NoNo Wave!!!
Näitus “No Wave” vaala galeriis,
kestab 9. juunini.
Need ajad, mil eesti noorema kunstnikkonna tunnuslikemaiks
esindajaiks näisid olevat tigedad ja vinnilised, pesemata juustega ning
plastmassist õlletopse pidevalt ümber ajavad grungenoored,
paistavad olevat otsustavalt ümber saanud. Majanduskriisi tingimustes, kui
vabariigi rikkaimadki kodanikud õnnetul ilmel püksirihma
pingutavad, astub uusim kunstnikepõlvkond ootamatult esile hoopis
täies hedonistlikus hiilguses, pillavuses ning glamuuris.
Null-nullindate aastakümnend, mis nüüdseks hakkab
lõpule jõudma, on rahutukstegeval moel jätnud senini endaga
kaasa toomata vähegi tähelepanuväärseid uudsusi mis tahes
pop-valdkonnas, olgu see kunst, muusika või sotsiaalseid liikumisi
puudutav. Peaaegu kõik novaatorlused on vähegi
tähelepanelikumal vaatlusel kas “Nu’deks” või
varasemate ilmingute taaselustamisteks osutunud – kokkuvõttes
sedavõrd tunnuslikul määral, et kogu kümnendi
võikski popi seisukohalt üdini üheks Nu’ks või
varasemat kogemust retrospektiivselt läbielavaks taandumisperioodiks
tunnistada, kogu Läänemaailma ulatuses reaktsiooniliselt pealetungiva
uuskonservatiivsuse foonil veel pealekauba.
Popkunstnikul ning
nüüd kuraatoriambitsioonidega esile astuval Kiwal on aga sellises
olukorras õnnestunud sooritada tõeline kübaratrikk. Nagu
seitsmekümnendate lõpuski, mil nii kaasaegses kunstis kui
popmuusikas asus valitsema hirm igasuguste avangardsuste edasise
ärajäämise asjus ning seda paanilisem “uute lainete”
leiutamisbuum, vaatab Kiwa kui kõikvõimalikes avangarditormides
karastunud kunstilaeva-navigaator binokliga üle kogu olemasoleva
vetevälja ja raporteerib sedapuhku: “Kapten – silmapiirist
silmapiirini – ei ühtki lainet!” Ja ainsa võimaliku,
omaenda veesõiduki paigaltliikumise jõnksatusega vallale
päästetava laine ta vastavalt ristibki: “No Wave”.
Vastav mõiste pärineb otseselt 70ndate lõpust, tol
hetkel “surnuks” kuulutatud punkliikumisest, mis aga uue
kümnendi jõulise majandustõusu tingimustes juba paari aasta
pärast kogu järgnevat dekaadi ülivärvikalt ilmestama asus
– nii uusekspressionismi, transavangardi, gooti-rock’i,
industrial’i, happening’i ja performance’i uut tõusu
ning paljut muudki on põhjust vaadata just nimelt tolle
“mittelaine” poolt vallapäästetud impulsi valguses.
Kiwa oma andywarholliku pop-taiplikkusega on olukorra teraselt
ära tabanud ja käesoleva kümnendi lõpuvaikelust
tõenäoliselt ära napsanud kogu tunnusmärgi järgnevat
dekaadi ilmestama asuvale pop-tunnetuslikule põhjale. Ainuüksi
kõnealuse “mittelaine” äradefineerimise kaudu
võiks lugeda tema projekti end ajalukku vägagi tõsiselt
sissekirjutanuks, kui seda vaid ei tuhmistaks määratluse liiga
üksühene ülevõtt. Ja siinkohal ei jäägi muud
üle kui tulla pisut appi: tuginedes Kiwa kuraatoritekstis esiletoodud
null-nullindate aastate kahekordse eituse koodi võimalikkusele,
ristiksin nähtuse siiski ümber. Mitte No, vaid NoNo. Nagu SoHo, kui
pop-maailma kultuskeskkonda veelgi enam sisse tungida. Neid nulle, neid
nihilisatsioone või “eitusi”, on lõppeva
kümnendi nimetuses ju kaks! NoNo Wave, niisiis.
