Õhus oli tunda Argentinat

Andrus Purde käis heade steikide maal (tuntud ka kui Argentina) ning avastas sealt veel palju muud peale imemaitsvate liharoogade.

Kõik oli kahtlaselt hästi. Iberia oli meie lisakilod vastu võtnud sellise lahkusega, nagu ainult väga armastav abikaasa seda teeb, äriklassi lounge’i teenindaja ei teinud suurt numbrit sellest, et tahtsime sinna siseneda kolmekesi kuldkaardiga lubatud kahe inimese asemel, lennud ei hilinenud minutitki. Kui lennuliin lisaks sellele meid 12-tunnisel Madrid – Buenos Airese otsal äriklassi ülendas, olime veendunud, et selle eest on meie pagas kadunud, et muidu ei peaks universumi alustalad sellisest vedamisest tekkivale survele vastu. Tühjagi. Kui passikontrollist ilma ühegi sekelduseta läbi olime tulnud, ootasid pooleteisemeetrised lohekotid meid juba pagasilindil nagu hülged.

Maailma päästis see, et esimesteks ­öödeks valitud hotell vastandus netist nähtud promopiltidele samamoodi nagu yin yang’ile. Pesemisest pikka aega ainult und näinud hotelliaknast avanes kuuekümne dollari vaade täpselt sama räpasesse vastasaknasse ning kõik, mis vooditel tuli puudu laiusest, tegid nad tasa oma madratsite kõvadusega. Tuppa astudes nentisime kergendusega, et tulemas on reis, mille puhul me ei pea pead murdma üleloomuliku pideva vedamise üle.

Halva õhu pealinn

Olime kohal. Ma arvan, et ühena esimestest asjadest saab igale külastajale kohe selgeks, et nimetõlkega lubatud head õhku on Argentina pealinnas sama palju kui virmalisi või ausaid poliitikuid. Selle eest, et turistid saaksid aasta ringi heita kohalikega nalja, et viimane aeg oleks linn nimetada ümber Malos Aireseks ehk siis Halbadeks Tuulteks, hoolitsevad tuhanded väheökonoomsed liikurid ja suur hulk tööstust. Kui mitte eriti palju hingata, pakub Buenos Aires siiski palju positiivseid elamusi.

Vaid mõne päeva Capital Federalis viibijal on hea teada, et tegemist on matrjoš­ka tüüpi linna ehk siis asumiga, mille nime varjus on tegelikult palju üksteisest kardinaalselt erinevaid linnakesi. Ja neid oli mõnus avastada, nii üks-kaks tükki päevas.

La Boca oli õnnetu näide sellest, kuidas turistid imevad ühest kohast välja kõik selle, mille pärast sinna võiks olla mõtet tulla, jättes alles ainult värvilise fassaadi. Antud juhul sõna otseses mõttes.

Meie lemmiklinnaosaks sai kiiresti Palermo. See on hämmastav piirkond täis ilusaid inimesi, maitsvaid sööke, jahutatud jooke ja poode, kus shoppamine võib hakata meeldima isegi meesterahvale. Umbes nii nagu keegi oleks ristanud Kadrioru vanalinnaga, jättes turistidehordid uuendusest teavitamata.

Üks väga vaatamisväärne turistilõks oli surnuaed Racoleta linnaosas. Porteño’de, nagu buenosaireslasi kutsutakse, eksklusiivsel kalmistul maksab matmiskoht hingehinda. Kui selle kohta, et kirst paigutatakse riiulisse, mille ümber püstitatakse mälestusmärk, mis on suurem kui nii mõnigi pisem korter, saab muidugi matmine öelda.

Buenos Aires on piisavalt suur, et teha ilma vihjete või reisijuhita vaatamisväärse avastamine keeruliseks. Tuleb tunnistada kas turismilihaste täielikku kärbumist või suurt ebaõnne, aga omal käel avastatud kohal jäid üldjuhul alla nendele, mille kohta oli juhtnööre andnud ­Lonely Planet või mõni tuttav. Võib-olla ainsaks erandiks oli Palermo hubane söögikoht Oro & Cándido, mille pidaja Marcelo oli filmitööstuse kaudu suure ringiga argentina regionaalse köögi propageerimiseni jõudnud. Vahepeal oli ta muu hulgas kätt proovinud ka alkoholibrändi loomisega. Ma ei tea, kas Eestis müüks viin nimega Sa Vana Libu!, aga Carajo!-nimelise l grappamargil tundus täitsa hästi minevat.

