Ohvri portree kodus

Tiina Jõgeda on veendunud, et vägivalla juuri ei saa otsida pelgalt sootsiumi tasandilt, vaid sügavamalt, indiviidi ja psüühika tasandilt.

“Vaikijate hääled”.
Raamat soolisest vägivallast. Koostanud Helve Kase. Põhjamaade Ministrite Nõukogu Infobüroo. EV Sotsiaalministeeriumi Võrdõiguslikkuse Büroo. Eesti Avatud Ühiskonna Instituut. Tallinn, 2001. 446 lk.

Tänapäeval jäävad piirid teaduskirjanduse ja ilukirjanduse vahel üha ahtamaks. Tõsiseid teemasid käsitletakse nagu seepe ja seepides käsitletakse olulisi ühiskondlikke nähtusi. Filmides põimuvad dokumentaalkaadrid ja väljamõeldud lood. Pealtnäha lihtne naistekas võib osutuda lähemal vaatlusel sotsiaalfilosoofiaks ja teaduslikke artikleid illustreerivad näited argielust. Erialakirjandust saab osta rahva raamatupoodidest ja Teaduste Akadeemia raamatupood kaupleb postkaartide ja ajaviiteajakirjadega. Printsiip on üldarusaadavus ja üldkättesaadavus.
Nii on ka soolist vägivalda uuriva raamatuga “Vaikijate hääled”, mis on ühtaegu nii tõsiseltvõetav teaduskirjandus koos kõigi kättesaadavate arvandmete ja üldistustega kui ka haarav lugemine 22 naise ja 4 mehe saatusest.

Raamat koosneb kolmest osast: ohvrite eluloolised intervjuud, ekspertide – pedagoogide, arstide, vaimulike, juristide jt  intervjuud oma praktikast ja sotsiaalteadlaste analüütilised artiklid. Võimatu on välja mõelda rakurssi, kuhu vägivalda – naistevastast vägivalda – selles raamatus asetatud poleks.
Teema on tõsine, delikaatne, moodne – läbi uurimata, kui uskuda, et esimene uuring naistevastasest vägivallast korraldati alles 1993. aastal Kanadas.
Perevägivald, nagu nimigi ütleb, toimub koduseinte vahel ja sinna see ka jääb. Harva, kui kannatav pereliige (naine, laps, aga mõnikord ka mees) oma muret politseisse või turvakodusse kurtma läheb, sest seadusesilm on perevägivalla käsitlemisel abitu. Peresisene asi, ütleb politsei ning võtab asja uurida alles siis, kui vigastused on tõesti eluohtlikud. Ega ohver isegi ei tule selle peale, et väljastpoolt kodu abi otsida. Miks? Sest vägivallal pole ühest definitsiooni. Isegi see, et vägistamine on vägivald, pole alati arusaadav, rääkimata siis hirmutamisest, sõimamisest, laimamisest ja segamisest, mis ka kõik ÜRO määratluse järgi vägivallaaktid on.
Ka raamatust “Vaikijate hääled” ilmneb, et mõne naise jaoks on vägivald see, kui ülemus teda töö juures puupeaks sõimab, teine aga laseb ennast ja oma lapsi joodikul aastaid vaeseomaks kolkida, samas toidab ja katab seda tõbrast edasi, nagu poleks midagi juhtunud.
Ühte teavad politseinikud ja kriminoloogid hästi: palju suurem tõenäosus on langeda lähedase inimese vägivalla ohvriks kui juhusliku maniaki küüsi tänaval. Otsi vaenlast omade hulgast.

Kuigi Eesti statistika nii intiimse nähtuse nagu perevägivald kohta on pehmelt öeldes lünklik, võib öelda, et me pole siinkohal hullemate näitajatega kui need maad, mida armastame nimetada heaoluriikideks – Soome, USA, Kanada. Statistika on ühtviisi masendav nii neil kui meil. See peaks tähendama, et vägivalla juuri ei saa otsida pelgalt sootsiumi tasandilt, vaid sügavamalt, indiviidi ja psüühika tasandilt. Vägivalda võib küll vaadelda ja analüüsida, kuid tõestusi selle kohta, et uurimistulemuste avaldamise järel vägivalda meie ümber vähemaks jääks, ei ole. Ei saagi olla, sest vägivald ei ole nii primitiivne kuritegevus, vaid keerukas ja salakaval mentaliteetide süsteem.
Nii ei sobi küll öelda, kuid raamatus sisalduvad ohvriintervjuud, lood elust enesest, on põnevam lugemine kui mis tahes ilukirjandus. Teaduslikust seisukohast on need küll vaid illustratiivne materjal, kuid oma tüüpilisusega kõnekamad kui (ebausaldusväärne) statistika.
Naiste lood on küll väga erinevad, kuid nendest kooruvad välja mõned üldised ohvri tunnused: selle raamatu Kangelanna on kuulekas, eneseusuta ja leplik naine. Lisaks üldine abitus ja kirjaoskamatus inimsuhetes, emotsionaalse IQ madal tase.
Rohkem kui kirjeldused purjuspäi laamendavatest meestest vapustas selles raamatus mind ühe kõrgkooli kateedrijuhataja arvamus. Ta ütles oma üliõpilasele, kuue lapse emale, et võtku see dokumendid välja, niikuinii pole tal kõrgharidusega midagi peale hakata. Kuigi naisel olid head hinded õpinguraamatus.

Panin ka tähele ühte küsimust, mis esitati kõikidele ohvritele ja mis pealtnäha nagu ei sobinudki ühte ritta küsimustega intsesti, alkoholi, narkootikumide, peksmiste kohta. Küsimus kõlas nii: “Kas mõtlete oma riietusele ja välimusele, kontrollite oma käitumist, et mitte põhjustada meestepoolset ebasoovitavat tähelepanu? Kas naine peaks teie arvates sellistele asjadele tähelepanu pöörama?”
Juba küsimuseasetus oli minu jaoks absurd: kas te kontrollite oma käitumist ja välimust, et mitte põhjustada tähelepanu? Selliselt mõtleja juba vaatabki maailma ohvri silmadega: parem olla silmatorkamatu, tähelepandamatu ja ettevaatlik. See on saaklooma elukogemus. Pooled selles raamatus intervjueeritud naistest vastasid, et jah, nad arvestavad selle võimalusega ning püüavad oma välimuse ja käitumisega endale pahandust mitte kaela kutsuda.