Oligarhi saatus
Valeri Panjuškin
“Mihhail Hodorkovski.
Vaikuse vang”
Tõlkinud Ene Ormus. Pegasus, 2007. 250 lk.
Tšita oblastis kaheksa-aastast vanglakaristust kandev Mihhail
Borissovitš Hodorkovski on maailma massimeedia üks meelisteemasid.
Ajakirjanik Valeri Panjuškin on ilmse sümpaatiatundega
võtnud vaatluse alla kunagise naftatöösturi kujunemistee, tema
kohtuliku süüdimõistmise põhjused ning protsessi
käigu.
Teose keel on publitsistlik, mitte
analüütiline, kohati ehtvenelikult liigemotsionaalne.
Vajaka jääb nime- ja koharegistrist, samuti puudub asjakohane
valikbibliograafia. Teisalt on aga huvitavalt kujutatud Hodorkovski pere- ja
vanglaelu.
Näitena Mihhail Hodorkovski patriotismi kohta
esitab raamatu autor 35aastaste abieluinimeste otsust muretseda lapsi.
Tõsi küll, tervislikel põhjustel elas tulevane ema, Inna
Hodorkovskaja, peaaegu aasta otsa Šveitsis. Hea, et vähemalt see
ülitähtis privaatprojekt sujus vanematel lõpuks edukalt.
Hoopis põnevam oli lugeda Hodorkovski eksistentsiaalsest
vastasseisust eksameeriklasest Belize’i kodanikuga Kenneth Dartiga.
Viimane üritas nimelt 1998. aastal Jukose kompanii lihtsalt odavalt
üle võtta. Reporterlikult põnevas peatükis esinevad
mõlemad protagonistid ausalt öeldes üksteisega enam-vähem
võrdväärsete mahhinaatorite-närukaeltena, kasutades
teineteisele ärapanemiseks endale kuuluvat massimeediat. Lõpuks
jäi Hodorkovski siiski peale.
Valeri Panjuškin:
“Kümme aastat hiljem ei toimi riik Hodorkovski käest Jukost
ära võttes nii, nagu tegutses Hodorkovski vastu Dart, vaid pigem
nii, nagu Hodorkovski tegutses Darti vastu (sic! – S.S.), kasutades igal
sammul oma nüri, kuid vääramatut jõudu” (lk 103).
Minu arvates igati loogiline reaktsioon riigi poolt.
Tunnistan, et isiklikult mul ei olnud kunagi mingeid
illusioone Venemaa esimese presidendi Boriss Nikolajevitš Jeltsini
totaalselt korrumpeerunud administratsiooni poolt määratud enamiku nn
uute kapitalistlike majandusjuhtide eetilis-professionaalses tasemes.
Võikamate kujudena ilmutasid end muidugi Vladimir Gussinski ja Boriss
Berezovski; ajuti vihaselt üksteisega rivaalitsevad partnerid andsid omal
ajal Iisraeli televisioonis vägagi avameelselt küünilise
intervjuu, milles muuhulgas madaldasid venelaste kui etnose
ärivõimeid ja ironiseerisid Venemaa sotsiaalse olukorra üle.
Siiski õnnestus praegusel poliitemigrandil Gussinskil välja ehitada
ulatuslik meediaimpeerium, mis osaliselt toimib käesoleval ajalgi.
Poliitiliselt veelgi ambitsioonikam Berezovski tegutses aga
üksvahe lausa Venemaa kaitsenõukogu sekretärina, see
tähendab, teadis väga palju konfidentsiaalset informatsiooni,
eelkõige tšetšeeni terroristidega seonduvat. Nii olevat
Shamil Bassajev süüdistanud just Berezovskit sissetungi
provotseerimises Dagestani 1999. aastal.
Nendega
võrreldes on Hodorkovski muidugi intelligentsem (tõsi
küll, erinevalt temast viibivad Gussinski-Berezovski välismaal
vabaduses) ning kohati isegi häbelikum. Ühes oma hilisemas intervjuus
tunnistas ta, et tema äri oli üheksakümnendatel aastatel
“ebaõiglane ja amoraalne, kuid seaduslik. Liiga paljud seadused
tollasel Venemaal lihtsalt puudusid” (lk 66).
