Kogu see higine vorm muutub aga lavastuse käigus mittepiinlikuks, naljakaks ja lõpuks isegi õilsaks, sest peaosaline Raivo E. Tamm esitab meile jalustrabava sotsiaalse satiiri. Lavastuse satiir seisneb selles, et valitsus keerab Ida-Euroopa väikeriigis rahvale taha, rahvas aga naudib seda andunult. Raivo E. Tamm alustab oma seiklusi nilbe tunnistusega, et ta tahaks rohkem alandamist, kontsahoope, sõimu, vitsa, piitsa. Ühiskond aga on nii pehmoks muutunud, et isegi raha eest ei saa enam kusagilt korralikku toud või roigast. Igatahes mitte stripibaarist või isegi haakristipoiste käest. Peategelane Tamm tülitab paljaste kintsude välkudes paljusid kõrvaltegelasi (Katariina Ratasepp, Tanel Saar, Margo Teder, Ago Soots). Mehel on neile palve: tahaks veidi sadismi tunda. Etenduse esimeses pooles selgub, et masohhist jääb euroopalikus väikeriigis rahulduseta. Pakkumised on liiga pehmed ja juriidiliselt korrektsed.