Oma rahvaga ta tunneb teatavat vajadust olla koos
Pole siin mingit „oma rahvast“, ehk ei ole isegi „lugusid“. Veidi rohkem kui poolsada teksti on pigem marginaalid, ääremärkused millelegi, mis on kuskil mujal toimunud. Kuskil mujal selles mõttes, et asjad ei juhtu ja sünni mitte nendes lugudes, mida lugeja loeb, vaid kusagil mujal, lugudest väljaspool. Kusjuures pole üldse selge, kas need lood on ikka ka väljaspool lugusid juhtunud (vahet pole, kas päriselt või väljamõeldult) või on tegu ääremärkustega olematutele sündmustele. Mingis mõttes meenutavad need tekstid kas nõidumist või teatud rituaale, mille eesmärgiks on kirjanduslikke tekste n-ö välja kutsuda, neid nullolekust või tühjusest välja, olemisse meelitada. Natuke samamoodi nagu üks kirjanik Michael Frayni loodud tegelane, kes alustas kirjutamist veel olematule romaanile retsensiooni kirjutamisest lootuses, et sealt tagasi kerides õnnestub luua ka romaan ise.