Kunagi ühes Walesi maanteeäärses fastfood’i- kohas sai kogeda hetkelist paanikat, kui meid piirasid ümber umbes nelikümmend musta visiiriga kiivrites ja nahka riietatud tsiklimeest. Suur aga oli kergendus (ja üllatus), kui kiivrite alt hakkasid välja ilmuma vuntside ja mulletitega muhedad pereisad, kes viskasid nalja ja küsisid viisakalt tuld. Selline on suures osas ka Eesti rock’i fassaad ja tõelisus. Pole vaja kappi lahti tehagi, et kuulda luukerede rahutut klõbisemist: Padar võitis geidisko-hümniga muusikafestivali Eurovisioon (rock kui midagi sellist, milleni "tuleb lõpuks jõuda"), Sal-Saller on teinud teenustööna tunnusloo nii õlletootjale kui teleseriaalile "Lihtne elu" (rock rock, millel on minutihind) ja Summer on juukseželeede ametlik maaletooja (rock, mis… no comment).

Nyrok City oma tätoveerimissalongi, plaadipoe ja rock’iklubiga on ehk eesti rock’ibändidest kõige ausamalt suutnud kapitalismile otsa vaadata. Kunagi oma laividega kurikuulsust kogunud Tartu koomiksikangelased - tätoveeritud tänavagäng mõttelisest linnast nimega Nyrok City - on oma muusa jälle keldribaarist üles korjanud ja tulemuseks on plaat, mis on võetav pigem metali kui haardkoorina. Ise nad nimetavad seda tattoo-metal’iks, mis siis tundub koosnevat voodoo, grafiti ja tattoo-kunsti visuaalsest esteetikast ning metal’ist, mis kasutab pungi deklameerivat plakatlikkust ja räpasevõitu saundi.

"Nylon" on kohati tõeline semiootiline kolikamber, mis vahel on õigustatud ja vahel mitte. "Dembel Trumm Passib" segab kokku algkooli breikbiidi, Johnny Marri lüürilise ristpistes kidrastiili, vana Sepultura agrorifid, Def Räädu vaimus hip-hop-read Fidel Castrost ja Che Guevarast ja sämpli ansamblilt Olive. Töötab, isegi väga hästi. "Stolen Childhood Bongo" on samas nagu eurointegratsiooniprojekt, kus kohustuslikus korras on pool lugu inglise ja pool eesti keeles, aga kumbki pool teineteisest aru ei saa. Clawfingeri muss Jaagup Kreemi sõnadele jätab tunde, et midagi tahaks nagu veel, aga ei tea, kas magusat või soolast. Hea, et saund on selline toores, mitte metali-skenele kahjuks tihti omaselt ülelihvitud. Samas, kui vokalisti kohustused kolme pillimehe vahel ära jagada, siis äkki mingist hetkest oleks ikkagi ühte frontman’i vaja, kes ainult karjumisega tegeleks. 7