Noored utoopiasse tormamas
Tom Stoppard "Utoopia", tõlkija Anu Lamp, lavastaja Ain
Mäeots, kunstnik Liina Unt.
Mängivad EMA kõrgema
lavakunstikooli 21. lennu tudengid Mari Abel, Märt Avandi, Kristel Elling,
Tanel Jonas, Rasmus Kaljujärv, Alina Karmazina, Riina Maidre, Marin
Mägi, Indrek Ojari, Mirtel Pohla, Bert Raudsep, Kristjan Sarv, Ott Sepp,
Jaak Prints, Lee Trei, Laur Kaunissaare või Tambet Tuisk (Vanemuine),
Merle Jääger (Vanemuine), Lembit Eelmäe (Vanemuine).
Esietendus Tartu Sadamateatris
Tom Stoppardi, julgen väita, et Briti ühe parema näitekirjaniku järjekordne tekst on eesti vaatajate ette jõudnud. Tundub, et kui tegemist on Stoppardiga, siis pettuda on raske kui mitte võimatu (lähtun loomulikult isiklikust kogemusest). Kõik senilavastatud Stoppardi näidendid (“Arkaadia”, “Armastuse leiutajad”, “Pärast Magritte’i”, “Tõeline inspektor Koer”), mida olen näinud, on millegi poolest intrigeerivad, huvipakkuvad. Erand ei ole ka “Utoopia”. Tekst on tugev, täis vaimukusi, vihjeid, alltekste. Stoppardi näidend tähendab peaaegu alati ajaloo suuremal või vähemal määral tõlgendamist. Kuna aga ajakirjanduses on Sadamateatri lavastuse teksti juba analüüsitud, püüan käsitleda lavastust ja esitust kui tervikut.
Kiusatus on olla mitte nii diplomaatiline kui Andres Keil Eesti Päevalehes (22.10.), kes leidis, et kriitikumalakaga kohe noortele lavakoolitudengitele läheneda ei sobiks ja jättis noored näitlejad vaatlusest peaaegu üldse välja. Nõustun täiesti, et laval oli ühtlaselt tugev ansambel, kuid kiusatusele annan järele ja tõstan siiski esile Vissarion Belinski osatäitja Jaak Printsi, kelle lavalolekust sain tõelise elamuse. Kogu lavastuse kulminatsiooniks kujunes minu arvates Belinski Premuhhino-monoloog esimeses vaatuses. Sellise sisemise põlemisega tehtud rolli näeb statsionaarses teatris kogenudki näitlejatega üliharva. Ei saa küll kuidagi öelda, et teised näitlejad väiksema põlemisega oma rolle oleksid mänginud, kuid Jaak Prints oli neist siiski kõige veenvam.
Peategelasteks tõusidki Belinski ja noor Mihhail Bakunin (Bert Raudsep), mõlemad kui tulesädemed, kuid totaalselt erinevad isiksused. Bakunini puhul väljendub sisemine rahutus, nooruslik otsinguvaim välises tormakuses ja tõmblemises. Ka Bakunini osatäitja Raudsep põleb, kuid mitte nii veenvalt. Ma küll ei nõustu Peeter Seljaga (Postimees 20.10.), kes väidab, et Raudsep ei saanud aru, millest tema roll räägib. Sõnade taga leidis noor Raudsep sisu küll ja küll, kuid noort Mihhail Bakuninit mängida ei ole just kerge: iga viieteistkümne minuti järel tulla lavale ja esitada veenvalt oma uut eeskuju, iidolit (olgu selleks siis Kant, Fichte, Hegel või Schelling).
Sadamateatris nägin teist, 22. oktoobri etendust, kus tõeliselt häiris esimese vaatuse tormamine, rabistamine, närvilisus. See nakatas veidi saalis istuvat publikutki. Tavalisi samme laval ei tehtud, lavapartnerite poole joosti lenneldes, lavale tormati kisades, lavalt ära joosti kui spordivõistlusel. Kohati oleks tahtnud püsti tõusta ja valju häälega küsida: kuhu teil kiiret on, noored? Kui tormamine oli lavastaja taotlus, siis jäi see põhjendamatuks. Teine vaatus, kus domineerisid meestegelased, oli märgatavamalt rahulikum ja tasakaalukam. Võibolla põhjustaski esimese vaatuse närvilisuse naistegelaste domineerimine, naistele on vähemalt üldtuntud klišee järgi omasem igasugune kädistamine ja sahmerdamine.
“Utoopia” lavastaja Ain Mäeots on tuntud küllaltki tekstitruu lavastajana, nii ei olegi midagi imestada, et Stoppardi tekst Sadamateatri laval domineerib. Siiski oleks tahtnud näha selgemat lavastajamõtet ja huvitavamaid kujundeid. Võibolla läks lavastajal ka süvenemisega kiireks, sest tõi ta ju alles äsja sügisel Vanemuises välja Charlotte Jonesi “Mesimehe”. Küll aga oskas lavastaja (ja kunstnik Liina Unt) maksimaalselt ära kasutada Sadamateatri mänguvõimalusi. Kasutati pea kümmekonda sisenemis- ja väljumisvõimalust, mis tekitasid põneva ruumitaju, tekstitruule lavastusele tihti omasest staatilisusest siin mingil juhul rääkida ei saa.
Paljudel vaatajatel võib tekkida küsimus: miks peaks vaatama 19. sajandi alguse Venemaa ajalugu? Miks peaks see praegu meid huvitama? Kui pelgalt Stoppardi teksti ja noorte näitlejate nautimisest ei piisa, siis üks selle näidendi teemadest jääb tänapäevaga paralleele otsivale vaatajale kindlasti kõlama. Nimelt oma riigi, rahvuse alaväärsuskompleks. Mitmel korral väidetakse, et Venemaa pole maailmale midagi andnud ja Belinski läheb isegi nii kaugele, et kuulutab: “Venemaal ei ole kirjandust”. Väga aktuaalselt kõlab kriitika lääneliku elu, kirjanduse, kunsti, filosoofia jäljendamise, importimise teemadel. Nagu selgub, polegi Venemaa 19. sajandi algul ja Eesti 21. sajandi algul kaks eri planeetidel asuvat paika, nagu esmapilgul võiks arvata.
Venemaa 19. sajandi algul ja Eesti 21. sajandi algul polegi kaks eri planeetidel asuvat paika, nagu esmapilgul võiks arvata.
