Seda prouat jätkus igale poole – koolipäeva algul kontrollis ta vahetusjalanõusid, siis arreteeris ta barankatükiga vutti taguvaid kõurikuid, ning hetk hiljem patrullis ta juba garderoobis, et lapsed ei läheks vahetunni ajal limpsi ostma. Ema pidi lõpuks pioneerikaelaräti mu koolipluusi külge kinni õmblema, sest õppealajuss leidis, et õpilase Maimiku käitumises ilmneb retsidiivseid puudujääke nii ideoloogilisel pinnal kui ka igapäevase distsipliini osas, nii et parim lahendus temasuguse jaoks on Puiatu erikool.

Nüüd, kus vaimne ja füüsiline vägivald laste suhtes on sügavalt taunitav, kui koolivorm on ammu likvideeritud ja koolidesse on paigaldatud Coca-Cola automaadid, tajun ma ikkagi õppealajuhataja käbedat kuju mööda kriuksuvat linoleumi astumas. Lihtsalt selle erinevusega, et karmi kohtlemise osaks saavad võrdväärselt kõik täiskasvanud EW kodanikud ja halli passi omanikud.

Jah, keegi ei viruta kaardikepiga vastu näppe ega suuna tatimullide puhumise pärast psühhiaatriahaiglasse ravile, nagu nõukaaegses magalakoolis. Aga sellegipoolest vaadeldakse meid nagu eeskostet vajavaid alaealisi, kes ei oska ise vahet teha heal ja halval. Meile tuleb jagada konkreetseid korraldusi, sest nagunii ei saa me aru ratsionaalsetest põhjendustest. Asjad tuleb ära keelata, sest muidu läheme näppima seda, mida me ei tohiks. Profülaktika mõttes peab aeg-ajalt moraaliepistlit lugema, sest muidu kipuvad kodanikud patuteele langema. Karistuse Damoklese mõõk rippugu meie peade kohal, sest ilma hirmufaktorita ei oska me ju oma tegude eest vastutada.

Selle mõtteviisi järgi on selgemast selgem, et kui valitsejad ei kehtestaks kriminaalvastutust litsimaja külastamisele, siis käiks pooled mehed reedeõhtuti kergemeelseid naisi rookimas. Pole oluline, et ratsionaalsed ja majanduslikud argumendid kõnelevad hoopis porduelu legaliseerimise poolt ja selle kriminaliseerimine tähendaks vaid prügi vaiba alla pühkimist. Sest seks müüdava naisega on ju EBAMORAALNE! Mõelge, mis meie rahvuskuvandist nõndamoodi saab? Ja nii juhtubki, et kõik poliitilised jõud, k.a suht inimnäolised sotsid, kuulutavad seksisõpradele karmi karistust.

Ja öine viinamüük! Mis see loeb, et alkohoolik ja kalkar saavad oma noosi nagunii kätte, et taksoviinandus vohab... Vaadake, mida teeb viin meie rahvuslikule geenile? Viinajoomine on ju isikliku naudingu tagaajamine, mis juba iseenesest on EBAMORAALNE. Ja korda ei lähe ka argument, et üheksakümmend üheksa sajast pruugivad alkoholi suhteliselt rahumeelselt ning ei hakka kirvega oma lähedasi rappima. On ju vana tõde, et piisab, kui üks teeb pahandust, peale tunde jääb kogu klass.

Oi ja mida ma veel kuulen! Sõber tahab abielluda sõbraga ja sõlmida temaga ametliku kooselulepingu? Mis sest, et see otseselt kellelegi kahju ei tee. Homoseksuaalsus on kõige kõlvatum patt ja nüüd trügivad need patukotid meie pühamast pühama abielusakramendi kallale. On ju kõigile teada, et homod on süüdi meie rahvuskehandi allakäigus, sest nad ei täida oma kodanikukohust – sigitada uusi eestlasi. Parem kriminaliseerime homoseksualismi – trukkigu seal müüride vahel üksteist ja kärvaku kõik aidsi.

Ja selles vaimus edasi. Teismikud käisid presidendilossis pidutsemas. Nüüd ei aita isegi see, et piiskop lossi uuesti sisse õnnistab, nüüd peab pühale presidendi institutsioonile uue residentsi ehitama.

Tartu kunstnikud kujutasid Jeesust kahtlases situatsioonis. Ära keelata, kinni panna! Blasfeemikute kohtlemisel peaks muhameedlastest eeskuju võtma.

Taastame surmanuhtluse, keelame abordid, maksustame lastetuse, etc. – kuidagi õõnsaks teeb see uusmoralism. Kui üle-eelmiste valimiste eel pidid poliitikud häälte võitmiseks igasuguseid asju lubama, siis eelmistel saatis edu neid, kes lubasid ära keelata. Ühiskonnas toimunud kursimuutust iseloomustavad nihked vana konjunkturisti Siim Kallase retoorikas, kus paadunud liberaal kutsub järsku üles vastu astuma Euroopas vohavale sallivuse doktriinile.

Psühholoog Eric Berne on jaganud inimeste igapäevased interaktsioonid kolmeks suhtlemistasandiks – täiskasvanu, lapse ja vanema positsioon. Berne toob välja, et kui kellegagi suheldakse vanema tasandilt, siis võtab suhtluspartner automaatselt sisse lapse positsiooni ja vastupidi.

Minu arust on mudel konverteeritav kogu ühiskonnale. Kui võim (olgu see seadustandev või ajakirjanduslik võim) suhtleb oma kodanikega autoritaarsel viisil, käskides, keelates ja moraali lugedes, siis taandab ta meid alaealise tasandile. Ning see võimusuhe on ümberpööratav – kui rahvalt on võetud ära täiskasvanut iseloomustav otsustusvabaduse ja vastutuse võimalus, siis hakkab ta ennast käsitlemagi eestkostet vajava lastekarjana.

William Golding on "Kärbeste jumalas" tabavalt kirjeldanud kohutavaid metamorfoose, mis leiavad aset alaealiste sootsiumis. Nunnust käharpäisest mudilasest saab korraga koletis. Siin pole kohta headel kommetel, täiskasvanute suhtluse diplomaatilisel puhvril, vaid siin kehtib kõige räigem olelusvõitlus, kus iga vahend – kitumine, pugemine, vaimne ja füüsiline vägivald endast nõrgemate ja teistsuguste kallal – on õigustatud, kui need aitavad selles julmas koosluses ennast kehtestada. Ja lõpuks aitab ainult täiskasvanute sekkumine.

Et omaenese ebaküpsust ohjeldada, hakkab rahvas järjest valjemini nõudma elu reglementeerivaid käske ja keelde. Ning siis saab võim teha süütu näo, et nemad on ainult eestkostjad, kes on rahva enda poolt volitatud kantseldama seda lasteaeda, vabandust, rahvahulka.

Aga ikka tekib kiuslik mõte – et võib-olla ongi meie juhtidel õigus ja eesti rahvus ongi alaealine. 15 aastat vabadust ei ole esile kutsunud veel mentaalset ja kogemuslikku küpsust, mis mahendaks pueriilset maailmataju ja hoiaks ära kalduvust ebasotsiaalsele käitumisele? Ja senikaua on vaja kantslit ja kantsikut, kuni jõuame ka vaimses plaanis järele vanadele euroopa kultuurrahvastele. Kui me just selleks ajaks välja surnud ei ole.