Jaan Tätte uhiuus tükk Linnateatris - noortemuusikal "Kaotajad" proovib analüüsida noorte äärmusi eesti ühiskonnas. Lubatud "heade" ja "pahade" vastanduse muudab aga veidi nukramaiguliseks see, et metsa viit sardelli soojendama tulnud "head" (ilmselt bioloogia)tudengid on lihtsalt ebaadekvaatsed. Kui kriitilisem vaataja süüdistas ka Tätte lavastuse "Sild" peategelast Leelet liigses naiivsuses, siis "Kaotajate" tudenginoored on suur samm sel teel edasi: ei näe Eestis hästi samas vanuses noori, kes suudaks selle pundiga identifitseeruda.

Ka "pahadele" elumeeste-beibede kambale on kontrastsuse suurendamiseks värvi juurde pandud. See küündib kohati juba mõnusalt absurdilähedaseks huumoriks (näiteks tibi, kes küsib, kas kevad üldse oli sel aastal - olid nagu talveriided ja nüüd juba need suvised?). Psühholoogiline ebausutavus on ilmselt lihtsustuse ja sõnumi selge kohalejõudmise huvides. Ka pealiin, suur armastus ülbe elumehe ja hea tüdruku vahel lihtsalt kuidagi juhtub. Aga muusikalavastuses ehk peabki nii?

Ehk ei ole selles tekstis tegelikult kõige olulisem üldse "võitjate" - "kaotajate" teema, milleni pealkiri meid kangesti juhatada tahab. Tähtsam on tähelepanek, et väikeses Eestis on tõesti tekkinud noortegrupid, kes on justkui täiesti eri maailmadest, kellel ei olegi üksteisega millestki rääkida. See võiks teismelisele publikule - kes selle tüki jaoks see ikkagi õigeim sihtrühm on - mõtlemist pakkuda küll.

Ometi: kui juba "West Side Story" stiilis kampadega tükki teha, siis võiks nad ju tugevuselt enam-vähem võrdsed olla. "Pahade" hulgas on Linnateatri raskekahurvägi: Matvere-Simmul-Noormets, kes juba oma kohalolu ja varasemate rollide raskusega kallutavad kaalukausi enda poole. Evelin Pange Pille on tegelastest suurima sisemise arenguga - ta veab raske rolli väga hästi välja ja staarieeldused pungitavad juba selleski rollis välja.

Muusikalireeglite järgi lavastatud tüki väline tulevärk töötab täie hooga ja seetõttu ei hakka igav tegelikult kordagi. Näitlejad on pea veatult laulma ja musitseerima pandud, laulud kannavadki tegevust edasi. Muusika rõhutab ka vastandusi: vaikne romantiline lõkkeäärelaul ja hoogne rokipoolne tümps teevad veel ilmsemaks kahe grupi eri hoiakuid. Olav Ehala stiil on aastakümneid sarnasena püsiv ja see annab kogu lavastusele nostalgilise tooni.

Lavastaja Elmo Nüganen kasutab ruumi nagu ikka ülimalt originaalselt: ootamatud vaatenurgad, kõik on pidevas liikumises. Lavaruum on loodud suurepäraselt, bändil on muust tegevuskohast kõrgemal oma lava, liikuvad betoonseinad, diagonaalis tõusvad-langevad tasapinnad - nagu "päris". Metsa markeeriv kivisammastik loob külma õhustiku, mis toetab tegelaste vahel pidevalt hõljuvat ja aeg-ajalt väljalöövat kurjust. Külmus ja konfliktsus ei valitse tegelikult vaid eri kampade vahel. Ka "halvad" jagelevad omavahel päris palju, neil on oma tõrjutu, "head" jätavad üksteist raskel hetkel maha.

Jaan Tätte "Kaotajad" Linnateatri lavaaugus, esietendus 31.05.2003

Lavastaja Elmo Nüganen, helilooja Olav Ehala
Kunstnik Iir Hermeliin
Osades Evelin Pang, Hele Kõre, Elisabet Tamm, Eva Klemets, Andero Ermel, Andres Raag, Argo Aadli, Mart Toome, Marko Matvere, Rain Simmul, Allan Noormets