Õde Jake: Me ei ole kunagi varem nii siivutud olnud!
Scissor Sisters võinuks järjekorras kolmanda albumi välja anda juba aastal 2008. Bändil oli sületäis lugusid valmis kirjutatud ja stuudiosessioonidel Londonis, Bahamal ja kodulinnas New Yorgis linti võetud. Värskete lugudega andsid nad ka kaks kontserti – tillukeses, aga nimekas New Yorgi klubis Mercury Lounge, andes end üles valebändinimede Queef Latina ja Debbie’s Hairy all.
Aga midagi oli nende lugudega siiski valesti. Midagi oli puudu. Ja sistersid jändasid stuudios edasi. Kui 18 kuud sai uue materjaliga vaeva nähtud, tundus, et uus heliplaat on purgis ja see mängiti eksklusiivselt ette gurule ja Scissor Sistersi suurima hiti “I Don’t Feel Like Dancin’’” kaasautorile Elton Johnile. “See ei ole see, see ei ole see plaat. See lihtsalt ei ole õige,” kõneles guru.
18 kuuga kuhjatud materjal unustati ära ja kolmandale albumile tehti reset. Bändi laulja ja liider Jake Shears kolis mitmeks kuuks Berliini ning sukeldus üle kere ja kogu hingega linna ohtuderikkasse ööellu – gei- ja teknoklubidesse. Neil pikkadel ja riivatutel öödel hakkas vilkuma see, millest sai päriselt Scissor Sistersi kolmanda plaadi sisu.
Ja bändi vana sõbra ja produtsendi Stuart Price’i kaasabil valmis Berliini järel võrdlemisi kiiresti “Night Work”. Scissor Sisters on varem olnud minu jaoks okei-bänd, kellele võib õlale patsutada ja sõbralikult öelda: “Laulge ja tantsige aga edasi, miks mitte.” “Night Work” on aga hoopis midagi muud. Kuigi plaadile on pakitud kogu eepiline juust, magus ja roosa, mis käib kaasas hi-energy diskomuusikaga, on see üks raputav tantsupidu, mille jooksul ei jõua igav hakata. Vaibumiste, hoovõttude, transiotsimiste ja ülevõllikeeramistega.
Bänd ise on värsket albumit kirjeldanud kui “räpast ja superseksuaalset”. Ühtlasi on “Night Work” võrdlemisi gay album. Teatraalsuselt, pompoossuselt, muusikalipärasuselt. Laulude kahemõttelistes ridades ei ole seksi seksuaalsuse suunda siiski kirja pandud (Geitrupp Hidden Cameras näiteks teeb ikka kõik märksa otsekohesemalt selgeks.) Või nagu Jake Shears on öelnud: “See, et osa meie bändist on homod, mõjutab meie muusikat sama palju, kui mõjutas Blondie’t see, et mõned nende liikmed olid heterod.”
Vaevalt kolm nädalat pärast uue ja tähtsa plaadi ilmumist esineb Scissor Sisters 16. juulil lauluväljakul Õllesummeril. Sel põhjusel on Jake Shears rõõmsalt toru otsas ja küsib, kuidas mul läheb.
Teie uus album “Night Work” kõlab tõtt-öelda nagu meistriteos…
Oi, see on kena! Tänan väga.
…nagu üks korralik ja kirev tantsupidu, seda te vist plaadile püüda soovisitegi?
Ma tahtsin teha plaati, mis oleks vali ja suur ja lõbus ja põnev. Ja miski, mis töötaks tervikuna – üks terviklik suur teos. Ma ei oska öelda, kas ma su küsimusele vastasin, aga suurt peoplaati tahtsin ma küll. Sellel ei ole ainsatki ballaadi.
Ma usun, et neid lugusid on kontserdil lahe mängida.
