"Andsime ära." Ruitlane nõjatub seljaga vastu kuuti. "Selgitas inimestele liiga agaralt oma õigusi, kui lahti pääses."

Samas, ka Ruitlane ise kannaks "purõja pini" metafoori soovi korral vabalt välja. Vaadake ise: õiendab kolumnistina Delfis, hirmutab võrokeelses Uma Lehes oma kohutava kõnepruugiga vanainimesi. Ja, nali naljaks, tagatipuks pidas paari aasta eest sulgemiseni viinud blogi abielulahutuse teemadel.

Äsja üllitas (:) kivisildniku kirjastus Jumalikud Ilmutused tema romaani "Naine". Raamatu, mis ei sisalda ühtegi nime - küll aga Naist, tolle Uut Meest, Lolle Maainimesi ning luuletajast minategelast. Ja selle interaktiivseks käsikirjaks on Ruitlane ise nimetanud just ajaveebis avaldatut.

"See blogi..." Ruitlane istub sõstrapõõsaid ja õunapuid täis tagaaias rohekashallile luitunud pingikesele ja toksib sõrmega suitsupakki.

"...See tekitab lihtsalt müra. Raamat on ikka palju üldisem kui ühe mehe ja naise vaheline suhe."

Nii et dokumentaalromaani sa ei kirjutanud?

Muidugi võib õhku lasta tonte: avaldati "keelatud" raamat! Aga igasugused seosed jäävad ikkagi lugeja otsustada.

(Ruitlane koogutab end pingil mõtlikult edasi-tagasi ja toetab lõua päikesest pruuniks põlenud käele.

Tal on terav ja enesekindel, aga mitte agressiivne pilk.)

Raamat sai hea, seisab ka ilma spekulatsioonideta koos. Ei vaja tugipunkti.

Seal sahmerdab fantastiliselt lihtsameelne Naine, Lollid Maainimesed, Perssekukkunud Hipi ja teised sarnased tegelased. Kellest see raamat on?

Meil müüakse lademes naistekaid, mis kujutavad meest pahelise, ropu ja laisana - noh, heal juhul teeb ta veidi sporti.

Minu raamat on natuke karedam vastukaal sellele. Ütleme nii: Eesti esimene meestekas, mis ei räägi mutritest ja poltidest. Samas puudub siin ka enesehaletsus.

Peategelane - Naine - karjus oma eelmise mehe surnuks. Praegust kaasat instrueerib ta seksi ajal nagu masinist. Ta ostab hekikäärid, kuigi perel puudub hekk, ja investeerib kodulaenu sõbranna auto valuvelgedesse. On see provokatiivne romaan?

Muidugi on! Aga see ongi umbmäärane tänapäeva naise kujund - olgugi et karikatuurne, üle võimendatud. Ja tarbimishullus jättis väga vähesed inimesed puudutamata. Samas, see raamat on mehe nägemus. Ja tegelikult ma ei räägi helgest armastusest.

Naiste arusaama mehest võrdsustad sa "istuva peenisega".

Nojah, millegipärast meil ongi pilt mehest kui külvimasinast. Et puistab küla seemneid täis ja siis kõnnib minema, käsi taskus ja õllepudel näpus.

Mõtlesin, jah, et äkki see raamat aitab tavapärast kuvandit lõhkuda. Et ka mehed saavad haiget ja on tundelised.

Muidugi peegeldab ta seda, kuidas ma ise lahutusest välja tulin. Aga...

Aga?

(Ruitlane tüdineb.) Ega blogist peale emotsiooni midagi üle ei tulnud. Jäi kokkulepe, et ma eksnaise kohta infot ei avalda. Kokkulepe on aumeeste värk - aga ma olin suhte lainel, emotsioon oli sees, lihtsalt pidin selle välja kirjutama.

Pealegi, blogi jäi ka minu enda jaoks seisma.

