Elas kord Narvas üks kutt, kelle teismelisetoa seinad olid täis Kino ja The Doorsi plakateid. Pööra pea kuhu tahad, ikka vaatab sulle silma kas Viktor Tsoi või Jim Morrison. Ka oli ta endale kaaperdanud isa kuuekeelse Piiteris valmistatud akustilise kitarri. Sest papsi näidatud Bulat Okudžava ja Vladimir Võssotski lood ahvatlesid teda edasi plõnnima ja koolikaaslastega bändi tegema. Seda kohe nii tõsiselt, et kui tuli aeg ülikooli astuda, sõitis ta vastupidi sugulaste tervemõistuslikele soovitustele, seesama kitarr kaasas, Tallinna ning astus Otsa-kooli.

Kakskümmend aastat hiljem istub mu vastas pika punase juuksepahmaka ja habemega mees, kultusmuusik Oleg Pissarenko (37). Mul on selgelt meeles, kuidas tema album „Prii lapse ilm“ mind omal ajal heas mõttes oimetukslööva obadusega puudutas.

Edasi lugemiseks , telli digipakett või osta artikkel
0,99 € Osta artikkel