Nirvaanale lähemal: amfiibeestlased
Peaaegu iga nädal teeb Eestis oma uksed lahti mõni
uus spaa. Seega oleks hoolimata peenutsevatest nimetustest, nagu talasso-,
city- ja päevaspaa, raske seostada neid millegi eksklusiivse ja
elitaarsega. Spaa on muutunud tervisespordi meinstriimiks nagu
kepikõndki.
Ometi püüab iga väike veekeskus
võita külastajat millegi erilisega, küll eriti vägevate
liutorude, veekardinate, küll infrapuna- ja aurusaunadega. Miks eestlane
spaasse läheb, selgitab lihtsalt arhitekt Ülar Mark, Tallinki spaa
üks autoritest: “Esiteks rahvastiku vananemisest tingitud vaba aeg;
teiseks varanduse ehk raha ülejääk, kolmandaks
meelelahutusvajadus.”
Et spaas võid terve päev
aega veeta kas siis vees sulpsides, sõpradega einestades või
napsitades ning protseduuridel aega veetes, sarnanevad veekeskused ka
Vana-Rooma termidega.
Kas pole seega spaa hübriid
härrasrahva kultuurist ja labasusest? Mõnu triumf? Paralleeliks
näiteks Petroniuse kuulus satiir tõusik Trimalchio
pidusöögist?
Kalev Kesküla: Spaa on puhtalt
kehaline nauding ja seega vastandub kõige selgemalt vanadele viletsatele
aegadele, kus vaimu pandi kõvasti, aga sooja veega oli kitsas. Spaa on
keha triumf vaimu üle. Spaas summimine vabastab intelligentlikest
targutustest, pikendab loodetavasti eluiga ja näitab ka staatust.
Margit Tõnson: Muidugi kuuluvad sellesse
lõõgastus-narratiivi veel mõtted-slogan’id nagu
“aeg iseendaga”, “armasta iseennast” jne. Ka väga
hea strateegia, segu njuueidžist ja individualismist.
“Lõõgastumise kunst” ja
“spaa-filosoofia” – neis sõnapaarides on selgelt sees
ülevuse pürgimus. Litsub alateadlikult väljavalituse,
elitaarsuse nuppudele.
“Kõrge” ja
“madal” on Tallinki spaas igal juhul õnnestunult
ühendatud. Sest põhikliendiks on ilmsesti tüsedusele kalduv
soome perekond, kes saab end tunda hetkeks kui väljavalitu. Ibizalik
baarilett, kust endale niueteni vees seistes šeffe kokteile saab
tellida, veel pealekauba.
Siim Nestor: Spaasid ja muid veeasutusi
ümbritseb mingisugune täiusliku lõõgastuse, peaaegu et
paradiisi aura. Sa vaatad neid reklaampilte või kujutled vaimusilmas
mullivanni ning tunned: jah, seal on hea, väga hea.
Praktikas
see muidugi sedasi pole. Ei ole sugugi raske neid stressikeskustena kirjeldada.
Esimest meelehärmi tekitab juba aja leidmine, et sinna jõuda
– vabad õhtud või vabad nädalavahetused on midagi
üliharuldast. Ja kas või meie tillukese toimetuse kupatamine
spaasse – kui mitu korda tuli aegu ümber sobitada ja
lõpuks ei õnnestunudki terve toimetuse ühine sukeldumine.
Edasi tulevad arusaamatult toimivad segistid, liiga kuuma või liiga
külma vett purskavad automaatsed dušid, libedad põrandad ja
trepid – olen neid korduvalt oma kontidega kogenud –,
täistuubitud ja haisevad saunad, ülerahvastatud mullivannikesed,
alatised avariid basseinis ja nii edasi.
Nii et ma saan hästi
aru ühe spaa hiljutisest uudisest korraldada lastevabu nädalaid. Kui
ootad läbivettinud silmadega ja poolunes õhtul restoranis oma
kurgi-külmsuppi, siis ümbruses lärmavad perekonnad igavusest
kriiskavate lastega on kaugel ideaalsest seltskonnast. Ja ambient’ist.