POLEEMIKAT TEKIT ANUD BLOGIST plaanis Ruitlane vormida interaktiivse romaani - kommentaaride põhjal, mida külastajad lisasid. "See muutus juba huvitavaks," räägib ta. "Üks mees kirjutas, kuidas ta lapsepõlves oma isa külastas: läks emaga tülli, sõitis esimest korda elus teise linna isa juurde. Jäi trepi peale magama - ja isa tuli koju ja tõstis ta tuppa... Tahtsin just selliseid lugusid saada. Aga neid tuli vähe."

Kui blogi kinni läks, toksis Ruitlane emotsiooni pealt sisse paar fiktiivset juppi Mehest ja Naisest.

Asjad arenesid, ja nüüd on:

1. Ruitlast Orkuti kaudu togima hakanud täiesti võõrad mehed: kuule, ma lahutasin paar aastat tagasi - nagu minu elust maha kirjutatud!

2. Ruitlane ise taibanud, et inimeste elud on masendavalt sarnased. "Kõigi meeste lood on suuresti ühesugused," mõtiskleb ta.

3. Isegi Kaur Kender Delfis poetanud, et "rohkem sel aastal lugema ei peagi". (Ruitlane: "Huvitav jah, isegi Kender tuli maa alt välja!")

Miks su raamatus mitte ühtegi nime ei ole?

Ma sain aru, et sellega tõmbub mõõde tohutult koomale. Praegu saab Naise või Mehega samastuda sisuliselt igaüks.

Kusjuures - ta on väga hea tõlkeraamat. Pane sommidele, lätlastele või venelastele ümber - kõik on sama! Tõlkimisele mõtlen ma päris tõsiselt!

(Tõlkimise-jutt ajab Ruitlase peaaegu poisilikku õhinasse.)

Noh, võib-olla moslemimaadesse ei saa müüa, tekib kultuuriline nihe - et miks naist lihtsalt kividega surnuks ei loobita.

Oled sa nüüd meesõiguslane?

(Ruitlane kergitab kulmu ja jääb tükiks ajaks vait, muie suunurgas.) Hea küsimus! Vist tõesti natuke olen! Aga ma arvan, et selle raamatuga minu õiguslase-roll ka piirdub.

Raamatu üks võib-olla kandvamaid stereotüüpe kirjeldab Ema. Kõikehaaravat kuvandit loojast, toitjast ja katjast nimetad sa lihtsalt õnnestunud "pesupulbrireklaamiks", millega ühiskond kaasa jookseb.

Nojah, naise reklaamiagentuur on ühiskonnas palju paremal järjel. Nende positsioon on palju tugevamalt kindlustatud kui meestel.

See, et naine - ja ema - ühiskonnas põhirolli mängib, pole ju mingi eriline saladus.

Samas näib naine raamatu põhjal justkui "olemuslikult" juhmakas. Aga mehe äpardusi põhjustavad igasugused kõrvalmõjud - põhiliselt naise tekitatud. Ülekohut sa naistele ei tee?

(Kavalalt.) Aga see on jutustaja õigus. See on mehe jutt! Oleks ta naise jutt, siis oleks hoopis midagi muud.

Mida naislugejad sulle selle peale öelnud on?

Nende tagasiside on täiesti jahmatavalt positiivne! Tegelikult see raamat näitab, kuidas naine mõjutab meest. Mees kujuneb ja kulgeb läbi naiste. Teda juhitakse.

Naine võib ju olla mehe jaoks väga m o t i v e e r i v ! (Ruitlane muigab jälle.)

Soorolle väga kõigutama ei kipu?

Nojah, mingid inimlikud kokkulepped ja käitumismudelid ikkagi kehtivad. Et naine ei peaks ise hakkama kusagil ametiasutuses rasket vanaaegset ust lahti pressima või...

(Ruitlane süütab uue sigareti, mõtleb jupp aega ja vajub pingil kummaliselt kössi.)

Need rollid pole võrdsed. Aga nad jagunevad nii, et mõlemal oleks kerge hakkama saada. Samas, Nõ ;ukogude aeg tootis naistraktoriste ja treialeid - ja meile nad ka meeldisid! Aga kui võtame praegu kusagilt võistlustelt vuntsidega naiskettaheitja või kuulitõukaja, siis... Pigem on inimlik ikkagi mõte "naiselikust" naisest.