Neid on hämmastavalt lahe laivis mängida. Tõesti. Lood on osutunud kontsertidel vapustavateks. Ning üks põhjus, miks see niiviisi on, on see, et me ei salvestanud minu vokaale nii, et laulan omaette kabiinis, kõrvaklapid peas, vaid lahtise mikrofoniga ja vabalt stuudios ringi liikudes, valjuhääldite ees. Nii et see, mida sa plaadil kuuled, olengi mina neid otse laulmas – teesklesin, justkui oleksin laval. Tahtsin kindel olla, et lood kontserdil töötavad, ja see oli üks nipp, et selles veenduda.
Palju te uue plaadi materjalist praegusel turneel ette kannate?
Kogu plaadi mängime ette. Vanemaid lemmikuid kah muidugi. Kogu show on väga tempokas, ballaade me ei mängi. Suur pidu, kahtlemata.
Sa oled öelnud, et uus plaat on unistuste plaat, et sellel “on kõik, milleks me varem suutelised ei olnud”. Mis osakesed need täpsemalt on, milleks ta varem võimelised polnud?
Asi ongi selles, et “Night Work” on päris tantsuplaat. Meie muusika on alati lõbus olnud, aga peatumatut tantsumuusika albumit ei ole me varem suutnud teha.
Aga mitte ainult: plaadil on ka oma süngem pool, tumedam teema, mis jookseb läbi plaadi ja mis mulle eriti eriti eriti meeldib. Minu jaoks on see väga ehtne. Ühtlasi midagi sellist, mida ma olen tahtnud, et Scissor Sisters teeks, ja nüüd, selle plaadiga, see õnnestus.
Kas sa oled esimesi arvustusi lugenud, mis kostetakse?
Mõningaid küll. Aga ma ei loe eriti arvustusi. Eriti nüüd, kui nad mind sugugi ei huvita. Ma armastan meie uut plaati nii väga ja olen selle üle nii uhke, et kas see inimestele meeldib või mitte, ei vaeva mind väga. Keegi võib sellele maailma kõige hullema arvustuse kirjutada ja ma teen “fff…”. No ei huvita üldse. Aga enamasti – näib mulle – on arvustused kiitvad olnud. Näib, et inimestele meeldib siiski meie plaat. See mõistagi rõõmustab mind.
Te nägite selle plaadiga ka kurja vaeva, tegite mitu aastat, viskasite suure hulga lugusid minema. Mis noil äravisatud lugudel viga oli?
Nende hulgas oli suurepäraseid laule, aga nad ei töötanud, sest ei sobinud hästi kokku. Neist ei jäänud kõlama suuremat statement’i. Ma ei olnud ka päris kindel, mida ma öelda tahtsin. Ja lugusid endid sai üks hetk nii palju, et sellest sai koorem – muusikat oli niivõrd palju, et me ei osanud selle hunnikuga midagi peale hakata. Ja, tõepoolest, pidime kõrvale astuma ja uuesti alustama.
Teie fanaatikud sooviksid äravisatud lood tingimata kunagi kätte saada.
Kindlasti ilmuvad kunagi, paremad neist.
Rariteetide kogumikul?
Oh jumal, selliseid ilmub meil vist mitu.
Inspiratsiooni otsimiseks kolisid mõneks ajaks Berliini. Mil moel sa seal muusat otsisid? Kas tõesti vaid mööda ööklubisid ratsutades või ka luuletusi lugedes ja pargis jalutades?
Peamiselt ikka ööklubide varjulisemates nurkades, aga ei! Ei, ma tegin kõike! Mida iganes soovisin. Käisin loomaaias, sain tuttavaks uute sõpradega, kohtusin muusikutega, kes mulle väga meeldivad, sõin meeletult häid toite, käisin teatris, kõike! Läksin voodisse ja ärkasin üles, millal tahtsin – see oli tõeline luksus. Ning suurepärane viis ajusid puhastada.
Ja muusika hakkas vaikselt tilkuma?
