No-teater – lihtne ja keeruline korraga
Draamateatris on juba teistkordselt viimase kahe aasta jooksul võimalik tutvuda jaapani klassikalise teatrikunstiga.
Läinud aasta november tõi Tallinnasse Tôkyô Kabukiteatri näitlejad, kes eesotsas tuntud onnagata, naisrollide kehastaja Ichimura Manjirô II-ga pakkusid vaatajatele meeleoluka reisi 17. sajandist pärinevasse teatritraditsiooni. Seekord on meil aga võimalus rännata märksa kaugemale ajalukku. Esmakordselt on Eestis nô teater, mida esindab Kita koolkonda (1618) kuuluv näitetrupp Akira Matsui juhtimisel. Kavas on kaks suurepärast nô näidendit “Funabenkei” (“Paadimees Benkei”) ja “Tsuchigumo” (“Maaämblik”) ning tuntud kyôgen “Kaminari”(“Äike”) Okura koolkonnalt, kellega Akira Matsui on teinud edukat koostööd alates 1990.
Nô teatrit peetakse üheks vanimaks kutseliseks teatriks üldse. Iidsetest templirituaalidest, shintoistlikest tseremooniatest, Hiina ja Jaapani õukondlikust muusikatraditsioonist ja meelelahutuslikest tantsuetendustest arenes 14. sajandi lõpuks välja ainulaadne intellektuaalne teatrikunst, mis on sügavalt seotud budistliku filosoofia ja esteetikaga. Nô teatri kunstiliste põhimõtete rajajaks ja arendajaks peetakse Kiyotsugu Kan’ami (1333-1384) ja tema poega Motokiyo Zeamit (1364-1443?), kes olid ise nii näitlejad kui ka näitekirjanikud. Zeami sulest on pärit umbes 150 näidendit, so. peaaegu kaks kolmandikku kogu teadaolevast nô repertuaarist, ning hulgaliselt teoreetilisi traktaate. Nô kujunemine toimus olukorras, kus võimule tulnud samuraide klassi ja kõrgaadli vahel olid tekkinud tõsised vastuolud. Kuigi võimusuhted olid muutunud, peeti kõrgkultuuriks ikkagi eeskätt keiserliku õukonnnaga seotud luuleringkondi, millega samuraidel aga kokkupuuteid polnud. Nô teatrist sai zen- budistliku maailmavaatega samuraide kultuurilise identiteedi alus.
Nô on muusikat, tantsu ja kõnet sisaldav, detailideni kanoniseeritud sümbolistlik teater, mis ei tegele elu realistliku kujutamisega, vaid sarnaneb oma tinglikkuses pigem teadvuse peegeldamise ning psühholoogilise sisekaemusega. Uuritavaks objektiks võib olla inimene või üleloomulik olend, olgu ta siis loomult hea või kuri. Tegemist võib olla ajalooliselt tuntud või ka väljamõeldud, elus või kaugest minevikust pärit tegelaskujuga. Näitleja osaks on olla vahendaja vaimse maailma ja inimese vahel, juhatada kujutluspiltide ja vihjete abil vaataja meeleseisundisse, mis võimaldaks tajuda olemise salapära, kummalisi seoseid ajas ja ruumis ning peent, rafineeritud ilu (yûgen).
Yûgen on nô teatri esteetika põhialuseks, tähendades tõlkes müstilist, varjatud, subtiilset. See on sügav, unenäoline, ent ühtlasi intensiivne ilu, mis ei allu kriitilisele analüüsile. Yûgen’lik esteetika jõudis Hiinast Jaapanisse koos budismiga ja 10. sajandist alates oli see aluseks klassikalise luuletraditsiooni kujunemisel. Nô teater pole ilma yûgenita mõeldav. Yûgen peab peituma kõiges: lavakujunduses, kostüümides, maskides, liigutustes, tegelase, ka kõige kurjema, meeleseisundite edasiandmisel. Iga tegelaskuju puhul peaks meel tajuma ilu, värskust ja sügavat rahu, justkui hoiaks näitleja käes õitsevat oksa.
