Noore kunstikriitiku Liisa Kaljula esimese kuraatorprojekti kontseptsioon “Tartu poissmaal” loob vastandi kunstikriitikas ringlevale mõistele “Tartu naismaalijad”, mis, tähistades TÜ maaliosakonna vilistlasi (Maris Palgi, Kaie Luik, Eda Lõhmus jt), viitab koolkondlikkusele ja mõjub aina rohkem stambina. Seetõttu toimib Tartu poissmaali kontsept (enese)iroonilisena, ja arvestades kuraatori sugu, pseudoseksistlikuna.


Poissmaali tunnusjoonteks on pigem töödes kui elustiilis väljenduvad erilised poeetilised kvaliteedid: veidi sihitu kulgemine, destruktiivsus, huligaansus (nii teose viimistluse kui kunstiautoriteetide suhtes) – ja samas maailmaavastamise uudishimu, idealistlik protest materialistliku determinismi vastu ja metafüüsilise kategooria väärtustamine. Poissmaali poeetika kvintessentsiks on näituse pressiteates kasutatud Francis Picabia elulugu, mis võtab kokku kraadeliku kunsti ikonograafiat – modernistlik janu uute ideede järgi, dadaistlik absurdilembelisus ja kirg intellektuaalsete mängude vastu, poisilik imetlus autode ja mehhanismide üle, ärevus seksuaalsuse teemade käsitlemisel. Loetletud aspektid tulevad ühel või teisel kujul esile ka kõnealuse näituse töödes.


Riho Pärna automudelid meenutavad mu autofännist klassivenna vihikuid. Peeter Ora ja Peeter ­Krosmanni koomiksilikult mõjuvale dekadentlikule eepilisusele vastandub Veiko ­Klemmeri monumentaalne peata kündja, mis haakub sünge põhjala mütopoeesiaga. Kontseptuaalselt, popikalt ja samas kohati maali olemust eitades maalib Andrus Raag. Kõige “tartulikum” on võib-olla Hando Tamme abstraktsioon – tugev vormiliselt ja emotsionaalselt, muutub selle visuaalne kvaliteet lausa aistinguliseks; kõige kosmopoliitsem on Kiwa, kelle ikoonilised jaapanlannad ja madrusesärkides lolitad ei allu geograafilisele tähistajale.


Näituse huvitavamad tööd kuuluvad Rauno Thomas Mossile ja Mihkel Ilusale. Esimene juba kogenud maalijana toodab suurepärast palimpsesti, kus alumiseks kihiks on akademistlik-perfektselt kujutatud Tartu arhetüüpsed hooned ja pealmiseks ekspressiivne grafiti võtmes ülemaaling, luues põnevaid vormilisi ja tähenduslikke aspekte. Teine, olles alles tudeng, ühendab poeesiat eksperimendiga, luues “varjumaale” – just selline efekt on läbipaistvale pleksiklaasile valge akrüüliga maalitud hiigelkrokiidel.