Täieliku keha ja vaimu maandamise ampsu saamiseks tuleb osaleda
protseduurides, mis maksavad mitu korda rohkem kui tühipaljas
spaa-pilet. Samas, tulemus on lõpuks reeglina hea ja
eesmärgipärane. 1500 meetrit basseinis toob verre
hapnikku, pärast atraktsioone Täiuslik kehahoolitsus või
Elemis anti-stress süvamassaaž on enesetunne tõepoolest selline, et
hüppaks Eesti kõrgushüppe rekordi.
Nirvaanasse
jõuab, aga ka spaades pole teekond sinna täiesti valutu.
Miks siiski veekeskused ja mitte mudaravilad ja tervistav
mineraalvesi nagu sajand tagasi?
Barbi Pilvre: Vesi on
salapärane algelement. Vesi on kindlasti naiselik element ja seotud
elu algusega. Kui rääkida yin’ist ja yang’ist, siis vesi
on elementidest yin, pehme, salapärane, külm, tume. Feng shui
õpetab, et eelkõige voolav vesi on puhastav ja viib halva energia
ära. Seisva veega on lugu keerulisem. Kui tiik või veetünn on
õiges ilmakaares ja vesi on teiste elementidega (maa, puu, metall)
õiges seoses, pole asi nii hull. Kaev, mis on pealtnäha seisev, on
tegelikult voolav vesi, nagu ka bassein, seega hea.
Inimkeha ise
ongi peaaegu vesi. Mida noorem inimene, seda enam sisaldab organism vett, kui
vanemaks jääb, muutub keha kuivaks. Kuivab ära nahk,
limaskestad. Hambaarsti juures suust voolav ila on nooruse märk ja
räägib ka teiste limaskestade noorusest.
Lahustina on vesi
inimorganismis asendamatu. Kõik keemilised, füüsikalised ning
bioloogilised protsessid inimkehas kulgevad kas vesilahuses või vee
osavõtul.
Vesi on inimese jaoks kõige loomulikum
keskkond, sest inimese kokkupuude veega saab alguse looteeas. Arenev
inimolend õõtsub enne traumeerivat sündi ja maailma
tulekut 40 nädalat turvaliselt soojas lootevees. Ehk on just see
võrreldamatu muretuse- ja turvalisusetunne, mille pärast inimene
vaatamata eale, soole ja kehakaalule veemõnusid otsib?
Mingi
tunne meie sünnieelses alateadvuses, mida me tahame ikka ja jälle
kogeda. Vesi annab kaalutuse, ta on pehme ja sile, ei takista meie liigutusi,
annab õrna survega järele.
Ja kahtlemata teavad seda
inimese igatsust turvalise algoleku järele ka üha uute ja uute spaade
rajajad: inimesele on võimalik müüa üha uusi ja uusi
veerõõme ja veega seotud protseduure. On kõnekas, et neid
protseduure nimetatakse nüüd hoolitsusteks. Nüüd käib
hoolduses auto, inimese jaoks on hoolitsused. Jällegi tagasi varasesse
lapsepõlve, kus ema kasvava inimese eest tingimusteta hoolitseb,
armastuse ja lõputu kannatusega, ka siis, kui ta on haige ja
hädine.
Vees kohtub iga inimene oma sisemise hülgega.
Margit: Pigem on spaa ikka püstijala-sushibaar. Minu jaoks astub
selline lõõgastus ühte sammu kõikvõimalike
kosmeetikumidega, mis lubavad mõne nädalaga kaotada tselluliidi ja
mõne päevaga muuta nähtamatuks koledad kortsud. Ja muidugi
ilusalongide protseduuridega – ikka kiirelt kauniks. Samas reas on
ka telepoe muskli-liblikad ja muud imevidinad, mis sel ajal, kui sina veedad
kvaliteetaega, väristavad lihast ja võdistavad puusapekki.
Totaalne enesepettus, aga üks magusamaid ja efektiivsemaid ja
kasumlikumaid pettusi, mida tean. Sest kes ütleks ära
võimalusest lasta ennast kiiresti ja ise grammigi pingutamata paremaks
inimeseks vormida? Selles paraku nõks ongi, et “kiiresti ja
lihtsalt” valem ei tööta.
Parendamisprotsess
võtab reaalselt nürilt palju aega ja nõuab hirmsat vaeva.
Tallinki spaas pole ju tegelikult võimalik ujuda,
nürilt ujuda, et oleks päriselt kerele kasu. See on nagu
indulgentside ostmine – ja välja astud tollest egoreligiooni
pühakojast uue inimesena – mõju on sealjuures, nagu
lubatakse, kohene.
