2005. aasta novembri seisuga KTU oli mõneti muidugi King Crimsoni mantlipärija – trummar Pat Mastelotto ja kitarrist Trey Gunn tulid akordionist Kimmo Pohjonenile ja “elektroonik” Samuli Kosminenile lisaks just sealt. Ning kõik, mida nad üheskoos mängisid, elas oma elu rütmilise selgroo toel. Ma mäletan pikemaid ja lühemaid müralõike, vokaalsämpleid, idapäraseid tämbreid ning puhtaid, voolujoonelisi kitarrisoolosid – funk-mootor silus selle kõik. Või siis võttis bänd tollesama rütmikarkassi ja keeras ta kaheksandike, kuueteistkümnendike kaupa sõlme. Või siis stiliseeris põhiskeemi sisse omajagu Aafrikat, natuke reggae-mustreid ja õige veidi midagi ka valsitaktis. Ning see kõik pidas vastu, sest oma massiivsest, mehhaanilisest baasbiidist eksles nelik harva päris lootusetult kaugele.

Seal kontserdil oli tõepoolest väga kerge olla. Sa seisad, vaatad ja kogu see helide loomise protsess tundub nõnda selge ja läbipaistev ja tuttava nurga all. Ainult ehk Kimmo Pohjonen küttis trotslikult hämarat salapära ning innustas küsima, mis on varjul tema akordioni sees. Muidu aga oli kõik esiplaanil – kogu hästi tasakaalustatud lisamise ja äravõtmise dünaamika, tervik täpselt osade summa. Ja kui see oli tantsumuusika, siis ma kujutan ka ette, kuidas selle järgi oleks kõige õigem tantsida. Teate, mis asi on air guitar? See on see, kui sa vehid totralt sõrmedega õhus ja kujutled, et mängid bändiga kaasa – kitarre, trumme.

Üks väga instrumentaalne õhtu…