16.05.2008, 00:00
Orlan ja tema teised minad
Orlani näitus “Postidentiteedi strateegiad” Tallinna
Kunstihoones [kuraatorid Eugenio Viola (Itaalia) ja Reet Varblane], kestab 18.
maini.
Tallinna Kunstihoones avatud näitusel on
kõikvõimalike “post”-mõistetega opereerivale
ajastule iseloomulik pealkiri “Postidentiteedi strateegiad”.
Millele võiks “postidentiteedi” mõiste prantsuse
kunstniku Orlani kunsti puhul viidata? Kas see tähendab, et identiteet
avalikus ruumis tegutseva (poliitilise) subjekti alusena on kaduma läinud?
Või viitab pealkiri sellele, et meie soolised, etnilised ja
kultuurilised identiteedid on lõputult hajuvad ning kindlate piirideta?
Ehk kuulutab see igasuguse identiteedipoliitikal rajaneva
kultuurilis-ühiskondliku tegevuse lõppu? Või äkki on
Orlani poolt ette võetud identiteedi lõhkumise programmil mingi
poliitiline ja kriitiline eesmärk?
Esmapilgul võib
Orlani kunsti tõepoolest tõlgendada n-ö lõputute
võimaluste maana: tänu nüüdisaegsele meditsiinile
pole vaja kannatada valu (väidab kunstnik) ning oma teostes vahetab ta
nähtavaid identiteete nagu moedaam kindaid. Sellise tõlgenduse ja
kunstniku enda glamuurse isikuga kaasneva meediasära tagant ei pruugi tema
teoste sotsiaalne ja poliitiline sisu alul silmagi paista. Kunstnik aga
rõhutab kõigis sõnavõttudes, et tema rollivahetuse
eesmärk on lõhkuda nii kunsti piire kui ka patriarhaalse
ühiskonna poolt naistele ette kirjutatud reegleid. Tema kunsti algimpulss
on emantsipatiivne ja seega poliitiline, kuid Orlan on isegi tunnistanud, et
tihti unustatakse see ära.
Siit edasi minnes võiks
küsida, millist ühiskonnakriitilist sõnumit edastavad tema
viimase aja fotoseeriad pealkirjaga “Mina hübridiseerimine”,
kus kunstnik on pöördunud traditsiooniliste ühiskondade
nähtavate identiteetide poole. Teostes, kus autor paneb ennast mõne
aafrika või põhja-ameerika päriselanike kultuuri kandja
rolli, viitab ta neis kultuurides levinud sotsiaalse eristamise praktikatele.
Tema poolt loodud “hübriidne” pildiidentiteet ei
tõstata küsimusi ainult domineeriva lääne ja selle poolt
allutatud kultuuride vahekorrast, vaid ta püüab tungida ka
läbimängitava kultuuriidentiteedi “sisse”. Kunstniku
sõnutsi viitab tema autoportree suguharupealikuna sellele, et enamasti
oli nii kõrge sotsiaalne positsioon põhja-ameerika indiaanlaste
kultuurides naistele kättesaamatu. Aafrika-teemalised
identiteedimängud kasutavad ära näiteid naiste
füüsilisest köndistamisest ilu eesmärkidel.
Kuid
selline püüe kritiseerida etendatavat identiteedikonstruktsiooni toob
kaasa hulga probleeme. Kas kunstnik ei pane siin toime epistemoloogilise
vägivalla akti, mis iseloomustab läänelikku teadmisemudelit
teistsuguste kultuuride kohta? Kas Orlanist ei saa lääneliku
“mina” hübridiseerimise aktis kultuurilist koloniseerijat?
Need ohud on tema teoste tõlgendamisel täiesti olemas. Isegi kui me
eeldame, et naiste kehade vigastamine ühiskonnas levinud ilu- või
muude ettekirjutuste täitmiseks on vale, siis kellel on õigus
teiste kultuuride eest ja nimel kõnelda? Ning kust jookseb vigastamise
piir? Tohutu suured ninarõngad või huulekaunistused panevad meid
õlgu võdistama, kuid naiste “vabatahtlikku”
nälgimist peame loomulikuks.
Samuti ei maksa unustada, et meie
ettekujutus teistest kultuuridest, mida Orlan autoportreede kaudu kujutab,
on loodud lääneliku teadmise poolt. Alles hiljuti juhtusin lugema, et
Ameerika ajalooõpikutes
kasutatud fotodelt retušeeriti indiaani naispealikud, keda
mõnedes suguharudes ette tuli, lihtsalt välja. Kuidas lugeda Orlani
autoportreed indiaanipealikuna selle info taustal?
Orlani
hübriidminadele annab parima õigustuse siiski tõsiasi, et
tema kriitika objektiks on igasugused domineerimissuhteid kinnistavad
ettekirjutused ja kultuuriliselt kohustulikud käitumis- või
tähistuspraktikad. “Post”-mõistete kasutusest hoolimata
tuleb tema töödes esile tugevalt avangardistlik iha. Selle järgi
on kunsti peamiseks rolliks ikkagi (allasurutud ja ühiskonna poolt
kontrollitud) indiviidi vabastamine.