Nostalgialaks: Kõik meie lambid

Vaatajad seletavad innukalt ja näitavad näpuga: “Selline lamp oli meil eestoas! Selline maal! Oi, vanaema laualamp!” Võib nõustuda Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumis avatud näituse “Eesti disain. Valgustid” kuraatori Kai Lobjakaga, kes iseloomustab väljapanekut kui tõelist nostalgialaksu.

Kuigi Nõukogude ajal valgustasid praktiliselt kõiki Eesti kodusid plastmasstoodete katsetehase Estoplast lambid, siis on omaaegsed meinstriim-tooted tänaseks muutunud rariteetseks, seostudes samas mälestustega lapse- ja nooruspõlvest. Ometi pole mängitud ainult vaataja emotsioonidel, vaid kaardistatakse ära üks valdkond eesti disainis. Joonistub välja mõneti nukker pilt, kuidas 1920.–1930. aastate “põlve otsas tehtud” valgustitest jõuti 1960. aastateks vägagi muljetavaldava suurtootmiseni, kuid 1990. aastate majanduslikud ja poliitilised muudatused tõid kaasa killustumise ning siiani kipuvad domineerima hüplikke katsetusi ning rabedavõitu prototüüpe pakkuvad väikeettevõtted.

Varasematest näidetest on põnevamad Jaan Siiraku 1930. aastate joonised, mis demonstreerivad pikemalt Pariisis elanud disaineri ja sisearhitekti orienteerumist eri laadides. Laiemat elektrivalgustite tootmist siiski toona ei sündinud, kuna elektrifitseerimine toimus üsna aeglaselt ning kohalikel ettevõtjatel polnud eriti rentaabel võistleda välismaise kataloogikauba või mujal tehtud, ent Eestis kokku pandud või osadena müüdud kaubaga. Siiski pakuti inimestele võimalust vääristada lihtsat kuplit ning pirni kunstipärasemate keraamiliste lambijalgadega, mida valmistasid näiteks tillukesed keraamikaettevõtted.

Ka 1940.–50. aastate valgustid demonstreerivad nii olmelist kitsikust, autorite vähest professionaalsust kui ka tööstuse viletsat järge. Kvalitatiivne hüpe toimub 1960. aastatel koos Estoplastiga, kus skandinaavialikus raugelt modernistlikus võtmes valgusteid hakkab kavandama metallikunstnikuks õppinud Lilian Linnaks. Mitmete 1970. aastate ikooniliste lahenduste looja Kirsti Metusala oskas aga kenasti tõlgendada bauhauslikke geomeetrilistest põhivormidest lähtuvaid esemeid ning tuua kodudesse kollaste, punaste või oranžide plastkuplite abil moodsat pop-stiili. Näitusel tasuks ära vaadata ka ülinaljakas lavastusliku algega dokumentaal “Tuled süttivad” (1967), milles näidatakse, kuidas progressiivsete vormide disainis on oluline osa parteirakukese tarkadel mõtetel ning kirglikul öötööl.

Omaette “nähtuse” eesti valgustikujunduses moodustab taani klassiku Poul Henningseniga sarnast konstruktsiooni täpsust ning jõulise vormi ilu pakkuv Mait Summatavet oma metallvalgustitega.

Igat sorti artistlikke valgusteid on disaininud Tarmo Luisk. Ambitsioonikate vigurvormide kõrval on ta 1990. aastatel teinud arvestamisväärseid kontorilahendusi, mis haakusid toona uudsust ning võlu pakkunud yuppie-identiteediga. Nõndasama hoiab praegu kätt aja pulsil disainistuudio Keha 3, kus Luisk Margus Triibmanni ja Ville Jehe kõrval pisteliselt kaasa lööb.

Miks aga siiski ei suudeta täna Eestit disaini abil, kas või kitšlikke “Vana-Toomaid” pakkudes, meeldejäävaks muuta, võib jäädagi mõistatama.

Näitus on avatud 7. augustini.