Jah, ning
parafraseerides Kiwa kuraatoriteksti – kolmandat No’d pole
lähima tuhande aasta jooksul tõepoolest kellelgi vaja.
Näitusel väljapandud tö&o
uml;dest: tõtt-öelda oleksid need võinud olla kõvasti
paremad. Kuid see ei loe: oma NoNo-lainelisuse on projektis osalevad kunstnikud
igastahes tõestanud, reserveerides oma tegeliku avanemispotentsiaali
mitte niivõrd käesolevas ajas kui järgmises kümnendis.
Väljapandud kunstiteostest olulisem on praegusel juhul nähtuse kui
niisuguse ümber lausa kunstnikeliikumisena avalduv potentsiaal, mis
näituse avamiselgi selgelt oli tunda.
Lähitulevikus saame
me tõenäoliselt näha silmatorkavalt ulatuslikku ja
jõulist, täiesti uue põlvkonna kunstnike
tegevustsüklonit, mis käesoleva, “silmapiirist silmapiirini
laineteta” vetevälja ümber ning selle kohal, ning ehk ka
veepinna-alustes süvikutes just käesolevail hetkil on koondumas.
Ja et sel kombel oma tegevust alustav kunstnikkond sedapuhku mitte
üksnes oma hermeetilisse iseolemisse kapselduda ei kavatse, samuti mitte
tigedik-virilalt positsioonilt “sotsiaalkriitilise” kolekunsti
aedikusse laiema avalikkuse põlguse ja sõimuga vastakuti
puskimisele-suskimisele keskenduda, selle kinnituseks kogu ürituse
kahtlemata kõige efektsem etteaste ning kontseptuaalne kunstiteos
Suicide Blonde’ilt ehk Maria Juurelt. Nimelt libises kesk niigi elavat ja
meeleolukat avamismelu seltskonna vahele oma pompoosses täispikkuses
klassikaline limo, sellest välja astumas kõige stiilsemalt
stiilsemas glamuurlikkuses seltskond moeka härrasmehe ja kahe
mega-tšiki kujul ning armulikul ilmel promeneerimas kohaletulnud
kunstnikkonna ning väljapandud taieste vahel. Tegemist muidugi lavastusega
– kehadublantidega Suicide Blonde’ile endale, kes limo tumendatud
klaaside tagant end lõppkokkuvõttes ei näidanudki, kuid
kelle isiklikus glamuurses ning kunstilises toimepotentsiaalis ei maksaks mitte
kellelgi hoopiski mitte kahelda.
Sotsaiaalkriitiline mürginool,
mõnitus nii “nõmedate rikkurite” kui majanduskriisis
vaevlevate reakodanike aadressil? Oh ei, pakun ma. Hoopis
rõõmsalt hedonistlik, tegelikult üpriski odavate vahenditega
läbiviidud mõistaandmine, et kunstiprotsessidest osavõtt
ning miks mitte et ka endale mõne kunstiteose soetamine kõige
eksperimentaatorlikemailtki näitustelt võiks olla endaga
vähegi tome tuleva keskklassi-kodaniku enesestmõistetav
lõõgastustava. Viisteist minutit glamuuri ja lõbusat
eneseirooniat – see peaks olema jõukohane olema kelle tahes meist
– ja just nimelt et majanduslanguse tingimustes!!!! Edasine on juurduv
kultuuriharjumus, kunstiprotsessidega kaasamõtlemine ja
üld-humanistlik eneseteadvustamine küpsuse poole püüdleva
demokraatia eetilis-esteetilises semioosises.
Lõppegu nutt ja
hala – imetoredad ajad ootavad meid ees, arvan ma. NoNo laine on vallale
päästetud, terve põlvkond tegutsemistahtelisi kunstnikke oma
MitteMitteTegutsemistega järgmisse kümnendisse paotamas ust.