Normandia vabaduse tee

Lääne-Prantsusmaa pakub turistile mõndagi avastamisväärset – lendavast pirnist kuni sõjahaudadeni. Tekst ja fotod Liisa Talving.

Prantsusmaa lääne- ja loodeosas asuvast Normandiast leiab nii mõndagi vaatamisväärset. Siin on olemas riigi üheks uhkeimaks paigaks peetav Mont St Michel, äkiliste tõusude ja mõõnadega mandrist eraldatud saarel kõrguv kirik koos kloostri ja linnakesega. On maailmakuulus “keskaegne koomiks”, William Vallutaja sõjaretke lugu pajatav 70 meetri pikkune Bayeaux’ vaip. On õdus galeriidega pikitud sadamalinnake Honfleur, mis nii mõnelegi nimekale 18. sajandi kunstnikule mõtteainest ja inspiratsiooni on pakkunud. Vältimatu külastuspaik on sama linna kitsaste tänavate vahel pesitsev sürrealist Erik Satie lõbusaid avastusi pakkuv majamuuseum, kus võib näha toasuurust lendavat pirni, lae all ringi sõitvaid ülikondi ja valge toa keskel seisvat valget klaverit, mis ise mobiilihelinatest tuttavat Satie loomingut mängib. Autosõidu kaugusel asub suur ja kärarikas sadamalinn Le Havre, mis oma tööstuslikkuses erineb kardinaalselt romantilisest ettekujutusest, mille lapsepõlves lõi laulujupp sõnadega “Le Havre’i kuumad ööd”. Pisut pealinna poole jääb üliõpilaslinn Rouen majesteetliku gooti katedraali, Jeanne d’Arci hukkamispaiga ning kirjeldamatult kaasahaarava õhkkonnaga.

Kuid veel on siin midagi, millest pikalt ei pajata reisiraamatud, ent mida teab une pealt iga (vähemalt) lääneprantslane – II maailmasõja aegsed lahinguväljad. D-Day Beaches Inglise kanali ääres, Cherbourgi ja Le Havre’i vahel on koht, mis omandas tähtsuse pärast 1944. aasta 6. juunit.

Kõige pikem päev

Sellel päeval 64 aastat tagasi, millest räägib äsja eesti keeleski ilmunud Cornelius Ryani raamat “Kõige pikem päev”, maabusid Saksamaa poolt okupeeritud Euroopas liitlasväed. Kõige arvukamalt olid esindatud Ameerika Ühendriigid, Suur­britannia ja Kanada. Ühe päeva jooksul saabus Normandiasse õhu- ja mereteid pidi peagu paarsada tuhat meest ning tuhandete tonnide kaupa masinaid, relvi ja muud sõjavarustust. Lahingutegevuses, mida tuntakse ka maailmasõja teise rinde avamise nime all, kaotas elu ligi 10 000 inimest (sh sakslased, kelle täpsete kaotuste kohta küll andmed puuduvad) ning purustati ligi 600 asulat, ent ­augusti lõpuks oli Pariis vabastatud. 25. augustil tähistataksegi Prantsusmaal ­Pariisi vabastamise aastapäeva. Normandia lahing aga, mida on nimetatud kõigi aegade suurejoonelisimaks meredessandiks, osutus murranguliseks hetkeks II maailmasõja ajaloos. Hitleri Saksamaal tuli loovutada Prantsuse ja Belgia alad ning leppida kaotusega.

Täna kohtab II maailmasõja meenutusi Normandias sõna otseses mõttes igal sammul. Terve rannik läänest põhja ja kuni Belgiani välja on täis pikitud verstaposte, millel ilutseb tõrvik – merest väljuva tule sümbol. Postide rivi saab alguse D-Day rannast (termin D-Day ehk Day of Days märgib sõjanduses rünnaku algushetke – Toim.) ja tähistab “teed ­vabadusele”.

Rannajoon on jagatud lõikudeks, millest igaüks nimetatud liitlasvägede randumispaiga järgi. Sword ja Gold Beach meenutavad briti vägesid, Juno Beach kanadalasi ning Omaha ja Utah Beach on nime saanud ameeriklastelt. Kui piirkonda ei rõhuks aastakümnete tagused sündmused ega meenutaks neid kümned mälestusmärgid ja muuseumid, siis oleks kindlasti tegemist populaarse suvituspaigaga.

Rannad on pikad, kaunid ja liivased ning võiksid vabalt konkureerida nii mõnegi tuntud kuurordiga.

