnustust viimaste aastate ümberkehastumiste eest
Vaimuinimene Peeter Künstler – Areeni toimetajate Barbi Pilvre ja Tõnu Kaalepi muusa, Kalev Kesküla lähedane sõber. Seoses ooperiga “Peeter!” tõusis kultuskriitiku staatusse.
Peeter Sauter – katartilised lood neegritest, venelastest ja sitast.
Sõdurkirjanik Leo Kunnas – kannab jõuliselt militaarset mõte Eesti lõdva ja emasevõitu vaimuga kultuuris.
Arhitekt Emil Urbel – valged villad on nüüdsest kuulutatud trendiinimeste ametlikuks eluasemeks Eesti Vabariigis
Ken&Tolk - eesti ühiskonna sanitarid. Teinud professionaalsest mõnitamisest kunsti.
Filosoof Mart Raukas – tõestas lõplikult oma preestrivõimeid, ilmutades end ettekandes “Väärikusest” rikkureile. Ilmutus toimus Strateegiliste Algatuste Keskuse arvamusliidrite kogunemisel oktoobrikuus.
Kunstnik-poliitik Signe Kivi – pani uuesti selga kampsuni ja kunstimuuseumile nurgakivi ja lahkus pea püsti ministrikohalt
Ilus njuujorgimees Jürgen Kaljuvee – osutunud eesti kultuuris oluliseks tegijaks, tegemata midagi ja olemata keegi.
Sergo Karjak – tuntud eestivene egüptoloog ja šovinist
Kirjanik Mihkel Mutt –vaimuinimene, ronis välja parteielust.
Naine Vilja Savisaar – tegi kümme aastat tagasi panuse õigele mehele
Filmimees Ilmar Raag – tegi vääramatu pöörde ETV-s, ajas ekraanilt ära vanad naised ja enamiku homodest. Näitab rahvale friigifilme.
Naljamees Mart Juur – humorist, kes sai kuldses keskeas DJks. Kahjuks sai selleks ka Berk Vaher.
“Mehe ettekujutus võrdõiguslikkusest” – uus, Areenis ilmunud eesti kultusromaan, mille autorid, kultuskirjanikud Barbi Pilvre, Harry Liivrand ja Tõnu Kaalep võetakse 2003. aastal Eesti Kultuskirjanike Liitu.
Poeet ja maalija Sass Suuman – võitis 45 aasta luuletusi koondava raamatuga “Tondihobu tõugud vetikatega” Kulka suure preemia (80 000), see teeb ligi 2000 krooni aasta eest.
Mogul Hans H. Luik – omandas vanema mehena noore naise ja kipsis randme.
Eesti housemuusika - Rulers of the Deep, Ajukaja ja Umblu, Dave Storm, Talisman, Ar-bo teevad koos maailmanimedega maailmatasemel tantsumuusikat tervele maailmale. Ja see artistide nimekiri üha täieneb!
Aivar Tõnso – puksib kodumaise ajuelektroonika pärleid välismaale ning riskib ainsana sellega, et toob siia esinema artiste kõige nõudlikuma maitsega publikule (DMX-Crew, Cylob, Pan Sonic, Acid Mothers Temple, Damo Suzuki…)
Noored arhitektid Katrin Koov, Kaire Nõmm ja Hanno Grossschmidt, kelle projekti järgi ehitati valmis Pärnu kontserdimaja. Ometi ükskord usaldati noori tegijaid ja ei lükatud konkursi võidutööd lihtsalt kalevi alla.
Arhitekt Tõnis Tarbe, kelle projekti järgi ehitati (vaatamata üldsuse vastuseisule) otse Tallinna sadama väravasse laohoonet meenutav marketijubetis Norde Centrum.
Gay-emantsipatsiooni puhkemine: Arnold Oksmaa, Ranno Rätsep. Kus on Riigikogu liikmed?
Kultuurileht Sirp - Eesti kultuuri toora, Kaaba ja Talmud.