Samas, su raamatu meespeategelane on harjumuspärases maskuliinses mõttes "tööpõlgur". Luuletaja, nagu sa isegi. Tähendab, soorollidest irdunud.

Nojah, ma ei leidnud suuremat kontrasti reaalse tööga! Ja teine asi: luuletaja elust ma üht-teist tean. Aga mida tean ma näiteks keskastme juhi elust?

Kuidas elukaaslane sind selle raamatu juures nõustas?

Meil oli kokkulepe, et ta loeb seda alles paberversioonis. Aga...

(Ruitlase nägu täitub hetkeks peaaegu naiivse rahuloluga. Ta näeb välja siiras ja õnnelik nagu Bullerby laps.)

See on ikka kohutavalt hea, kui saad teise poole käest nõu küsida!

AASTAL 1997 lükati Ruitlane - värske Tartu Noorte Autorite Koondise liige - esimest korda luuletustega rahva ette. Tartu botaanikaaias toimunud üritusel oli üks esineja vahelt ära kukkunud.

Ruitlane vaatas: laval puha õrn ja hingestatud poeesiateater; mõnel kaasas makk tundelise heliribaga...

"No mida," muretses Ruitlane. Tema niimoodi ei osanud.

Nii ronis ta letti ja lihtsalt karjus kogu kava ette. Hoobilt sündis tema firmamärk.

Ruitlane on NAKi koosseisus karjunud 7000 inimesele Singer-Vingeri vahetekste, tagajärjeks kogu Pärnu linna soojad embused ja tasuta õlu. Aga pidanud ka kõrvale põiklema paari tuhande purjus teismelise pudelirahe eest.

(:) kivisildnik nimetab Ruitlast üheks neist Eesti poeetidest, kes "suudavad vabalt välja kanda rokkstaari-mõõtme".

Palju selles NAKi rokkstaari-värgis taotluslikku on? Sa ise juhtisid purjuspäi autot, said kaela kriminaalhooldaja - ja avaldasid sellest ajalehes luuletuse...

(Ruitlane mõtleb pikalt, laup kipras.) Muidugi, kogu looming on minu nägu. Selline, nagu ma olen. Ja sel hetkel ma tõesti tegelesin roolijoomarlusega.

Aga miks sa ropendad? On see mingi olemuslik osa "meesluulest", millega sind seostatakse?

Noh, ropendamine nüüd küll meest ei tee. Pigem nii: ma olen võrokene, luuletan pigem võro keeles. Kirjutaks ka proosat, aga...

Kaotaks lugeja?

Nojah. Raamat on kaup. Ma elatun ainult kirjutamisest - tähendab, paratamatult tuleb mõelda, kuhu see raamat turul panna. Aga ropendamine...

(Pikem paus.)

See kõlab võro keeles hoopis omamoodi. Jõumoment on teine. Tahes-tahtmata võtan ma selle ka kirjakeeles üle. Samas, tähenduse paneb lugeja kokku oma peas. Pole minu mure, kui tema kirik selle peale põlema läheb.

Ja ma tahaks mõelda, et kasutan roppusi ikkagi millegi rõhutamiseks või madaldamiseks, mitte niisama.

On sul päris leebeid asju ka kusagil sahtlis?

Noh, esinemistel loen vahepeal ka vaiksemalt. Et ei karju. Aga väga tundelist luulet ma tõesti ei kirjuta.

Samas, seda ma olen küll märganud, et minu luule jõuab kohale. Saadakse aru. Alati ei peagi olema hästi tähenduslik, nii-öelda pointi täis. Luule võib olla ka emotsiooni kandja. Nagu laul.

(Ruitlane vaatab mulle pikalt, peaaegu kurjalt silma. Tal on väga tihedad kulmud.)

Ja miks peab luuletaja või kirjanik olema mingi hõlmitseja? Ta võib olla ka bravuurne ja tugev!