Seejuures kohalikud olid palju usaldusväärsemad reisivihjete allikad kui Lonely Planet, mille töökindlus jättis kohati vägagi soovida. Proovisime paari iga reisija pühakirja soovitatud jalutusmarsruuti, aga need olid ilmselt mõeldud kas pimedatele või äsja halvatusest tervenenud inimesele, kellele ainuüksi värskes õhus liikumine pakub nii palju rõõmu, et midagi näha pole vajagi. Ainus asi, milles raamatuga sajaprotsendiliselt nõustun, on väide, et üheks kümnest parimast vaatamisväärsusest Buenos Aireses on selles elavad inimesed. Sellele vaatamata, et porteño’sid peetakse endast liigagi heal arvamusel olevateks. Seda mainet illustreerib hästi nali, et kui pealinlase käest tuld küsida, siis ta patsutab oma tagumikule, siis ees­taskutele, mille järel ta endal kätega üle rinna kobab. Ning vastab: ma ei suitseta ja tuld mul ka ei ole. Aga keha on mul selle eest pagana hea.

Ametlikult kõige väiksem mure Buenos Aireses on punktist A punkti B jõudmine. Selle eest hoolitsevad umbes 30 000 taksojuhti oma suhteliselt puhaste ja turistisõbralike autodega. Enamasti pidi takso saamiseks selle peale vaid põgusalt mõtlema, vahel pidi siiski minema nii kaugele, et viipamiseks käsi tõsta. Lisaks tundus olevat linnas ka täiesti korralik bussi- ja metroovõrgustik. Ilmselt olid need vajalikud ainult selleks, et taksojuhid saaksid hommikul tööle sõita.

Adios, Buenos Aires

Argentina majandus ei pruugi olla oma elu parimas vormis, aga koseteenustega oli riigis kõik korras, nagu veendusime pärast maandumist Igazús, imeilusas rahvuspargis Argentina, Brasiilia ja Paraguay kohtumispaigas. Iguazú on minusugustele kosefetišistidele väga korralik maiuspala, sest seal saab suhteliselt vähese matkamise ja suurema moskiito-tülinata kogeda väga muljetavaldavaid veejugasid.

Samas selgus, et Iguazú on nii-öelda ühe-triki-poni, sest kui õhtul kosk või vähemasti selle ees asuvad väravad suleti, polnud linnakeses vähimatki teha. Meid ringi sõidutanud sohviriga vesteldes selgus, et õhtuti pärast kaheksat on kontroll Brasiilia poole peal, kuhu Eesti kodanikel on teadupärast vaja viisat, kaunis vabameelne, ja nii sündiski plaan minna sinna illegaalselt õhtust sööma. Piirikontroll oli just nii pisteline, nagu autojuht oli ennustanud, ja juba poole tunni pärast avastasime ennast ühest piirilinna tüüpilisest brasiilia liharestoranist.

Sellisest, kus kelnerid käivad ringi, hiiglaslikud lihakamakad käes, millest nad igasse ettejuhtuvasse taldrikusse lahkelt tükikese lõikavad. Loomulikult saab neile ka viisakalt ära öelda, aga tarvitseb vaid korraks jääda juttu rääkima, kui sulle nagu välk selgest taevast järjekordne sajagrammine imemaitsev lihatükk taldrikusse sajab. Süües kasvas (teravate elamuste) isu, ja enne Argentinasse naasmist palusime sohvril läbi pöörata ka Paraguayst, kus enne magamaminekut seedimise parandamiseks klaasikene rummi juua.

Iguazúst tagasi tagasi Buenos Airese poole sõitsime bussiga. Sõiduplaani järgi 17tunnine bussireis võib igale sagedasti ühistransporti kasutavale inimesele tunduda äärmiselt vägivaldsena, aga tutti leto klassiga buss Argentinas on mugavam kui nii mõnegi lennufirma äriklass. Iste käis mugavalt peaaegu voodiks alla ning aknast vaadeldav oli palju huvitavam kui silmapiirini ulatuv pilveväli. Lisaks ei pidanud bussi istumiseks oma püksirihma maha võtma ega meelde tuletama, mitu milliliitrit hambap astat kaasavõetud tuubike sisaldab.