S
iim: Muide, spaa-paketid on võrdlemisi populaarsed professionaalsete
peoloomade seas. Pärast aktiivseid perioode, kus endale
kõikvõimalikke lõbustusvahendeid suhu, ninna ja rektumisse
pressitakse, võtavad nutikad ööinimesed mõneks ajaks
pidudest vabaks ja ligunetakse spaas. Üks asi muidugi, et sel viisil saab
kehasse kogunenud mürkidest lahti, aga samamoodi tähtis on, et nii
tunned enda hea ja halva mina balansis olevat. Et sa ei ole paadunud, et sinus
on ka normaalse inimese algeid. Täpselt samadel põhjustel on
boheemlastest heroiinikud väga distsiplineeritud tervislikult toitujad.
Mida õieti tähendab spaa?
Harry Liivrand: Arvatakse, et nimi Spa on germaani päritolu,
pärinedes saksa keele sõnadest spucken (sülitama) või
speien (välja purskama).
Tänapäeval kasutatav
veekeskuste rahvusvaheline nimi “spa” on käibele tulnud
inglise keele vahendusel väikese Belgia linnakese Spa järgi. Spas on
arvukalt kergelt radioaktiivse, metallirikka mineraalveega allikaid, kus
supeldi terviseks ja joodi spetskaevude vett juba Vana-Rooma ajal. Ardennide
jalamil asuv Spa kujunes 17.–18. sajandil Euroopa kõrgema
seltskonna ülipopulaarseks tervisvee-kuurordiks, mida külastasid
inkognito nii kroonitud pead kui aristokraadid. Nende puhkus nägi
välja umbes nii: esimesel päeval võtsid nad veeprotseduure,
teisi päevi sisustasid aga ballid, kontserdid, kaardimäng.
Pole vist väga teada fakt, aga just Spas avati maailma esimene kasiino,
1763. aastal. Spas käis ka Peeter I ja Saksa-Rooma keiser Joseph II
nimetas Spad “Euroopa kohvikuks”.
Prantsuse kodanlik
revolutsioon tegi Spale kuurortlinnana lõpu, uueks menupaigaks
kujunes 19. sajandi algul Baden Saksamaal. Spa sai aga uuesti popiks 19.
sajandi keskel.
Karin Paulus: Nojah, tervisvete
linnakesi ehk “baadeneid” ehk spaasid on ilmekalt kujutatud
kirjanduses. Näiteks Hermann Hesse “Supelsaksas” (1925)
kirjeldab eakas autor, kuidas teda lohutab veelgi haigemate inimeste vaatamine
ning kuidas Baden tekitab õrnu illusioone, mis lubab end veidikene
paremini tunda. Seevastu Šolem Aleichemi Poola juutidest
rääkiv “Marienbad” (1917) on romaan kirjades ja
telegrammides. Otsitakse kosilasi, flirditakse, raisatakse raha ja naised ei
taha enam lõbusast kuurordist koju naasta.
Harry: Ja Casanova
memuaarides tehakse kuurortidest palju juttu!
Spaa
atmosfääri ei kujunda ju tegelikult ka praegu mitte ainult
mullivannid.
Siim: Miskil veidral põhjusel on
spaad, ujulad, veekeskused täidetud kõlaritega. Isegi
leiliruumidesse on siin-seal kõlarid veetud ja muusika teinekord lausa
mürtsub. Pisut ülehinnatakse muusika lõõgastavaid
funktsioone ja omadusi.
Muusika suhtes ekstratundlikele inimestele,
nagu näiteks mina, mõjub see vastupidi – muusikat kuuldes
olen ma täielikus infovoos, mille eest just põgenen. Ma ei taha
mullide vahel pikutades mõelda artistidest, nende käekäigust,
publikust või tundmatu muusika puhul nuputada, kes see olla võiks
– see juhtub mul võõra muusikaga kokku sattudes
automaatselt.
Kui kõlaritest tulev on väga vali, tekib
ujudes, kõrvade rütmilisest vee alla ja pinnale liikumisest
võikalt ragisev heliefekt.
