Olemise • talumatu • kergus

Jaanika Arum annab oma lavastuses sõna naistele, keda me iga päev oma ümber kohtame, aga keda me samas ei näe, kirjutab Hedi-Liis Toome.

“kokku • kukkumise • hetk”

Laval Jaanika Arum. Muusikutena laval Rando Kruus, Oliver Vare. Lavastusmeeskonnas Tõnis Parksepp, Loore Martma, Taavi Toom, Jo Nurm, Krista Köster, Epp Peedumäe, Karl Griin, Margit Lepla, Matti Adoma.

Esietendus Tartu Uues Teatris 12. aprillil 2015.

“Mulle meeldib, et ma ei tea, mis tunne on elada lapsega ühetoalises korteris ühe kummimadratsi peal. Mulle meeldib, et mu pangakonto ei ole arestitud, sest ma olen võlgu 18 000 eurot korteri eest, mida mul enam ei ole. Mulle meeldib, et ma ei ole kunagi kolinud kellegi juurde oma lapse heaolu tõttu. Mulle meeldib, et ma olen vaba ja iseseisev ja pean ainult iseenda eest vastutama.”

Need näitlejanna Jaanika Arumi poolt Tartu Uue Teatri lavastuses “kokku • kukkumise • hetk” öeldud sõnad on aus ja valulik kommentaar neile töötute üksikemade lugudele, mida näitlejanna tunni aja jooksul publikule etendab. Arvestades üksikemade arvu Eestis, teab igaüks kedagi, kes teab kedagi, kes on üksikema. Ja seetõttu meeldib ka mulle, nagu Jaanika Arumilegi, see, et ma ei pea elama (töötu) üksikema elu.