Võimalik, et see suvel nii ka on, e nt juuni algul, kirjeldatud lahingu aastapäeva ootu­ses, on meeleolu mõtlikum.

Langevarjur kirikutornis

Rannikuäärsed linnakesed ja külad on ehitud värviliste lippudega – austusest liitlasvägede vastu on Prantsusmaa lipule igal pool lisatud vähemalt brittide, ameeriklaste ja Kanada oma. Pidustuste puhul on kaugelt kohale sõitnud ka militaarüksusi, kes tavakodanike harimiseks on keset linnaväljakuid oma tumerohelised telgid püsti löönud ning üritanud luua võimalikult ehedat II ilmasõja aegset miljööd. Õnneks küll rahumeelset – juba kaugele kostab 40ndate mahedat bluusi, saab uudistada sõjalennukeid ja tanke, imetleda auväärset kogu meditsiinitarvetest, koolapudelitest ja tubakakarpidest, piiblitest ja prantsuse-inglise sõjaterminite vestmikest. Võib lugeda sõdurite kirju koju, peatuda pikemalt sõjatandril tehtud mustvalgete fotode ja 1944. aasta ajaleheväljalõigete ees ning vaadata möödunud sündmustest jutustavat filmi. Kõikjal seisavad abivalmilt mundris mehed, kes huvilistele tehnika toimimist selgitavad, ning üks purpurse baretiga ameeriklane sõidutab lapsi sõjamasinatega mööda linna. Sainte-Mère-Église’i linnakeses ripub kirikutorni otsas kummist langevarjur, meenutamaks linnale kuulsust toonud päeva, mil ameeriklane John Steele ebaõnnestunud hüppe tagajärjel torni rippuma jäi. Pisut propagandamaiguline, aga kohaletulnuile läheb südamesse.

Kindlasti on külastamist väärt sõdurite surnuaiad. Neid on siin mitmeid – eraldi sakslastele, ameeriklastele, inglastele. Prantsuse sõdurid olid enamasti pärit siitsamast, nii on nemad üldjuhul oma kodukoha kirikuaeda maetud. Liitlasvägede mehed puhkavad langemispaiga austuseks samuti Prantsusmaa mullas.

Ameeriklaste surnuaedadest suurim kannab nime Colleville-sur-Mer ning on ühtlasi tuntuim, sest siin on vändatud hulk kaadreid filmist “Reamees Ryani päästmine”. Paik jääb esimese hooga silma põhjaliku turvakontrolli ja suure mustanahalise, tõsise näoga turvamehe tõttu. Hiljem selgub küll, et metallidetektor ei tule läbida surnuaeda, vaid ainult memoriaali pääsemiseks.

Silma hakkavad Ameerikast pärit õpilashordid. Ju siis on kooliaasta läbi saanud ja ette võetud klassiekskursioon, mille raames lastele nende vanavanemate jaoks tähtsaid paiku näidatakse. Iseasi muidugi, kas langenud sõduritel üldse lapsi oligi, sest paljud neist surid, nagu ristidel kirjas, napilt kahekümneseks saanuna.

Memoriaalist edasi kulgeb tee mööda mereranda poolkaarekujulise mälestusmärgini, mille keskel muskliline mehekuju, peopesad taeva poole. Silme ees, paar trepiastet allapoole ja purskkaevudest mööda, laiub keset pügatud pööke ja silutud muruvaipa sadu ja tuhandeid minimalistlikke valgeid alabasterriste, mille vahel üksikud Taaveti tähed. Ameeriklased ei ole vastupidi inglastele oma langenud poegade riste personaal­sete epitaafidega kaunistanud. See-eest leiab mõnedelt hauaküngastelt pooleldi närtsinud erkpunaseid lõikelilli. Allee lõpus asub kabel, kus üksteisega kõrvuti on altar kristlastele ja juutidele, ning seina sisse graveeritud kiri: “Think not only upon their passing, remember the glory of their spirit”. Kabeli ees istub pinkidel grupp omavahel kihistavaid eri rassidest ameerika õpilasi, rannaäärt mööda jalutab klassitäis prantsuse noori.

Päikeseloojangu hakul saabub lipuvarda juurde pisikese golfiauto tüüpi masinaga kaks mundris naist.

Üks neist urgit seb välja tagasihoidliku kassettmaki, vajutab selle käima ja kostma hakkab uhkeldav sõjaväemarss. Nende helide ja auseisaku saatel vinnatakse lipp alla, pakitakse kokku ja seatakse autokasti uut päeva ootama. Tee ääres seisab silt “Silence and respect”.