Winkleman peab New Yorgis Chelsea galeriide linnajaos omanimelist galeriid. Samuti on ta raamatu “How to Start and Run a Commercial Art Gallery” autor. Kõrgõzstanist pärit Orozobekov on alates 2006. aastast Winklemani galerii kaasomanik. Ta on ka igal aastal New Yorgis ja Londonis aset leidva videokunstimessi “Moving Image” üks asutajaid. Tallinnas olid mõlemad mehed esimest korda, aga nagu Orozobekov kinnitas, on “Tallinn täpselt selline koht, mis meeldiks kõigile nende New Yorgi sõpradele”. Ja Winkleman tõdeb: “On olnud mitmeid juhtumeid, kus ühel ja samal hetkel on ühes kindlas maailma punktis silmapaistev arv erakordselt tugevaid kunstnikke. See on juhtunud näiteks Šotimaal, Lõuna-Ameerikas. Mingil põhjusel elavad 4-5 väga tugevat kunstnikku samal ajal ühes ja samas kohas. Tallinnas on võimalik hetkel selliseid märke näha. Paistab, et siin on tekkimas teatud energia.”

Millest alustada oma galerii loomist?

Edward Winkleman: Mul on selle kohta üks suurepärane lugu. Üks teatriprodutsent küsis minult, millest ma kavatsen oma galerii loomist alustada. Ja siis ma rääkisin talle, et kohtun kunstnikega, käin kunstimessidel ja muud sellist. Ta esitas mulle seepeale küsimuse, et mis on üldse kunstigalerii. Ja vastas ise, et see on üks ruum, mille seintel on kunst. Nii et hangi endale ruum, pane kunst seintele ja sul ongi galerii. Ja mina muidugi vastu, et see pole üldse nii lihtne, see on palju keerulisem. Ta ütles, et ma eksin, et see just nii lihtne ongi. Ruum, kunst seintele ja ongi galerii. Kõik ülejäänud vajaminevad teadmised tulevad töö käigus.

Ja oli täiesti õigus. Kuus kuud hiljem hankisin endale ruumid, panin kunstiteosed seintele ja mul oligi oma galerii. Kui oodata oma galerii loomisega, kuni tead galeriijuhtimisest kõike, jäädki igavesti ootama.

Murat Orozobekov: Väike galeriis töötamise kogemus tuleks ka alati kasuks. Kasvõi mõned kuud, et saada aimu, kuidas see süsteem töötab.

E.W: Paljude edukate NY galeriide puhul peab paika see, et omanik töötas algul mõne suurema galerii jaoks ja alustas selle kõrvalt oma projektiruumiga. Muidugi vastab tõele, et kellegi teise heaks töötades võib väga palju õppida. Aga isegi siis, kui töötad 20 aastat kellegi teise galeriis, on asju, mida sa ei õpi enne, kui oled oma koha avanud.

Kui palju on vaja kunstiajaloo alaseid teadmisi?

E.W: Sõltub galerii programmist. Kui töötada väga noorte kunstnikega, kes töötavad mõnes uues meediumis, siis on kunstiajaloo alastest teadmisest olulisem näiteks aru saada, miks need kunstnikud just seda meediumit oluliseks peavad. Aga kui tegeled vanade meistrite ja renessansiajastu maalidega, siis on väga tugev kunstiajalooline taust mõistagi ülioluline.

Kuidas teie oma kunstnikud leiate?

E.W: 90% kunstnikest tuleb läbi soovituste. Läbi nende kunstnike soovituste, kellega me juba koostööd teeme. Või siis kuraatoritelt. Teiseks muidugi kunstimessid ja teised galeriid, mida külastame. Kolmandaks rahvusvahelised näitused, nagu näiteks Veneetsia biennaal. Ja kõige viimane võimalus – kunstnikud tulevad ise ennast pakkuma. Aga see viib väga harva sihile. Saame näiteks kuus kunstnikelt umbes 200 e-maili ja võib-olla ainult ühega neist tuleks koostöö kõne alla.

Kunstnikke on palju, aga oma töid müüa ja sellest elatuda õnnestub vähestel. Kuidas läbi lüüa ja reaalselt müüa?

E.W: On üks kuulus näide Londonist, kus 1980. aastatel oli kunstiturg peaaegu olematu. Damien Hirst ja mitmed teised kunstnikud tulid kokku ja korraldasid Freeze’i nimelise ürituse. Ja nad veensid enam-vähem ainsat inimest, kes toona veel kunsti ostis,Charles Saatchit, oma üritusest osa võtma. Tõeline sensatsioon! Sellest sai sõna otseses mõttes alguse revolutsioon Londoni kunstiturul. Ma olen täiesti veendunud, et kunstnikud peavad ise elevust tekitama, ja vähemasti kaasaegse kunsti puhul sütitab selline asi ka kunstikogujaid.

Kas uute alustavate galeriide tegevust peaks riiklikult toetama?

E.W: Ameerikas vast mitte. Galeriisid on palju, kunstiturg on väga tugev ja riiklikku toetust pole vaja. Kui aga kunstiturg on alles tekkimas, siis on sellel rohkem mõtet. Kui ma juhiksin mõnd riiki, mis alles püüab oma kunstiturgu üles ehitada, siis aitaksin galeriisid sinnamaani, kuni nad suudavad ise hakkama saada. Kui abi saanud galerii seda ei suuda, siis annaksin mõnele teisele alustavale galeriile võimaluse. Kõik, kes tahavad galeriid omada, pole selles automaatselt edukad. Ja samas tasub meeles pidada, et liigne rahastamine ei tule loomingulisusele tingimata kasuks.

