näitus “
Taastulek
”, ­kestab Vabaduse galeriis kuni 26. jaanuarini.


Evald Okas on Eesti tänapäeva kunsti suurimaid legende. Esimest korda olid tema tööd Tallinna Kunstihoones eksponeeritud juba aastal 1939. Paari aasta eest, kunstniku 90 aasta juubeli puhul võis samas vaadata Okase suurt retrospektiivi, ent suviti on alates 2003. aastast kõigile avatud Evald Okase muuseum Haapsalus. Seal on võimalik näha tema töid alates 1930. aastaist, mil nüüd 92aastane vanameister õppis Riigi Kõrgemas Kunsti­koolis. Kooli lõpetamisele 1941 ja laulatusele sama aasta talvel väikeses Siimeoni ja Hanna kirikus järgnes sundmobilisatsioon Nõukogude armeesse, rindeelu ja aastad Jaroslavli kunstnike brigaadides. See on tänaseks kauge ajalugu, ühe osa eesti haritlaste ja kunsti­inimeste aastakümneid kestnud tulemusrikka erialase eneseteostuse raske ja sunnitud algus.


Evald Okas on olnud
Kunstiakadeemia kauaaegsemaid professoreid ja kunstnikuna pälvinud läbi aastakümnete mitmeid aunimetusi ning tähelepanu eri poliitiliste režiimide ajal. Nõukogude Liidu Kunstide Akadeemia akadeemiku tiitel võimaldas arvukaid välisreise aastail, mil riigipiirid olid nõukogude impeeriumi tavakodanikule suletud. Ta on
Eesti Kunstnike Liidu
ja
Firenze Kunstide Akadeemia
auliige.


Võiks arvata, et väärikas eas kunstnik on pühendunud tagasivaadetele aastakümnete jooksul loodule, ent Okase puhul see pole kaugeltki nii.


Freyja Filmi võttegrupp, kes koos Evald Okasega planeerib tema mõtteid ja tegemisi jäädvustavat dokumentaalfilmi, püsib vaid tõsiselt pingutades tema lennukate mõtete kannul. Viimase pühapäeva veetis filmigrupp redelitel Vabaduse galerii suurel aknal. Okas lõikas sealsamas aknalauale laotatud poognatest suuri paberfiguure, daamide jalgu, pitse ja omaenda ribastatud nimetähti, mis samas aknale kleebiti. Karnevalimeeleolu galerii aknal meenutas meistrile endale üliõpilaspäevi, mil Evald Okas kujundaski Tallinnas vaateaknaid, ent ehk pisut ka rõõmsaid eesti kunstnike kostüümipidusid 1960. aastate halvimaist hirmudest vabanenud õhustikus. Vaataja tänaval häälestub otsekohe kohtumisele millegi üllatava ja ootamatuga ning sisenejal ei tule pettuda. Arhitekt
Jüri Okase
poolt kujundatud näitus on oluline ja suur kunstisündmus.


Näitus “Taastulek” on tõepoolest vana kuninga naasmine oma ­valdkonda. Eksponeeritud on 2007 kevadtalvel haiglas ning suvel, sügisel ja talvel peamiselt Merivälja pansionaadis valminud autoportreed, aktid ja ajuti nägemusli­kud kompositsioonid. Akvarelliga ilmestatud tušijoonistused kujutavad ­autori enda erinevaid emotsionaalseid seisundeid eesti kunsti kontekstis haruldaselt ekspressiivsel ja avameelsel moel. Koos protesti, kurbust või eneseirooniat väljendavate autoportreedega ilmuvad lehtedele modellid ja äratuntavad fragmendid vanameistri arvuka loomingu tagasi­vaatena. Ent osa neist lehtedest on kui dokumendid ­meeldejäävatest ­päevadest, headest ja vähem headest aastal 2007. Evald Okase muuseumi õuel tegutseb klaasiahju juures ilmselt üks tütardest,
Kai Koppel
, ülejäänud figuure võib kunstniku autoportree taga vaid aimata.


Kui kunstnik kevadel ­Meri­­välja
pansionaati saabus, ­tantsisid sealsed asukad parajasti saalis, kus täna on ­seintel Evald Okase graafika. Nad on lehel kergelt skitseeritud kunstniku elumaailma ühe kindla osa kaastegelastena. Ühel lehel võime tähe lepanu teritades leida meistri kaelas rippuvalt võtmehoidjalt numbreid, mil on Okase praeguses elus oluline tähendus. Tema pansionaadi tuba on korraldatud ateljeeolustikuna, selle aasta töökeskkonnana, kus galeriis olevad joonistused ongi valminud.


Kuid kõige kummastavamad on linnud. Pansionaadi aknalauale ilmunud linnud kinnitavat lubadust igavesest taastulekust. Kõigist konvensioonidest vaba vaimsus, jäljendamatu graafiline meisterlikkus ja ülim elujanu neil piltidel on hämmastavad ja tõeliselt mõjuvad. Eesti kunstis on raske neid joonistusi millegagi võrrelda. Vahest ehk Wiiralti lehtedega. Või maailmast – hilis­eas Picasso joonistustega.