Tallinna Kunstihoones avatud näitusel on kõikvõimalike “post”-mõistetega opereerivale ajastule iseloomulik pealkiri “Post­identiteedi strateegiad”. Millele võiks “postidentiteedi” mõiste prantsuse kunstniku Orlani kunsti puhul viidata? Kas see tähendab, et identiteet avalikus ruumis tegutseva (poliitilise) subjekti alusena on kaduma läinud? Või viitab pealkiri sellele, et meie soolised, etnilised ja kultuurilised identiteedid on lõputult hajuvad ning kindlate piirideta?


Ehk kuulutab see igasuguse identiteedipoliitikal rajaneva kultuurilis-ühiskondliku tegevuse lõppu? Või äkki on Orlani poolt ette võetud identiteedi lõhkumise programmil mingi poliitiline ja kriitiline eesmärk?


Esmapilgul võib Orlani kunsti tõepoolest tõlgendada n-ö lõputute võimaluste maana: ­tänu nüüdisaegsele meditsiinile pole vaja kannatada valu (väidab kunstnik) ning oma teostes vahetab ta nähtavaid identiteete nagu moedaam kindaid. Sellise tõlgenduse ja kunstniku enda glamuurse isikuga kaasneva meediasära tagant ei pruugi tema teoste sotsiaalne ja poliitiline sisu alul silmagi paista. Kunstnik aga rõhutab kõigis sõnavõttudes, et tema rollivahetuse eesmärk on lõhkuda nii kunsti piire kui ka patriarhaalse ühiskonna poolt naistele ette kirjutatud reegleid. Tema kunsti algimpulss on emantsipatiivne ja seega poliitiline, kuid Orlan on isegi tunnistanud, et tihti unustatakse see ära.


Siit edasi minnes võiks küsida, millist ühiskonnakriitilist sõnumit edastavad tema viimase aja fotoseeriad pealkirjaga “Mina hübridiseerimine”, kus kunstnik on pöördunud traditsiooniliste ühiskondade nähtavate identiteetide poole. Teostes, kus autor paneb ennast mõne aafrika või põhja-ameerika päriselanike kultuuri kandja rolli, viitab ta neis kultuurides levinud sotsiaalse eristamise praktikatele. Tema poolt loodud “hübriidne” pildiidentiteet ei tõstata küsimusi ainult domineeriva lääne ja selle poolt allutatud kultuuride vahekorrast, vaid ta püüab tungida ka läbimängitava kultuuri­identiteedi “sisse”. Kunstniku sõnutsi viitab tema autoportree suguharupealikuna sellele, et enamasti oli nii kõrge sotsiaalne positsioon põhja-ameerika indiaanlaste kultuurides naistele kättesaamatu. Aafrika-teemalised identiteedimängud kasutavad ära näiteid naiste füüsilisest köndistamisest ilu eesmärkidel.


Kuid selline püüe kritiseerida etendatavat identiteedikonstruktsiooni toob kaasa hulga probleeme. Kas kunstnik ei pane siin toime epistemoloogilise vägivalla akti, mis iseloomustab läänelikku teadmisemudelit teistsuguste kultuuride kohta? Kas Orlanist ei saa lääneliku “mina” hübridiseerimise aktis kultuurilist koloniseerijat? Need ohud on tema teoste tõlgendamisel täiesti olemas. Isegi kui me eeldame, et naiste kehade vigastamine ühiskonnas levinud ilu- või muude ettekirjutuste täitmiseks on vale, siis kellel on õigus teiste kultuuride eest ja nimel kõnelda? Ning kust jookseb vigastamise piir? Tohutu suured ninarõngad või huulekaunistused panevad meid õlgu võdistama, kuid naiste “vabatahtlikku” nälgimist peame loomulikuks.


Samuti ei maksa unustada, et meie ette­kujutus teistest kultuuridest, mida Orlan autoportreede kaudu kujutab, on loodud lääneliku teadmise poolt. Alles hiljuti juhtusin lugema, et Ameerika ajalooõpikutes kasutatud fotodelt retušeeriti indiaani naispealikud, keda mõnedes suguharudes ette tuli, lihtsalt välja. Kuidas lugeda Orlani autoportreed indiaanipealikuna selle info taustal?


Orlani hübriidminadele annab parima õigustuse siiski tõsiasi, et tema kriitika ­objektiks on igasugused domineerimissuhteid kinnistavad ettekirjutused ja kultuuriliselt kohustulikud käitumis- või tähistuspraktikad. “Post”-mõistete kasutusest hoolimata tuleb tema töödes esile tugevalt avangardistlik iha. Selle järgi on kunsti peamiseks rolliks ikkagi (allasurutud ja ühiskonna poolt kontrollitud) indiviidi vabastamine.