Järgneb katkend homses Eesti Ekspressi kultuurilisas Areen ilmuvast intervjuust.

H.H.L.: Te olete kahe peale 5 ­aasta jooksul lavastanud 19 tükki Eestis ning 6 välismaal. Imetlusväärne. Kusagilt tulevad juba noored peale, näiteks Tartu Uus Teater... Teie kott ei ole veel tühi?

T.O.: Kas sulle tundub, et meil on kunagi ideed otsa saanud? Meil, vastupidi, läheb järjest keerulisemaks teha see valik, mida nüüd kõikidest väärt asjadest lavastada. Mul on üle tüki aja tekkinud portfell, kus on mitu asja, mida tahaks teha, ja jätkub kaheks hooajaks ette.

E.-L.S.: NO viimane kolmandik saab kestma kuus-seitse aastat, ma usun. Siis on kõik.

H.H.L.: Öeldakse, et te olete kõige tõsisem teater. Kas seda ohtu pole, et tunnete justkui kohustust hinge pahupidi pöörata, mingi musta ohu eest hoiatada... Ja siis tulevad korralike töökohtadega kesklinna kodanlased teid vaatama. Ja te ka ise saabute oma vanalinna korterist teatrisse ja näitate taas noir’i ehk mingeid kujundeid seoses kirgastumisega läbi piina...

T.O.: Ei võta omaks.

E.-L.S.: Ei võta omaks. Ma näitan oma kujundites seda, mida ma tajun, see pole poos… sa tõmbad praegu joone valesse kohta. See, mida ma võileiva peale panen, pole tegelikult seotud sellega, mida ma väljendan. Ma ei tea, kas sa saad sellest aru. Me ju kõik sõelume seda teavet, mis igalt poolt kokku voolab, ja mitteoluline lendab välja. Igasugune „võileivapealne“ teema on minu silmis just selline mitteoluline.

Edasi lugemiseks , telli digipakett või osta artikkel
0,99 € Osta artikkel