Jaa. Seal mul tuligi mõte, et me peaks Stuartile helistama. Alustasime plaadi salvestamist kohe pärast minu Berliini trippi. Ja lindistasime väga kiiresti. Kolm kuud läks kokku. Ja nii oligi vaja – ma ei soovinud, et plaat kostaks, justkui oleks kolm aastat selle kallal pusitud, vaid et oleks kuulda, et see on valmis tehtud kolme kuuga.
Kui palju “Night Work’i” suurepärasusest võib Stuart Price’i süüks panna?
Päris palju. Ma võtan bändi ja Stuartit siiski kui tiimi ja tiimina tegutsesime me äärmiselt hästi. Olime suurepärased kaasautorid, meil oli suurepärane omavaheline keemia, meil oli väga lõbus. Ta on väga positiivse olemisega, uudishimulik, entusiastlik ja põnevusteotsija, see voolas ka kenasti plaadile. Jah, tal on selle plaadiga palju tegemist.
“Night Works’i” kohta on veel öeldud, et see on superseksuaalne ja siivutu. Mulle tundub, et peamiselt muusikaliselt, sõnades olete ka räpasemate riimidega hakkama saanud…
Tegelikult, ma olen küll olnud varem väljakutsuvam ja pühadusi rüvetavam, aga tervikult on see plaat minu meelest küll kõige räpasem, mis me kirjutanud oleme. Vahest on see pisut rohkem ridade vahel kõik, aga… see on täiesti nasty plaat ju!?! Laulud nagu “Harder You Get”, “Whole New Way”,”Sex and Violence”… ja… “Any Which Way”, hmm, need on äärmiselt seksuaalsed lood. Me ei ole varem nii siivutud olnud!
Ja albumi kaanel on teil üks väga kena tagumik…
Tänan! Ma tahaks, et see oleks minu tagumik. Aga see on balletitantsija Peter Reedi oma – kuulsa New Yorgi fotograafi Robert Mapplethorpe’i foto 80ndatest.
Niisugune kaanepilt on avatud ka kõikvõimalikeks interpretatsioonideks, aga mis on selle sõnum Scissor Sistersi endi jaoks?
Mis on selle kaane sõnum? See esindab mitmeid albumiga seotuid asju väga mitmes kihis. See on seksikas, see on mänguline, see on omal viisil naljakas, see hüppab näkku, ei vabanda mitte millegi pärast. Et tegu on balletitantsija kauni tagumise otsaga, siis tähendab selliseni jõudmine hulka rasket tööd, pühendumist ja vaimukindlust. Peter Reed, kes sel fotol on, suri AIDSi ja ka meie plaat räägib mingis osas teatud perioodist geiõiguste liikumises. Mõtiskleb neist inimestest, kes siis surid. Peter Reed on kindlasti üks neist. Nii et siin on ka sügavam tähendus.
Ja niisamuti paralleel minuga. Kui ma vaatan tema peale, siis ta oli keegi, kes suri enne oma aega. Ta oli loominguline inimene, noor, andekas, terve, elas New Yorgis – ta oleks võinud vabalt mina olla. Kui inimesed küsivad, kas see on minu tagumik, siis ma vastan, et ei, aga see võiks olla küll. On mu mõte arusaadav?
See on üsna isiklik asi. Sellel kaanel on palju tähendusi.
Kui te bändiga nüüd mööda festivale esinemas käite, siis kas veedate ka niisama aega ja vaatate teisi bände või teete oma asja ära ja põrutate hotelli pikutama?
Oleneb, palju meil aega on. Ja muidugi sellest, et kas on esinemas keegi, keda me päääääriselt näha sooviks. Me töötame nii kõvasti, et mul ei ole aega teiste bändide vaatamiseks. Tõtt-öelda – ega mulle ei meeldigi nii väga teisi vaadata. Ma tahan ise laval olla.
Aga kuidas oli eelmisel nädalavahetusel toimunud suurim kõikidest festivalidest – Glastonbury?
