Nüri lugu saamatust isast

Fredrik Backman

“Mida minu poeg peaks maailmast teadma”

Tõlkinud Ene Mäe. Tänapäev, 2014. 176 lk.

Kui see raamat oleks film, siis ma ei teaks sellest midagi. Sest koguperekomöödiat alailma ropendavast, sotsiaalselt ja käeliselt saamatust ja ülekaalulisest noorepoolsest isast, kes heaoluühiskonnas perre sündinud väikelapsega hakkama püüab saada ning seejuures paljastab oma õpitud oskamatuse, ei läheks ma vaatama ka siis, kui peale makstaks. Pealegi on selliseid filme juba niigi tehtud – “Kaks meest ja beebi”, “Kolm meest ja beebi”, “Neli meest ja beebi” jne.

Kuid raamat on teine asi. Raamat – see on tarkuse varasalv! Või nii peaks see vähemalt olema. Selle üllitise tagakaanel on kirjas, et “kirjamees ja blogija Fredrik Backman pani need jutud lihtsalt kirja”. Ja veel: “Need ei ole vormilt hirmus tõsised lood, ent räägivad lõbusal ja arusaadaval viisil sellest, mida üks poeg (või tegelikult ka tütar) tõepoolest elust teada võiks.” Aga mina ütlen, et selliseid valesid ei tohiks trükis avaldada, paber peaks piinlikkusest nende all põlema süttima. Vastutan oma sõnade eest, sest mul on nii väike poeg kui tütar.