NYYDi vabastav hingamine
“Indiate uurimine” – muusika Märt-Matis Lill, libreto Jan Kaus, lavastus Mart Koldits, video Priit Tender. 20.10 Von Krahli Teatris.
“Harmoonia” – Ansambel U, Taavi Kerikmäe ja Mart Kangro 23.10 Kanuti Gildi Saalis.
“Eraritjaritjaka” – Heinrich Goebbels, André Wilms, Mondriaan Quartet, tekst Elias Canetti, 25.10 Salme Kultuurikeskuses.
Sel aastal oli NYYD festival fookusesse võtnud muusikateatri. Kolm nähtud lavastust tegelesid (järjekorras) Lääne inimese, muusiku ja urbaniseerunud indiviidi elutunnetusega. Märt-Matis Lille, Jan Kausi, Mart Kolditsa stilistiliselt kirevas, ülevat madalaga miksivas ja kivistunud ooperižanri dekonstrueerivas ja kommenteerivas kolmetunnises vaatemängus ehitatakse sild kunagise Ameerika avastaja/anastaja konkistadoori ja tänase eksootilistes kuurortides lõõgastuva priske ameeriklase vahele. Sekka trubaduurikultuur ja kullajahihooaeg kauboide kantsis.
Nende visioonis on Lääne inimene keegi, kes ei suuda paigal püsida, vallutades üha uusi maid ja naisi, sest maapealne paradiis on ometi ju teostatav, olgugi siis kas või maapealse põrgu kujul. “Olen homme parem, kui olin eile, olen homme parem, kui olin täna,” laulis meie oma trubaduur Tätte mõni aeg tagasi.
Kaunilt ja vaoshoitult serveeritakse anastatava ja vägistatava “metslase”, n-ö uuritava India (tegelikkuses mõistagi Ameerika) põlisasuka maailmatunnetust ja mütoloogiat, kus “edasiminek” tähendab samal ajal ka “tagasiminekut”. Aga Lääne ajalugu on sõdade ajalugu, mis täis käsklusi “Edasi!”, “Barrikaadidele!”, “Vperjod!”jne.
Kerkib teejuhi (väejuhi, kapteni) problemaatika. Teejuht etenduses on lihav ja lihalik Buffalo Bill (Raivo E. Tamm) – tegelane demokraatia hällist, kelle kommentaarid ajaloole on pealiskaudsed ja eksitavad. Katoliku kiriku pea, kes konkistadoore paradiisi maa peale tooma õhutas, eksis samuti. Edasipüüdlemise traagika tulenebki niisiis sellest, et inimene on ekslik ja eksib teelt?
Kas kaootiline ja pillavalt kujundlik mind veenis? Mitte päriselt. Olen nõus uskuma, et näitleja kõnealuses lavastuses unustati taotluslikult, dramaturgiast mindi taotluslikult mööda, taotluslik oli näitleja teksti mittekostmine, ootustele vastu töötades oli taotluslik solistide mitteilmumine teises vaatuses. Olgu siis nii. Aga veenge mind teinekord paremini. Koor publiku selja taga oli haarav mõte, kuid Krahli saalis ei suutnud see lahendus mõjule pääseda.
*
Mart Kangro ja Taavi Kerikmäe “Harmoonia” võttis samuti vastandada nn kõrge ja madala, avades selle nimetute orkestrantide-interpreetide argipäeva kaudu ja visualiseerides nende siseilma eri olukordades (kontsert, mäng taustamuusikaks mõnel vastuvõtul, muusiku sisekõne karaoke võtmes, eneseirooniline nüüdismuusikateose ettekanne, kus rohkem pause kui noote, jne). Üllatav, naerutav ja telgitaguseid avav õhtu Kanutis sundis muuhulgas mõtlema ka sellele, kui tänamatu on muusikakriitiku töö. Ma olen alati imestanud, kuidas on võimalik ilma esoteerikasse kaldumata kirjeldada ühe ja sama teose esitust eri koosseisude poolt – ja mida saab muusik õigupoolest teada vastukajast, kus kasutatakse sõnu “intensiivne”, “siiras”, “särav”?
Ekraanidele kuvatud, arvustustest väljakistud laused panid publiku turtsuma ja peast haarama. (Ohtralt oli tsiteeritud Virve Normeti Ansambel U ja Mart Kangro eelmisele koostööle “Mäng” Sirbis ilmunud vastukaja – “Pala meeleolude ja värvide palett lubas nautida kõikide ansamblistide tehnilist vabadust, millele andis erilise sära innukus ja mängulust.”) Ei saa salata, et ajalehe huumorinurgale teevad nii mõnigi kord pähe “terased” ooperiarvustused, mis kubisevad kummastavatest ja eneseküllastest tähelepanekutest.
*
NYYD festivali viimaseks etenduseks jäänud Heiner Goebbelsi “Eraritjaritjaka” oli aga kurdistav kogupauk kõigist kunstikahuritest. Kui “Indiate uurimine” üritas vaataja vastuvõtuprotsessid lühisesse ajada tembutamise ja ootustele mittevastamisega – siis Goebbels ei jätnud midagi juhuse hooleks ning kontsentreeris publiku tähelepanu uskumatu kindlameelsusega, nii et isegi viiuldaja poogna purunenud keel hakkab prožektori valguses tantsima.
Elias Canetti päevikumärkmeid ja aforisme tulistav näitleja André Wilms, kes lisaks robot-olevuse kodustamisele ka dirigendi täiuslikku võimupositsiooni lahkas, paljastas ju kohati sedasama peaaegu et religioosse fanatismini küündivat (tee)juhikultust, mis Lääne ühiskonda on jälitanud ja mida “Indiate uurimises” põgusalt puudutatakse.
“Eraritjaritjaka” tähendavat aborigeeni keeles igatsust millegi kaduva, kättesaamatu järele. Olgu selleks siis kas või emotsioon, mis põgeneb kohe, kui on sõnastatud. Muusikat saab küll salvestada, aga emotsioonide kogum, mis kuulajat valdab kontserdil just selles meeleseisundis ja just tolle teose konkreetse esituse ajal, ei salvestu kuskile. Igatsus soojema inimestevahelise kommunikatsiooni, armastuse võimaluse, sõpruse, usalduse järele jooksis samuti vana mehe soolost läbi, saadetuna meisterliku kvarteti live-esitusest ja kõlaritest paiskuvast elektroonilisest kõrgepingest.
“Perfektne simulaakrum,” sõnas noor teatriteadlane tähendusrikkalt. Tõesti, indiviidis valitsevat kaost saab klaarilt vahendada, kui omad sõna, heli, valguse, video, ruumi ja aja üle täiuslikku kontrolli.