Tänavusel Glastonburyl oli meie kõige kõvem kontsert, mis me üldse oleme andnud. Minu lemmik kindlasti. Pärast olin terve öö väljas, läksin klubidesse möllama. Magasin terve järgmise päeva, olin üsna sodi. Kokkuvõttes: see oli vapustav.
Kui sa laval neid väga kõrgeid noote laulad – on see raskem ja valusam kui madalamate nootide laulmine?
Kõrged noodid ei ole nii rasked. Pigem on keskmised need kõige raskemad. Ülemine keskmine register on kõige keerukam. Aga ma ei sekelda oma lauluhäälega väga. Mõned lauljad, tead küll, on väga detailsed ja kinnisideelised oma hääle ja selle kõlamise asjus, aga mina lihtsalt lähen ja laulan. Püüan mitte nii väga hoolida sellest.
Scissor Sisters on pärit põrandaalusest kabaree- ja geiklubidest, kas sa oled pisut üllatunud, kuivõrd suureks te olete saanud?
Aaa-mmm… Ma ei oska sellele küsimusele ealeski hästi vastata. Ei, ma ei ole tegelikult üllatunud. Ma teadsin, et meil on vägevaid laule ja suurem surts andekust, nii et me pidanuks ju läbi lööma. Mõned teised inimesed meie bändist vist on üllatunud olnud, aga mina teadsin kogu aeg, et meile on kõik võimalik. Ma tunnen end õnnelikuna, ma tunnen end tänulikuna – õnne on meil tõesti olnud –, kuid siiski uskusin algusest peale, et me võime muusikat tehes hästi ära elada.
Aga kodumaa. Scissor Sisters on mujal maailmas kordi populaarsem kui USAs. Mis sa arvad, miks te Ameerikas nii massiivselt läbi ei ole löönud?
Praegusel hetkel ei ole see enam tõsi. Me oleme Ameerikas pool miljonit plaati müünud. Eelmisel nädalal oli meie album number üks indie-plaat tervel maal, me jõudsime esikahekümnesse albumite põhitabelis. Meil läheb väga hästi, see on nüüdseks üks vananenud arusaam, et Ühendriikides ei tea meist keegi midagi.
Hästi. Palun räägi mõni räpane saladus Scissor Sistersi kohta. Ja ära muretse, ülejäänud maailm sellest teada ei saa, nad ei oska eesti keelt lugeda.
Räpane saladus Scissor Sistersist? Me korraldame riietusruumides õhukarvaeemaldamispidusid (air-hair-plucking). See on päris räpane ja seda ma ei ole kellelegi varem rääkinud!
Scissor Sisters
? Ansamblisse Scissor Sisters kuuluvad (pildil vasakult): Babydaddy (bass, klahvpillid, vokaal), Ana Matronic (vokaal, Mistress of Ceremonies, löökpillid), Jake Shears (vokaal, kitarr, klaver) ja Del Marquis (kitarr ja basskitarr). Live-koosseisus mängib ka Randy Real (trummid).
? Scissor Sisters tähistab lesbilist seksipoosi, kus kaks daami on ühendanud oma jalgevahed. Kui bänd alustas, töötas Jake veel stripparina NYC klubis I.C. Guys.
? Suurbritannias on Scissor Sisters nii populaarne punt, et neid peetakse aeg-ajalt ekslikult inglise bändiks. Soho klubi Cocks ja indirokilehe NME lemmikuna tuule hõlmadesse saanuna, oli nende debüüt aastal 2004 kõige rohkem müünud heliplaat Suurbritannias.
? Varem on Scissor Sisters ise oma muusikat produtseerinud. Viimase kauamängiva juures töötanud produtsent Stuart Price on bändi vana sõber – nad soojendasid aastal 2004 kontsertturneel Stuarti bändi Zoot Woman. Stuart esineb ka artistinimede Les Rythmes Digitales, Jacques Lu Cont, Thin White Duke jt all. Temalt on produtsenditööd tellinud näiteks Kylie Minogue, New Order, The Killers, Madonna.
