Oskar Luts - naerutaja kirjamees
Oskar Lutsust (7. jaanuar 1887 - 23. märts 1953) on nii palju legende, et iga lugev inimene on ammu omad ja armsamad välja valinud. Seetõttu pole 54 aastat pärast kirjaniku surma mõtet uusi välja mõtlema hakata. Olgu nende asemel mõned eredad ja visandlikud iseloomustused teistelt loovisikutelt.
Mati Unt (Lutsu tammsaarega kõrvutades): "Ega Luts ei vältinud deduktiivselt kujundatud olukordi sellepärast, et ta poleks osanud välja mõelda teese. Kes oleks tal keelanud seletada, et "Kevades" võitleb Toots Jumalaga, "Suves" Maaga ja "Tootsi pulmas" Naisega? Küllap tal polnud selliseid ambitsioone. Ta tundis ennast ja oma rahvast."
Romulus Tiitus: "Kõnemees Luts ei olnud, avalikku esinemist ta pelgas. Vaatamata sellele sai ta hakkama kõnega - vist kõige lühema ja omapärasemaga, mis avalikult tribüünilt kunagi peetud. 1935. aastal Tartu "Vanemuises" korraldatud raamatuaktusel tuli Luts kõnetooli, vaikis tükk aega, tõstis siis rusika taeva poole ja otse möirgas: "Raamat, raamat ja veel kord raamat!""
Friedebert Tuglas: "Äkki meenus: ma pole Oskar Lutsu kunagi naermas kuulnud. Ei oska kujutledagi, kuidas see oleks kostnud. Kõige rohkem mingi hapukas grimass."
Tiitus: "Laulumees ta ei ole. Ainuke kord olen näinud, et ta sel alal oma võimeid proovis. Sirutas oma vägeva rusika vastu taevast ja prahvatas täiesti omal viisil: "Oh sa poiss, seda sa ei tea..." Ja edasi ta enam ei teadnudki."
Lutsu armastatakse tema väikekodanliku mõnujanu tõttu. Eesti rahva paleus ei olnud tema kirjandusseastumise ajal mitte enam meeletu töörühkimine oma talus, vaid juba mõnus äraelamine. Lutsu armastatuima teose peategelane ütleb otse: "...töö olevat üldse ainult vaeste inimeste ja vanade hobuste päralt; ehk kui veel midagi peale selle, siis vahest lollide ajaviide kah." Tema ideaaliks on hoopis rosinasai ja Lati Pats.
Teine Lutsu fenomen on tema tingimusteta rahvakirjanikuks tunnistamine iga võimu poolt. Saksa okupandid kärpisid "Kevadest" välja Tõnissoni saksavastast meelsust, nõukogude omad Arno religioosseid nägemusi. Aga see kosmeetika oli ka piir. Lutsu kui rahvakirjaniku populaarsuse tipp langeski kokku repressioonide kõrgajaga ja tema surm oleks olnud rahvusteadvusele veel valusam löök, kui 18 päeva varem poleks surnud Stalin.
Tavamõtlemise jaoks tähendas ja tähendab Luts "Kevadet" (fakt, mida autor ise väga kibestunult üle elas). Eduard Hubeli 1913. aasta kriitika, et raamatul, kus räägitakse poisist, kes jalgupidi süldikaussi astub, ei saa mingit väärtust olla, on ammu kurioosumiks muutunud.
*
Humoristid Palamusel juubeldamas
Oskar Lutsu 120. sünnipäeva pidustuste pearõhk langes 5. jaanuarile, kui Palamusel asuvas kihelkonnakooli muuseumis peeti Lutsu päeva. Muuseumi direktor ja ürituse peakorraldaja Arne Tegelmann ning tema parem käsi Janek Varblas kihutasid päev läbi ringi nagu jeekimid, sest programm oli tihe.