Noored progressiivsed kultuuritegelased: Leo Lapin, Ants Juske, Jaan Elken, Enno Ootsing, Jaak Jõerüüt, Pekka Erelt, Margus Allikmaa, Heimar Lenk, Ignar Fjuk (karskusvõitleja ja Villem Ernitsa inkarnatsioon)
Luuserid
Arhitektuuriprofessor Mart Kalm – andis iseendale Kultuurkapitali preemia. Pärast seda pole Kulka enam endine.
Päevalehe kunstikriitik Johannes Saar – ei saanud Tallinna Kunstihoone juhatajaks, kirjutas Päevalehte võimsa jeremiaadi
Iluettevõtja Beatrice – kaebas kohtusse trükikoja ja lahutas alles teisest mehest. Kuid kolmas mees?
Andrus Laansalu ehk Andreas W – eesti moodsa teatrimõtte kõverpeegel, pidurdamatu Tartu mõttehiiglane, kelle etendusele isegi Valle-Sten Maiste eelistaks psühholoogilist realismi.
Internetiportaalide kommentaarirubriigid – ikka veel soigumise, ägamise, lolluse ja vihkamise tribüünid
Keskkooli majandusõpiku kaasautor Aavo Viiol – jäi Kultuurkapitalist raha endale jaotamisega vahele
Kultuurkapital – viis kasiinost tulnud raha sinna tagasi, ilma et see oleks vaimuinimeste käest läbi käinud
Isamaaliit – kaotas oma ridadest kolumnist Mihkel Muti
Telestaar Mart Laar – visati välja populaarsest telesaatest Wremja, sõidutati autopagasnikus areenilt minema
Natsikütt Efraim Zuroff – igavene juut, pole leidnud mitte ühtki 10 000-dollari natsi.
Koopiakirjanik Peeter Sauter – jättis (ajutiselt?) joomise maha. Antireklaam Livikole
Kärakirjanik Kaur Kender – ei pääsenud Kirjanike Liitu.
Klubi Terminal Tartus - hääbus vaikselt, valukarjeteta. Selle koha peal on nüüd Põhjamaade parim ööpaik Club-Tallinn
Pühavaimu põlenud torn, mida taastatakse autentselt, selle asemel, et teha seda moodsas võtmes.
Linnakujundajad Liisa Pakosta, Leele Välja, Agne Trummal – Tallinna linnavalitsuse moirad.
Euroametnik Franz, tapeti Areeni modernromaani süžee käigus. Vt ka Emil Tode.
Toomas Volkmann – 20. sajandi fotokunstnikust 21.sajandi reklaamfotograafiks. Norrrmaalne…
Põhjaväil - tuuldeloobitud miljonid, inimvaenulik linnakeskkond ja selle juurde käiv kole arhitektuur (ridamisi maksi- ja säästumarketeid).
Tartu maantee ja Kaubamaja ristmik – kannatavad läbimurde ja tunneli all
Vaal galerii ja Hansapanga galerii – idealistliku mineviku hoiatavad eeskujud
Goodbye Kupar – tere uus Lugemisvara!
Vannabiid
Geeniprojekt – uue aastatuhande muinasjutt
Luuletajanna Viivi Luik – jälle Eestis tagasi, aga ikka sama eeterlik KUI enne.
Restoran Ö – tuletab meelde, et Spiriti kohvikut enam pole
Koreograaf Tiit Härm – mees sukkpükstes, aga Robin Hoodi roll veel tantsimata.
Kujur Rait Pärg – 21. sajandi Tauno Kangro.
Naiskirjanik Kadri Kõusaar – tahab kohe ja kiiresti Kirjanike Liitu, Itaaliasse ja Paula Coelhoks.
Areeni vaimutöölised Barbi Pilvre ja Tõnu Kaalep – püüdsid ooperi “Peeter!” libretistidena tungida loomeinimeste ridadesse, kuid nende tegevus ja isikud nähti eos läbi.
