Alustuseks võib öelda, et „estraad“ nõukogude ja tänapäeva Venemaa kultuuris ei tähenda ainult muusikat. Nõukogude kultuurist tervikuna on akadeemilises mõttes kõige vähem tutvustatud ja uuritud just estraadimuusikat, aga ka estraadikultuuri üldse. Huvitaval kombel on olemas terve raamaturiiulitäis uurimusi nõukogude ja idabloki rock’ist, eksisteerib hulgaliselt häid raamatuid idabloki maade džässist, samuti on filmikunst väga populaarne teema. Estraadimuusikat kui n-ö ametlikku nõukogude popmuusikat peeti akadeemilistes ringkondades riiklikult reguleeritud ja ideoloogiliselt kontrollitud fenomeniks ja sestap ongi estraadimuusika uurimine ja analüüsimine jäänud väga tagaplaanile. Ameerika slaavi kirjanduse ning muusika uurija David MacFadyen on üllitanud kaks raamatut nõukogude estraadimuusikast, kusjuures mõlemad räägivad praktiliselt ainult vene estraadist ja põhinevad kokkusobitatud ajaleheartiklitel. Sellele lisaks on veel mõnevõrra akadeemilisi artikleid nõukogude ametlikust popmuusikast ja paar raamatut nõukogude kultuuripoliitikast, kus on mainitud ka nn kerget muusikat. Mittevene ­nõukogude estraadimuusikat on väga kasinalt uuritud nii oma- kui välismaiste uurijate poolt. Siiamaani pole raamatut, mis võtaks kokku – kas või üldistes joontes – terve Nõukogude Liidu estraadimuusika arengud, eripärad ja sarnasused.