Veeasutusi võiks
muusikavaliku alusel täitsa kaardistada. Kus mängib raadio, kus
naiste-house, kus miskisugune ettekujutus chill-out-muusikast, mis on üks
eriliselt närvesööv žanr. Ühes Tallinna suurimas spaas
käiatakse aeg-ajalt veidrat “kassetti” 70ndate ja 80nda
te briti alternatiivsevõitu rock-muusikaga, aga mis sellest – ei
ole lõõgastav kuulda saunalaval The Undertonesi “Teenage
Kicksi” ja mõelda alati selle peale, kuidas John Peel auto peatas
ja nuttis, kui ta seda lugu esimest korda kuulis.
Ühes
Pärnu spaa soolakambris uinusin soome vanadaamide vahel Vesa-Matti
Loiri maheda instrumentaali “Huilumies” veel mahedama
versiooni saatel.
Kas veekeskusega seoses võib
rääkida ka mingitest stereotüüpidest, või vastupidi,
arhetüüpidest?
Barbi: Veel on pind ja
sügavused, mistõttu ta inspireerib kõikvõimalikke
müstikuid ja seletajaid. Turvalist ja siledat veepinda nähes me ei
tea, mis peitub vee sügavustes: kus on keerised ja neelukohad. Isegi spaa
turvaline sillerdav veepind peidab enda all karisid, näiteks treppe ja
astmeid, mille vastu võib varba ära lüüa.
Vesi unenägudes tähendab alati midagi: sogases vees ujumine
näiteks haigust. Vett sümbolina armastas
psühhoanalüütik Carl Gustav Jung, kes uuris alkeemiat ja ida
religioone ning pidas näiteks ka ise võimalikuks elada ainult
veekogu ääres.
Vee muudab põnevaks ka see, et tal
on mitu olekut: vedel, tahke (jää) ja gaasiline (aur). Kuigi
tänapäevaks on ammu ära seletatud, mis vee molekulidega nendes
protsessides toimub, jääb salapära alles. Keev vesi hetk enne
aurustumist, jääkirme veeloigul või põhjani
kinnikülmunud veetünn.
Veel on suur tähendus
religioonides. Juba paganausulised teadsid ja kasutasid raviallikaid.
Algelemendid tuli, vesi, maa ja õhk on eri religioonides tähistatud
ja paljudes on neil omad jumalad. Johannes ristis kristlasi veega
kõrbes, oludes, kus vee tähendust pole vaja seletada ja veest sai
midagi enamat kui lihtsalt vedelik. Kristluses kulmineerub veekasutamine
baptistide juures, kes teatavasti sooritavad oma tähtsamat riitust, usku
astumist, basseinis.
Vesi võib ka tappa, näiteks hangub
inimese elutegevus liiga külmas vees. Uputamine on vana tapmisviis, mida
siiani kasutatakse näiteks soovimatutest kassidest vabanemiseks.
Eestlaste rahvuslikku alateadvusse on raiutud Estonia uppumine ja sajad
surmad külmas septembrivees.
Keev vesi oli relv rünnakute
tagasitõrjumiseks keskaegsetes lahingutes ja täna
käepärane vahend peretülides.
Siim: Filmides on
türgi saunades, aurusaunades kombeks sooritada palgamõrvu. Hea auru
varjus toimetada. Teiseks vahest kindel usk, et mingisugune elu pärast
surma jätkub, ja ohvri piinasid mitmekordistatakse, kui ta peab seal
teispoolsuses taluma teadmist, kui alandaval hetkel teda surmaga üllatati.
Alasti ja kaitsetult, kuid mis kõige tähtsam –
jõudehetkel, elu nautides, puhastudes ja paremaks saades.
Basseine näeb filmides muidugi sagedamini. Aga peamine tegevus
basseinides on sealt hulpiva laiba leidmine.
Aga sellist
kitši ja camp’i kompotti nagu Tallinkis pole vist küll Eestis
enne nähtud.
Harry: Sisekujundus lähtuks justkui
1970. aastate San Francisco luksuslike homosaunade sümboolikast: basseini
veerel vana-kreeka skulptuuridest lähtuvad alasti kujud, keset basseini
aga Brüsseli “Manneken Pis” jne. Aga eks Rooma saunadki
paistsid silma ohjeldamatu kitši ja erootiliste
kujunduselementidega.
Kalev: Tallinki spaa on asutis, mis teeb
inimesest amfiibinimese – selle basseinides süüakse, juuakse ja
suheldakse – ilma inimkultuuri koormata.