näitus
“
Taastulek
”, kestab Vabaduse galeriis kuni
26. jaanuarini.
Evald Okas on Eesti tänapäeva kunsti
suurimaid legende. Esimest korda olid tema tööd Tallinna Kunstihoones
eksponeeritud juba aastal 1939. Paari aasta eest, kunstniku 90 aasta juubeli
puhul võis samas vaadata Okase suurt retrospektiivi, ent suviti on
alates 2003. aastast kõigile avatud Evald Okase muuseum Haapsalus. Seal
on võimalik näha tema töid alates 1930. aastaist, mil
nüüd 92aastane vanameister õppis Riigi Kõrgemas
Kunstikoolis. Kooli lõpetamisele 1941 ja laulatusele sama aasta
talvel väikeses Siimeoni ja Hanna kirikus järgnes sundmobilisatsioon
Nõukogude armeesse, rindeelu ja aastad Jaroslavli kunstnike brigaadides.
See on tänaseks kauge ajalugu, ühe osa eesti haritlaste ja
kunstiinimeste aastakümneid kestnud tulemusrikka erialase
eneseteostuse raske ja sunnitud algus.
Evald Okas on
olnud
Kunstiakadeemia kauaaegsemaid professoreid ja kunstnikuna
pälvinud läbi aastakümnete mitmeid aunimetusi ning
tähelepanu eri poliitiliste režiimide ajal. Nõukogude Liidu
Kunstide Akadeemia akadeemiku tiitel võimaldas arvukaid välisreise
aastail, mil riigipiirid olid nõukogude impeeriumi tavakodanikule
suletud. Ta on
Eesti Kunstnike Liidu
ja
Firenze
Kunstide Akadeemia
auliige.
Võiks arvata, et
väärikas eas kunstnik on pühendunud tagasivaadetele
aastakümnete jooksul loodule, ent Okase puhul see pole kaugeltki nii.
Freyja Filmi võttegrupp, kes koos Evald Okasega planeerib tema
mõtteid ja tegemisi jäädvustavat dokumentaalfilmi, püsib
vaid tõsiselt pingutades tema lennukate mõtete kannul. Viimase
pühapäeva veetis filmigrupp redelitel Vabaduse galerii suurel aknal.
Okas lõikas sealsamas aknalauale laotatud poognatest suuri paberfiguure,
daamide jalgu, pitse ja omaenda ribastatud nimetähti, mis samas aknale
kleebiti. Karnevalimeeleolu galerii aknal meenutas meistrile endale
üliõpilaspäevi, mil Evald Okas kujundaski Tallinnas
vaateaknaid, ent ehk pisut ka rõõmsaid eesti kunstnike
kostüümipidusid 1960. aastate halvimaist hirmudest vabanenud
õhustikus. Vaataja tänaval häälestub otsekohe kohtumisele
millegi üllatava ja ootamatuga ning sisenejal ei tule pettuda. Arhitekt
Jüri Okase
poolt kujundatud näitus on oluline ja
suur kunstisündmus.
Näitus “Taastulek” on
tõepoolest vana kuninga naasmine oma valdkonda. Eksponeeritud on
2007 kevadtalvel haiglas ning suvel, sügisel ja talvel peamiselt
Merivälja pansionaadis valminud autoportreed, aktid ja ajuti
nägemuslikud kompositsioonid. Akvarelliga ilmestatud
tušijoonistused kujutavad autori enda erinevaid emotsionaalseid
seisundeid eesti kunsti kontekstis haruldaselt ekspressiivsel ja avameelsel
moel. Koos protesti, kurbust või eneseirooniat väljendavate
autoportreedega ilmuvad lehtedele modellid ja äratuntavad fragmendid
vanameistri arvuka loomingu tagasivaatena. Ent osa neist lehtedest on kui
dokumendid meeldejäävatest päevadest, headest ja
vähem headest aastal 2007. Evald Okase muuseumi õuel tegutseb
klaasiahju juures ilmselt üks tütardest,
Kai Koppel
,
ülejäänud figuure võib kunstniku autoportree taga vaid
aimata.
Kui kunstnik kevadel Merivälja
pansionaati saabus, tantsisid sealsed asukad parajasti saalis,
kus täna on seintel Evald Okase graafika. Nad on lehel kergelt
skitseeritud kunstniku elumaailma ühe kindla osa kaastegelastena.
Ühel lehel võime tähe
lepanu teritades leida meistri kaelas rippuvalt võtmehoidjalt
numbreid, mil on Okase praeguses elus oluline tähendus. Tema pansionaadi
tuba on korraldatud ateljeeolustikuna, selle aasta töökeskkonnana,
kus galeriis olevad joonistused ongi valminud.
Kuid kõige
kummastavamad on linnud. Pansionaadi aknalauale ilmunud linnud kinnitavat
lubadust igavesest taastulekust. Kõigist konvensioonidest vaba vaimsus,
jäljendamatu graafiline meisterlikkus ja ülim elujanu neil piltidel
on hämmastavad ja tõeliselt mõjuvad. Eesti kunstis on raske
neid joonistusi millegagi võrrelda. Vahest ehk Wiiralti lehtedega.
Või maailmast – hiliseas Picasso joonistustega.