Oliivihullus Horvaatia rannikul

Oliivikorjamine meenutab veidike juuste kammimist, tõdeb Sigrid Suu.

Horvaatias on tänavu väga hea oliivisaak. Ilmastikuolud on põhjustanud selle, et oliivipuud on lookas tumesiniste viljade all.

Riigi põhjarannikul asuval saarel nimega Cres, kus samanimelises linnas elab pisut üle 2000 elaniku, mõjutavad oliivid kogu linna ja selle inimeste elu. Cresil on oliivikasvatus juba väga pika traditsiooniga elustiil ning linnaümbruse maastik koosnebki oliivipuuväljadest. Paljudel elanikel on omad puud, alates paarikümnest, lõpetades mitme tuhandega. Inimesed muudelt elualadelt – arstid, politseinikud, juristid – võtavad hooajal puhkust, et oma perekonna puudelt oliive korjata.

Oliivipuud tõid roomlased saarele 2000 aasta eest ning siinset oliiviõli peeti parimaks kogu Veneetsia Vabariigis. Ulatuslik traditsiooniline lambakasvatus saarel mõjus ning mõjub ka praegu soodsalt oliividele – lambad kraabivad õlipuusaludes maapinda, aidates niiviisi umbrohtu ­eemal hoida. Samal ajal jättes endast maha šokolaadikomme meenutavaid saadusi, mis on puudele heaks kosutuseks. Puuõõnsustesse aga teevad pesa linnud, kes putukaid jahivad, aidates pikaealisel puul, mis võib elada tuhat aastat, mõnusamat elu nautida.

Hommikul, kui päike on tõusnud ja pisut niiskust vähendanud, lähevad autovoorid – Volkswagenid, ­Mercedesed, Jugoslaavia Jugod, väiksed traktorid ning muud põkad – mööda väiksemaid teid oma õlipuusaludesse. Kaasas oliivikorjaja varustus: redel, saag, kirves, ­oksakäärid, reha moodi kraabitsad oliivide korjamiseks, kotid saagi vedamiseks, lõunaeine, hädavajalik vein ning muidugi ­rõõmus meel.

Linnake on päeval tühi nagu loos Pallest, poisist, kes jäi üksinda maailma. Vaid mõni kassivolask ja harv vanaeideke, kel enam oliivide tarvis jaksu pole, liiguvad kitsastel tänavatel. Eemal asuvalt mäeveerult aga helgivad päiksesäras vastu oliivikorjajate autod. Enne päikeseloojangut pole neid linna tagasi oodata. Ning ka õhtupimeduses majade vahel ­kõndides võib näha inimesi õues tulevalgel oma päevast saaki puhastamas ja imetlemas. Tegu oleks justkui oliivisektiga, mille kummardajaid puud magnetina ligi tõmbavad.

Inimesed on ka pisut ärevil, et äkki keegi käib nende vilja öösel salaja korjamas. Korjatud saagiga kotte ei jäeta kusagile järelevalveta, sest tegu on tõsise rahaga. See pole nagu kartulikasvatus, mille töö ja vaev tasub hiljem mõne krooniga kilo eest – keskmiselt saab 7–10 kg oliividest liitri õli, selle eest aga  170–220 Eesti krooni. Päeva jooksul korjatakse hea mitukümmend kilo inimese kohta ning kambakesi töötades võib päeva saagiks olla tubli mitusada kilo väärt kraami.

Kord tänaval blokeeris tee veoauto, kust suurel hulgal metallist vaate tänavale veeres. Tegu oli muidugi oliiviõli hoidmiseks mõeldud anumatega, mida inimesed tellinud olid. Vaadis peab õli muuseas seisma seetõttu, et sade põhja vajuks ning vaid selge kirgas õli alles jääks.

Korjamiseks on ka mitmesuguseid viise. Kõige levinum variant on see, kui puu alla asetatakse suured linad ning siis hakatakse okstelt kraabitsatega oliive maha kammima – tegevus meenutab juuste kammimist, kuid tegu on siiski oliiviokstega. Sellele linale korjatakse ja poetatakse puult kogu saak, misjärel oksaraod eemaldatakse ja oliivid kotti suunatakse. Aeglasem viis on oliivide noppimine vöö ümber olevasse põllekotti. Seda harrastatakse näiteks juhul, kui maastik ei võimalda lina puu alla laotada. Lisaks nendele võtetele on sel aastal Itaaliast Horvaatiasse jõudnud ka tehnoloogia-arendused oliivide korjamiseks. Tegu on n-ö oliivi-vibraatoriga, sest just puuokste väristamise põhimõttel asi töötabki, eesmärgiga oliivid maha kukutada. Sellise riistapuu on endale muretsenud oliivikasvatajad, kel puid üle tuhande, sest imemasinat ei saa just võileivahinnaga – välja käia on vaja nii
30 000 krooni ringis. Masinat kasutades peab teadma, kuhu tuleb oksal väristaja asetada, et oliivid efektiivselt hakkaksid alla sadama. Paljud ei oska oliivi-vibraatorit veel kõige otstarbekamalt kasutada. Seetõttu tuleb teha puule mõnikord pärast väristamist ka järelkorjamist. Aga eks iga uus asi nõuab harjutamist.

Olen isegi oliivikorjamise tööst osa saanud ja peab ütlema, et ega kraabitsatega oliivide okstelt mahakraapimine polegi teab mis raske töö. Seejuures tuleb puult väga eriline mõnus värske lõhn. Kui päike soojalt paistab ning mäeveerult avaneb imeilus vaade Vahemerele ja mägedele, siis ei saa just kurta. Sinna juurde lõunane vorstiküpsetamine värskes õhus ja kohustuslik veinirüüpamine. Kuid raskem on saemehel, kes oksi hõrendades peab päev otsa puuladvas tasakaalu hoides kõikuma. Kui seda tööd aga värskes õhus päevast päeva pikemat aega tehakse, siis loomulikult väsitab. Õhtuhakul kohtab linnas inimesi, kes kipuvad pidevalt haigutama.

Usun, et minu oliiviõnne tähendas ka oliivipuu alt vana raha leidmine – tegu oli 1907. aastast pärit Austria mündiga, kus peal Austria-Ungari keisri profiil ning teisel küljel oliivioksad ja kuningakroon. Eks olid saja aasta eest oliivikorjajad oma kompsud puu alla asetanud ning kotinurgas olnud august münt välja veerenud.