25.07.2008, 00:00
Noormeeste kunst Haapsalus
Näitus “Tartu poissmaal” Haapsalus Evald Okase muuseumis,
lahti kuni 1. augustini.
Noore kunstikriitiku Liisa Kaljula esimese
kuraatorprojekti kontseptsioon “Tartu poissmaal” loob vastandi
kunstikriitikas ringlevale mõistele “Tartu naismaalijad”,
mis, tähistades TÜ maaliosakonna vilistlasi (Maris Palgi, Kaie Luik,
Eda Lõhmus jt), viitab koolkondlikkusele ja mõjub aina rohkem
stambina. Seetõttu toimib Tartu poissmaali kontsept (enese)iroonilisena,
ja arvestades kuraatori sugu, pseudoseksistlikuna.
Poissmaali
tunnusjoonteks on pigem töödes kui elustiilis väljenduvad
erilised poeetilised kvaliteedid: veidi sihitu kulgemine, destruktiivsus,
huligaansus (nii teose viimistluse kui kunstiautoriteetide suhtes) – ja
samas maailmaavastamise uudishimu, idealistlik protest materialistliku
determinismi vastu ja metafüüsilise kategooria
väärtustamine. Poissmaali poeetika kvintessentsiks on näituse
pressiteates kasutatud Francis Picabia elulugu, mis võtab kokku
kraadeliku kunsti ikonograafiat – modernistlik janu uute ideede
järgi, dadaistlik absurdilembelisus ja kirg intellektuaalsete mängude
vastu, poisilik imetlus autode ja mehhanismide üle, ärevus
seksuaalsuse teemade käsitlemisel. Loetletud aspektid tulevad ühel
või teisel kujul esile ka kõnealuse näituse
töödes.
Riho Pärna automudelid meenutavad mu
autofännist klassivenna vihikuid. Peeter Ora ja Peeter Krosmanni
koomiksilikult mõjuvale dekadentlikule eepilisusele vastandub Veiko
Klemmeri monumentaalne peata kündja, mis haakub sünge
põhjala mütopoeesiaga. Kontseptuaalselt, popikalt ja samas kohati
maali olemust eitades maalib Andrus Raag. Kõige “tartulikum”
on võib-olla Hando Tamme abstraktsioon – tugev vormiliselt ja
emotsionaalselt, muutub selle visuaalne kvaliteet lausa aistinguliseks;
kõige kosmopoliitsem on Kiwa, kelle ikoonilised jaapanlannad ja
madrusesärkides lolitad ei allu geograafilisele tähistajale.
Näituse huvitavamad tööd kuuluvad Rauno Thomas Mossile
ja Mihkel Ilusale. Esimene juba kogenud maalijana toodab suurepärast
palimpsesti, kus alumiseks kihiks on akademistlik-perfektselt kujutatud Tartu
arhetüüpsed hooned ja pealmiseks ekspressiivne grafiti võtmes
ülemaaling, luues põnevaid vormilisi ja tähenduslikke aspekte.
Teine, olles alles tudeng, ühendab poeesiat eksperimendiga, luues
“varjumaale” – just selline efekt on läbipaistvale
pleksiklaasile valge akrüüliga maalitud hiigelkrokiidel.