Meie järgmine ning kohalike poolt heakskiidu saanud sihtkoht oli Mar de Plata. Pärast Capital Federalist auto rentimist ning 500 kilomeetri läbimist jõudsime linnani, mis oli küll inetu, aga selle eest oli seal sama mõnus atmosfäär nagu Kunda tuhamägedes. Tundus, nagu oleks keegi jupikese Õismäed paela otsas mere äärde lohistanud, et kinni katta imeilusad liivarannad.

Täbarast olukorrast otsustasime end välja ainult teeseldes, et kõik on kõige paremas korras.

Kirjutasime end sisse viietärnihotelli (mille kaks viimast tärni ilmselt tähendasid, et * hinnale lisandub käibemaks ja * merevaatega toad lisatasu eest), sõime kõige paremas restoranis, mille suutsime leida, ning tellisime veinikaardilt peaaegu kõige kallimaid veine. Vana hea “leia kuskilt ämbrike liiva ja pista oma pea sinna sisse” jaanalinnutehnika töötas neis oludes üsna hästi.

Buenos Airesest teele asudes olin reisikaaslastele naljatamisi öelnud, et edaspidi palun natukenegi huvitava reisikirja nimel rohkem draamat ja action’it. Ole ettevaatlik sellega, mida soovid, mõtlesin ma vaid napp päevake hiljem. Olime oma lohevarustust kannatlikult tirinud kolmandiku ümber maailma, aga sellega juba nädala absoluutselt mitte midagi peale hakanud.

Seetõttu ei olnud meie rõõm, kohates liivast ja tuulist randa, mitte väiksem kui Amerigo Vespuccil, kes millalgi 16. alguses esimesena siia seilas. See per­spektiiv muutis majasuurused lained mitte ohtlikeks, mida nad kahtlemata olid, vaid lõbu pakkuvaks meelelahutuseks.

Ümberhindamise tegin alles pärast seda, kui olin lainete murdumise piiril kaotanud laua ning proovisin seda uuesti kätte saada. Muidu imelihtne manööver osutus võimatuks, mille tõttu triivisin kaldale ootama, millal vesi suvatseb laua kaldale uhada. Ja mul läks võrreldes teistega veel suhteliselt hästi.

Sel ajal, kui rannas muljeid vahetades ja lohekama kokku korjates umbes kümneks minutiks auto valveta jätsime, olid halvema kasvatusega rannalised heaks arvanud sisse lüüa meie auto akna, näpata sealt ühe dokumente ja krediitkaarte täis koti ning igaks juhuks ka ühe rehvi läbi torgata. Otsides halvast head, ei tulnud meil vähemasti sel päeval pead murda selle üle, mida õhtuga peale hakata. Suhtlesime vaheldumisi eri ametiasutustega Eesti Välisministeeriumist kohaliku autorendifirmani. Kõige suurema elamuse pakkus äärelinna politseijaoskond, mis meenutas üllatavalt täpselt Saku korrakaitsepunkti kinnipidamiskambrit, mida autoril oli au ühel külmal 1994. aasta hilistalve laupäevahommikul liiga vahetult kogeda.

Hommikul olime eelmise päeva sündmustest veidi rööpast väljas, aga selle-eest sadas paduvihma. Meie ainus soov oli saada sellest jumalate poolt hüljatud linnast nii kaugele kui võimalik nii kiiresti kui võimalik, selle klausliga, et kahe päeva pärast on vaja olla jälle Buenos Aireses, et uued reisidokumendid korda ajada. Kohalikke ristküsitledes sattusime Carilo ja Mar de las Pampase jälgedele, mis pidid olema hubased eksklusiivsed rannakuurordid teel pealinna poole. Neist esimene seda oligi, teise kohta ei saa seda kahjuks öelda, kuna mainitud paduvihm oli toonud tänavatele jõe mõõtu veejoad. Rafting rendiautoga oleks küll olnud tore seiklus, aga kuna meie seikluste limiit oli eelmise päevaga just täis saanud, sõitsime edasi Carilosse. Mis oli üks tore rannalinnake koos rannalinnakesele mitteomase keskuse, peenete butiikide, Audi esinduspoe ning kümnete kohvikutega. Täpselt nagu m&otild e;ni suusakeskus Šveitsi Alpides, ainult et lund oli kõvasti vähem. Ja mägesid.