Põhjapanev ülestunnistus! Kuid kas kurja juur peitub ainult
tolleaegses õigussüsteemis?
Kõikide märkide
kohaselt suunasid oligarhi ühiskondlikku tegevust ülimalt auahned
eesm&au
ml;rgid.
Kolleegidega võrreldes investeeris ta kõige
rohkem poliitikutesse ja ühiskonnas valitseva mentaliteedi
mõjutamisse. Ehk oli tema üheks eeskujuks George Soros? 2001.
aastal asutas Mihhail Hodorkovski heategevusfondi Avatud Venemaa ja toetas
muuhulgas ka Venemaa Riiklikku Humanitaarülikooli. Mind üllatas
ebameeldivalt dollarimiljardäri puhtinimlik kitsidus – ta andis
neile fondidele kõigest 10 miljonit dollarit! Aga noh, säärane
humanitaaride odavalt hindamine ei ole omane ainult idanaabri magnaatidele.
Mis eristas Hodorkovskit näiteks superedukalt toimetulevatest
Vahid Alekperovist, Mihhail Prohhorovist või Oleg Deripaskast?
Arvatavasti see, et Hodorkovski püüdles tõsimeeli maksimaalse
poliitilise võimu poole. Muide, juba aastatuhande vahetusel oli
Hodorkovski kinnises ringis maininud paljude duumasaadikute ülesostmist
ning kõige erinevamate parteide mõjutamist. Sääraseid
ambitsioone ei saanud uus president Vladimir Putin loomulikult taluda; pole
sugugi välistatud, et Hodorkovski arreteerimise 2003. aastal kiitis
konfidentsiaalselt heaks ka ekspresident Jeltsin. Kellele meeldikski 1996.
aasta Venemaa presidendivalimiste manipuleerimiste isegi kaudne meenutamine?
Hodorkovski aga oli ilmselt veendunud, et ometigi on võimalik korraldada
midagi veelgi mastaapsemat.
Tagatipuks pajatati
kuluaarides oligarhi korduvatest visiitidest Ameerika
välisministeeriumi ja tema kavast müüa juhtkompanii JUKOS
kontrollaktsiapakk üsna odavalt (umbes 40–60 miljardit dollarit)
ameeriklastele. See oleks vähemalt kolmandik Venemaa tõestatud
naftaleiukohtadest.
Olgu nende (luure?)andmete
usaldusväärsusega, kuidas on, kuid isiklikult mulle ei näi
härra Mihhail Hodorkovski sugugi demokraatlike ideaalide eest
kannatava meelsusvangina, vaid pigem reaalsustaju kaotanud riisujana. Ja Valeri
Panjuškini raamat ainult süvendas niisugust seisukohta.
Jääb mulje, et Panjuškin suhtub oma kangelasesse liiga
pealiskaudselt – minu poolt ülal kontuuridena puudutatud teemasid
käsitleb ta lõdvalt või on need talle üldse teadmata.
Viimati vaikib ta meelega? Kui nii, siis kahju. Vanglas olles
jätkab Hodorkovski riigi poliitilise elu mõningat
mõjutamist. Oma mitmetes esseelaadsetes kirjades mõtestab ta
kujunenud olukorda märksa sotsiaalsemast vaatepunktist kui varem. Uus elu,
uued ideed!
Iga hinna eest ka midagi positiivset otsivad uurijad on
Jeltsini-aegset oligarhilist süsteemi lahates osutanud konkurentsialgete
ilmnemisele. Konkurents on aga teatavasti vaba ja demokraatliku ühiskonna
üheks aluseks. Sulatõsi, kuid millegipärast tihtipeale
unustatakse (?) lisada, et konkurentsi põhimõtte teostumine
toimub ikkagi seaduste raamides. Sellele nõudmisele ei vastanud
omaaegsete oligarhide tegutsemine kohe mitte kuidagi. Berezovski, Gussinski,
Hodorkovski, Smolenski ja veel paljude teiste nendesarnaste superrikkurite
jaoks oli ja on ka praegu kõik siinilmas ostetav ning
müüdav. Kaasa arvatud Venemaa.
PS Mihhail Hodorkovski
häärberit ümbritseva tara suurus ja kõrgus ületavad
Rakvere oligarhi Oleg Grossi oma.