KUI RUITLANE, paberipakk kaenlas, 1997. aastal NAKi katsetele läks, sobras (:) kivisildnik tema luuletused läbi, noppis sealt välja üheainsa ja ütles:

"Oskad luuletada küll. Aga see ülejäänud rämps viska minema." Toona 28aastane Ruitlane solvus sügavalt, punnis trotsist siiski edasi - ja tema esimene luulekogu "Inemise sisu" müüdi aasta hiljem igasuguse meediakajastuseta viimseni läbi.

Ning kolme proosateose ja mitme näidendiga on Ruitlasest Kauksi Ülle hinnangul saanud Võru kirjanduse juhtiv prosaist. "Konverentsidel temast ei räägita," arutab (:) kivisildnik. "Aga viskad kontoris luuleraamatu lauale ja kõik loevad. Sisuga meelelahutus ongi lagi. Literatuuri toodetakse meil niigi palju."

Kas "Naine" oli sinu enda jaoks mingi loominguline tähis ka?

Žanriliselt võib-olla leidsin midagi, mis mulle kuulub, jah.

Oled sa tõsisemaks läinud?

Ma olen kogu aeg tõsine olnud. Aga toimiva nalja tegemine ongi tõsine asi. Et kõik sõnavarjundid klapiks ja...

Kauksi Ülle ütles, et sa ei ole satiirilises mõttes humorist, vaid lihtsalt päikeseline inimene.

Pole, jah, nagu Priit Aimla, kes väga peenelt kusagilt põõsa vahelt lajatab. Samas, absurd mulle ka ei istu. Vist valdan kõige paremini situatsiooni, olukorda ja karakterit.

Samas, "Naise" üldistused mõjuvad tervikuna väga veenva absurdina.

Tervikuna küll, jah. Aga eriti tugevaid absurdseid detaile seal sees ei ole.

Su müügiedu, stiili ja esinemismaneeride taustal sobib vist küsida küll: oled sa rahvakirjanik?

Noh. Tõesti, ma ei võõrasta ühtegi lugejat. Kurb on toota makarone, mis inimestele ei maitse. Kui seda peab kokku võtma nimega "rahvakirjanik", siis tõesti - nišikirjanik ma ei ole. Ja noh...

(Ruitlane tõuseb pingilt. Liigume tagasi hoovi ja ta nõjatub maakividega vooderdatud kaevule.)

Ma remondin autot, tähendab, mehaanik. Lõikan kodus võsa, järelikult trimmerdaja. Püüan hea meelega kala...

Imelik on mõelda endast ainult kui kirjanikust. Alles talvel käisin kaks kuud Hollandis ehitamas!

Jah? Mida täpsemalt?

(Ruitlane hääldab silp-silbi haaval, vist isegi õhinaga.) Puitpruss-moodulmaju! Tegime meeletu tempoga, käed s u r i d iga õhtu - aga ma täielikult nautisin seda! Töö tavaliste, lahedate, normaalsete inimestega. Sai siit kirjanike keskelt veidikeseks ära. Nagu teraapia!

Ja noh, kui meil öeldakse, et mees peaks elu jooksul ehitama ühe maja, siis - mina tegin neid kahe kuuga kakskümmend!

Olavi Ruitlane (40)

  • Üles kasvanud Võrus. ­Töötanud ehitusmaalri, treiali, lukksepa, katlakütja, karjuse ja veel mitmetes ametites. "Nojah, mul on sellistest asjadest kirjutades millelegi on toetuda - ei pea kõiki olukordi ise välja mõtlema."
  • Luulesse jõudis ­teismelisena Hando Runneli kaudu. "Tema "Punaste õhtute purpur" pani mõtlema... Edasi muidugi Üdi, Tartu-aegadel Beier ja Indrek Ryytle, täielik geenius!"
  • Armastab tekstilist lihtsust. "Pluss mõningane bravuursus ja selle taga ka pisike point - ­arvan, et need olen oma luulest ka proosasse kaasa haaranud."
  • Kirjutanud posu ­laulutekste. Iseäranis palju kasutab neid ­Orelipoiss (Jaan Pehk, Ruitlase hea sõber).