See-eest oli kõvasti liivaluiteid, kus vägagi mitteeuroopaliidulikult lubati ATV-dega kihutada. Seda me seal ka suuremate süümepiinadeta tegime, oletades, et mis iganes selles ökosüsteemis rahu ja vaikust vajas, on tänu meile eelnenud ATV-hordidele kas juba otsa saanud või ära kolinud.

Pärast paari päeva Carilos võtsime taas kord suuna Buenos Airese poole, et võtta viimast steikidest, tangost ja asjaajamisest ajutisi reisidokumente väljastavate konsulaatidega.

Muud tähelepanekud

Argentina peab ennast selgelt esimese maailma riigiks, mis on justkui kogemata Ladina-Ameerikasse pudenenud. Aga segane poliitiline ajalugu ning hiljutine majanduskriis, mis justkui vajutas templi dokumendile, mille kohaselt Argentinaga ei ole mõtet enam maailmamajanduses arvestada, on sellele uhkusele oma mõlgid löönud. Näiteks kolme väga heatujulise kohalikuga õhtust süües oli tunda huumori teravnemist, kui jutt läks riigi poliitikale ja majandusele. Alt üles vaadatakse Brasiilia peale (nii palju kui millegi peale alt üles vaatamine võimalik on) ja imetletakse selle suhteliselt kiiret ja valutut jõudmist maailmariikide sekka. Let’s see, vastasid nad, kui küsisime Argentina tulevikuväljavaadete kohta.

Köök on Argentinas lihtne ja kõik kohutavalt maitsev. Ja võib-olla ongi “köök” sealse gastronoomia kirjeldamiseks liiga peen sõna, sest seal puuduvad sellised asjad nagu potid, supikulbid, lusikad ja peened maitseained. Peale grillahju, terava noa ja lihakäntsaka pole seal suurt midagi. Kindlasti on Argentinas ka muid sööke peale absurdselt maitsva liha, aga need mängivad steikide kõrval pigem näruseid kõrvalrolle.

Veinimaana on Argentina positsioon peaaegu identne tema geograafilise asukohaga – ta paikneb kuskil Bulgaaria ja Uus-Meremaa vahel. Kui sa ei taha juua sealseid üsna odavaid ja iseloomutuid veine, võid alati valida mõne kalli ning iseloomutu pudeli.

See-eest mate tee on imetabane. Iseendast pole ju kuuma tee metallist kõrrega joomine teab mis tark mõte, aga pagana äge näeb välja. Naljakal kombel on turistina matet neetult raske saada, sest kohvikutes müüdi peagu alati vaid kotiteed ja vastavalt Itaalia pärandile ka laia valikut peente nimedega kohvisorte. Jäi mulje, et argentiinlased on otsustanud matejoomise kiivalt ja kommertsivabana endale hoida. Alles ühel viimastest päevadest leidsime Palermo Viejost, meie lemmiklinnaosast, ühe hubase söögikoha, kus lisaks pirukaliste suguseltsi kuuluvatele empanadas’tele pakuti ka mateteed, ja see jättis erakordselt toreda mulje.

Kergesti uute asjade õnge mineva inimesena sai minust nüüd ilmselt matejooja kuni aegade lõpuni.

Loomulikult ei saa Argentina üle ega ümber tangost, mida saab kogeda kolmel moel – külastades tango-show’d, minnes tangotundi või siis lihtsalt selle otsa komistades. Päris vältida seda ilmselt ei õnnestu, sest isegi kohvikus veiniklaasi laudatoimetamine toimub justkui veidi tangorütmis. Minu tagasihoidlik, aga kindel soovitus on kindlasti ka ise tangotundi minna.

Olenemata vanusest, kehakujust ja tantsuoskusest laenatakse sulle seal pooleteiseks tunniks maailma kõige sensuaalsem ja seksikam keha, ja ma pean silmas sinu enda, mitte tantsupartneri oma.

Kogu see rõõm pidi kunagi lõppema, ja nii ka juhtus. Õnneks või kahjuks nägime sellest suurest riigist ainult väikest killukest, mistõttu tuleb sinna õige pea tagasi min na, et ka Patagoonia loodus ja Mendoza veinipiirkond üle vaadata. Hasta la vista, Argentina.