M.O: Jah, teadmine, et aasta lõpuni on niikuinii piisavalt raha…

E.W: NYs on umbes 90 000 kunstnikku ja 600 galeriid. Konkurents galeriidesse pääsemiseks on täiesti metsik – ja see sunnib kunstnikke endast pidevalt parimat andma.

Millega teiste seas välja paista?

E.W: Lisaks müüginäitustele on oluline teha ka näituseid, mis kannaksid mingit sõnumit, püüaks tähelepanu ja jõuaks ka ajakirjandusse. Tuleb leida tasakaal nende kahe vahel.

M.O: Jah, tuleb teha näitusi, mis paistaks teiste seas silma. NY galeriides on näitusi, mis koosnevad näiteks ühest hiigelsuurest installatsioonist, mis täidab kogu ruumi. Milline koguja selle ostaks? Keegi ei pane ju seda endale koju. Aga see on statement, mis toob kohale pressi ja palju külastajaid. Ja tekitab huvi ka kõige muu vastu, millega galerii tegeleb.

E.W: New Yorgis tahavad kõik galeriid endiselt, et nende näitust arvustaks The New York Times.

M.O: Jah, 600 galeriid. New York Times tuleb välja reedel ja seal on neli või viis arvustust. Kõik ootavad neljapäeva õhtul, et saaks juba onlainis üle vaadata, kelle näitus lehte sai.

E.W: Sinna pääsemine on fantastiline.

Kunstiäri pole just kergete killast. Kuidas seal ellu jääda?

E.W: Tuleb olla ambitsioonikas ja pidevalt endast maksimum anda. Mul on üks suurepärane lugu ühest NY galeriist, kes sai pidevalt kunstimessidelt äraütlevaid vastuseid. Ja siis nad käisid oma kunstiga kuus kuud mööda galeriisid, kes kuulusid messil otsustajate ringi ja palusid kohtumisi, et rääkida, miks just nende galerii sellel kunstimessil peaks osalema. Ja nad said lõpuks selle koha, pärast sellist meeletut pingutust. Väga kõva võistlus käib. Tuleb kirglikult suhtuda sellesse, mida sa teed, mida messidele pakud, millist kunsti sa esindad.

Millised trendid praegu kunstiturul valitsevad?

E.W: Järjest enam kogutakse videokunsti. Lugesime ühe Melbourne’i kunstimessi raportit ja tuli välja, et koguni kolmandik seal messil müüdud teostest oli videokunst. Video paistab hetkel minevat sama rada, mida kakskümmend aastat tagasi käis fotograafia.

M.O: Kõik keskenduvad siiski eri asjadele. Endiselt müüakse nii maali kui fotot.

E.W: NYs, usu või ära usu, müüvad väga hästi abstraktsed maalid.

Jah, üks Gerhard Richteri maal tegi ka just äsja järjekordse rekordi.

E.W: Jah, maali peetakse endiselt kõige olulisemaks meediumiks.

Lugesin üht 2009. aasta uuringut kunstituru jaotuse kohta meediumite järgi – 62% maal, ülejäänud foto, joonistus, skulptuur ja 1% teised meediumid.

E.W: Jah, see kõlab tõeselt. Maal valitseb endiselt ja müüb kõige paremini. Igal NY galeriil, mida mina tean, on vähemalt üks või kaks maalikunstnikku. Ja sellel on oma põhjus. Maal on stabiilne.

M.O: Unikaalne.

E.W: Maalis pole midagi hirmutavat. Lihtsalt pane seinale.

M.O: Lihtne riputada.

E.W: Vähem säilitamisega seotud muresid. Ja samas töötavad paljud väga olulised kunstnikud teistes meediumites. On kogujaid, kes on aru saanud, et on oluline, et nende nüüdiskunsti kogud peegeldaksid ka neid olulisi teoseid, mida luuakse teistes meediumites. Kui ainult muuseumid seda koguvad, muutuvad erakollektsioonid vähem oluliseks.

Kui kunstnik riskib, peab ka koguja riskima?

E.W: Jah, absoluutselt, kui nad tahavad luua olulist, laiemat tähendust omavat kogu. Sul võib olla maailma parim maalikogu, kuid see on ainult väike osa sellest kunstist, mida tänapäeval tehakse.

On galeriiomanikke ja kunstikaupmehi, kellest on saanud tõelised superstaarid. Saatchi, Larry Gagosian, kes oli hiljuti ajakirja Art Review Power 100 edetabelis teisel kohal. Keda teie oluliseks peate?

E.W: Kunstiäris kindlasti Marian Goodman, kelle galerii esindab nii Gerhard Richterit kui John Baldessarit. Tal on täiesti imeline kunstnike nimekiri ja ta teeb oma tööd suurepäraselt. Kunstikogujate puhul imetlen kõige enam seda, kui nad osalevad kunstimaailmas toimuvas dialoogis, teevad oma kogu publikule kättesaadavaks. Kogujad, kes usaldavad oma silma, kes ei oota, et keegi teine neile ütleks, mida osta – neid me imetleme.