Nô teatrist rääkides kasutatakse tihti väljendit “minimalistlik”, ometi on igal väiksemalgi detailil, maskil, liigutusel, häälel, helil või rütmil on oma kindel tähendus etenduse mõistmisel ning mitmetasandiliseks muutmisel. Nii võib näiteks lehvik kokku- või lahtivoldituna, erineval moel käes hoituna tähendada peaaegu kõike -- nii pistoda, laternat, tõusvat kuud kui ka sakepudelit; koos kindlate liigutustega aga väljendada hoopiski tegevust- kuu imetlemist, kuulamist või uinumist. Juba lehvikule maalitud kujund vihjab näitleja poolt kehastatavale tegelaskujule. Kõik kunstilised väljendusvahendid on väliselt väga napid, hillitsetud. Näitleja nägu näib maskina isegi siis kui ta maski ei kanna. Miimika on nô teatri seisukohalt liiga tugev ja otsekohene väljendusvahend. Tähtis on sisemine samastumine, mitte liigne tähelepanu välisele küljele.
Nô näidend kulgeb aeglasest sissejuhatusest kiireneva arenduseni ning lõpeb allusioonidest üleküllastatud finaaliga. Selline muusikateosele sarnanev tempopõhine ülesehitus jô-ha-kyû (sissejuhatus-arendus-finaal) on otseselt mõjutatud õukondlikust gagaku muusikast ja laieneb üldisemas mõttes kogu inimelule.Aja liikumist ja rütmi muudab näitleja mõne üksiku liigutuse või žestiga, seda aeglustades, kiirendades või hetkeks isegi peatades.
Nô näidendis ei ole keerulist süžeed. Näidendi kese on koondunud peategelase (shite) mõtte-ja tundemaailma umber. Shite eristub teistest osatäitjatest maski ja rikkaliku, kuid samas elegantse kostüümiga. Mõnikord saadab teda üks või ka kaks kaasosalist tsure, kes kannavad maske vaid juhul, kui tegemist on naisosaga. Shite mängib tegelikult kahte erinevat rolli. Paljudes näidendites ilmub ta esimeses vaatuses lavale tavalise inimesena, kellest aimub mingi mõistetamatu igatsus või varjatud teadmine. Shite tegelik olemus selgub lõplikult teises vaatuses, selleks võib näiteks olla ammu elanud peategelase vaim. Shite on meelerahu otsiv hing, kes mingil põhjusel ei saa oma maiseid sidemeid katkestada. Waki, kõrvaltegelane, täidab jutustaja, selgituste jagaja osa ning aitab publikul shite olemuseni jõuda.
Lava tagaplaanil istuvad muusikud hayashikata, kelle osaks on tegelaste kanoniseeritud liigutuste (kata, mis visualiseerib meeleolu ja teksti) rütmi ja löökidega toetamine ning tantsude muusikaline saade. Pillidest on kasutusel nô-kan (flööt, ainus meloodiat mängiv instrument nô teatris), ko-tsutsumi (väike käsitrumm) ja ô-tsutsumi (suur käsitrumm) , samuti pulkadega mängitav taiko trumm.
Jaapani klassikalises teatris esinevad ainult meesnäitlejad. Iga näitleja kuulub kindlasse koolkonda (nô teatri puhul on neid viis) ja täidab vaid kindlaksmääratud osi. Iga koolkond koolitab omad peaosatäitjad shite, peaosalise saatjad tsure, lapsosatäitjad kokata, koori ja assistendid. Kõrvalosatäitja waki näitlejatel on omakorda kaks erinevat koolkonda.
Näidendi tekst, yôkyoku, koosneb värssidest ja rütmilisest proosast ja põhineb enamasti klassikalisel kirjandusel. Paljud nô näidendid käsitlevad Ise Monogatari, Genji Monogatari ja Heike Monogatari lugudes mainitud tegelasi ja geograafilisi paiku ning nendega seotud legende.
Nô on korraga keeruline ja lihtne. Kui näitleja teab tekstis olevate tsitaatide ja luuletuste päritolu ja tausta, siis vaataja sageli mitte. Nô teatri looja Zeami arvates toimub näidend eeskätt sügaval näitleja teadvuses, tekitades tundliku välja, mis erinevate taustvahendite kaudu levib ka publikuni. Nô näitleja oskused peavad tulema loomulikust sisemisest kasvamisest. Teatud tasandist alates ei ole näitlejameisterlikkus enam tehnika, vaid seisund, isetuse saavutamise võime. Vaid oma minast, isiklikust kogemusest ja mälestustest loobudes, tegelaskujuga psühholoogiliselt samastudes on võimalik edasi anda näidendisse kodeeritud mõtet. Näitleja tajub publikut intuitiivselt ja valdab meeleolu loomise tehnikat.
Kunst, nô teatri õis, tekib ainult sisemisel tasandil. Kas ka meis, selgub 4. ja 5. detsembri õhtul Eesti Draamateatris.