Peadirektor Aavo Kokk – eksperimenteerib Päevalehes kõigi teadaolevate juhtimisteooriatega. Kuivendab kahjumimülgast.
Restoranikriitik Armand Kokk – igav, tõsine, väljakannatamatu gurmaan. Areen on sunnitud tema teoseid avaldama.
Kunstnik Raoul Kurvitz – Tallinna kunstnik, kes usub end olevat New Yorgi kunstnik. Tegi näituse Rakveres.
Tartu uuspoliitik, õppejõud ja romaanikirjanik Berk Vaher – tahab reinkarneeruda samaaegselt Tuglase, Jaan Perdi ja August Allena.
Esteetilised pedofiilid – trend Eesti noores biennaalikunstis, esindajad Kiwa, Siib, Zoova.
Kirjandusteadlane Märt Väljataga – paljastas oma uusimas uurimistöös, et kultuspoeet Kalev Kesküla kandis juba keskkoolis seadusevastaselt vuntse.
Nn meisterkokkade liikumine ühest kohast teise – tõestavad tegelikult, et nad on haibid, näiteks Toomas Lääts.
Mõtleja Lauri Vahtre – jumalameeste arvates esineb Fukuyama ja Huntingtonina ühes isikus
Überimagoloog Linnar Priimägi – Edgari kui Juhi kuju ja tegevuse stsenarist, tahab Tallinnast teha surmalinna. Demagoog über alles.
Pärnu natsid, Jürgen Grafi maaletoojad – lootsid pöörata ajalugu ja näidata, et juudid polegi kannatunud ja natsidel oli õigus.
Linnaametnik Rein Lang – linnapea Edgar Savisaare aja algaja Goebbels
Pühapäevitaja Margus Saar – kujutab ette, et on uudisankur Indrek Treufeld
Telenägu Enn Eesmaa – kipub Riigikogusse, et saada Edgar Savisaareks
Luuletaja Jürgen Rooste – läheb jõuliselt Anton Suurkaseks kätte. Kirjastaja ja luuletaja Anton Suurkask avaldas parimail aastail kuni 12 luulekogu, Rooste avaldab neid üle paari kuu.
Rein Veidemann – presidentlik mõtleja, kes tahab olla eesti ühiskonna tsement ja südametunnistus. Vt. Andra V.
“Nimed Marmortahvlil” võttegrupp – filmijõuk, kes tahtis teha ühtaegu moodsaid vasteid filmidele “Reamees Ryani päästmine”, “Inimesed sõdurisinelis”, “Rukajärven tie”, “Nad võitlesid kodumaa eest” ja “Tähesõjad”.
Laia profiiliga kombinaator-mahhinaator Uno Nisu – menubändi Rullnox helilooja, ohustab Homenja, Jörbergi ja Pearu Pauluse positsiooni Eesti estraadil. Jube, õudne, väga tõsine.
Estraadiartist Arnold Oksmaa – tulevane Vello Orumets ja Monica Lewinsky; ka tõenäoline staar-memuarist.
Duett Rein Rannap ja Maarja-Liis Ilus – ilus ja kurb ja piinlik.
Kirjandusõpikubeibed – tõmbasid eesti kirjanduse kollasele liistule. Peda tase uues kuues.
Duett Henrik Normann ja Madis Milling – peaaegu nagu Abel & Nõmmik omal ajal.
Vaapo Vaher – seemnepurskekolumnist, arvab, et see ongi kirjandus. Misogüünne kolumats.
Aigi Vahing – aasta lembeluuledebütant.
Klubid “ainult liikmetele” – muidu ei tulevat kõige rikkamad ja kõige ilusamad kohale, kui üle ukse pääseb ka lihtrahvas
Leksikoni toimetuskolleegium: Kurt Ingermann, Tõnu Kaalep, Kalev Kesküla, Harry Liivrand, Siim Nestor, Barbi Pilvre, Ene Läkk.