Aivar Kulli väga oodatud Lutsu-monograafia esitlus jäi küll ära, sest raamat jõudis trükikojast välja alles sama päeva pärastlõunaks. Ilma raamatuta ei tahtnud aga autorgi Palamusel nägu näidata. Küll olid kohal Eesti tipphumoristid, enamikus Lutsu preemia laureaadid, et igaüks omal kombel kahetunnise kirjutamisaja jooksul oma nägemus Lutsust paberile panna ning see õhtul ette kanda.
Kohe selgus, et Jüri Tuulik osa ei võta, vaid osaleb vaatlejana. Priit Aimla aga oli oma jutu juba varem valmis kirjutanud.
Toomas Kall leidis, et tegu on valelähtega, mille eest spordis diskvalifitseeritakse.
Vladislav Koržets tegi ettepaneku, et seda võiks teha pärast teist valelähet.
Aimla ise jällegi arvas, et siis tuleks diskvalifitseerida juba kogu meeskond.
Nõnda võisid Aimla ja Tuulik muuseumi mugavates leentoolides punsli eli (üksnes Palamuse apteegis valmistatav saladuslik mittealkoholivaba ollus) maitsta ja diskuteerida, valmistades sellega meelekibedust kõrvaltoas töötavale Andrus Kivirähkile. Kivirähk küll tunnistas, et on Eesti Päevalehes harjunud kiiresti ja mitte kõige rahulikumates tingimustes kirjutama ja ega lärm teda eriti palju seganud.
Koržetsile mõjus muuseumi koolitoa külastamine sedavõrd inspireerivalt, et ta istus sinnasamasse vanale pingile ja kirjutas oma loo päris ajaloolistes tingimustes valmis.
Vahepeal peeti ettekandeid. Maalehe peatoimetaja Peeter Ernits rääkis näiteks sellest, kuidas ta väikese poisina mängis praeguse välisministeeriumi taga pargikeses, kus siis seisis Hans Pöögelmanni mälestussammas. Sealsamas pargipingil armastasid istuda Pöögelmanni lesk ning Vilde lesk. Ausamba peal käisid sageli tuvid oma jõledaid tegusid korda saatmas ning väikesel Peetril oli lese poolt antud eriline privileeg Pöögelmanni kividega loopides neid sealt minema peletada. Aeg-ajalt, kui poiss liiga hoogu sattus, käis lesel aga mingi assotsiatsioon peast läbi ning ta palus: "Ära nii kõvasti viska!"
Nii nagu Aimla töö varem valmis tegi, ei tahtnud ta seda koos teistega ka ette lugeda ja usaldas selle ülesande Raivo Adlasele. Ise istus toolil, silmad kinni ja ainult eri taktis kiikuvad kingad andsid tunnistust mentaalsest kohalolekust. Jutt vestis Imeliku 100. sünnipäeva hoogsast ettevalmistamisest ja nigelast tulemusest.
Koržets alustas kirjandivormis, jõudis aga üsna loogiliselt välja kalamehejuttudeni ja oma värskelt ilmunud kalaraamatuni, kus on kirjas mitte ainult hulk lutsu valmistamise retsepte, vaid ka Oskar Lutsu sünnipäev. Kuigi ta enesekriitiliselt kommenteeris, et juba Toomas Kall on öelnud, et inimese nime kulul nalja teha on kõige labasem naljategemise viis.
Kall täpsustas, et seda ei öelnud mite tema, vaid Mihkel Mutt (mis on ka märksa loogilisem).
Kuivõrd Kalli lugu kajastas juubeli atmosfääri eriti täpselt, on see siin ka täielikult ära toodud. Autor arvas, et eks kodus oleks saanud mõnda üksikasja täpsustada või parandada, kuid jäi lõpuks nõusse, et autentsus on ka midagi väärt.
Kivirähki kujunditihedat ja stiiliehedat lugu ma ümberjutustamisega pikalt lahjendada ei raatsi. Tegelasteks olid selles Luts ja Tuglas, mõlemad juba paradiisis ja esimese juubelit ette valmistamas. Lõpp on kurb nagu Kiire ristsetel: Tuglas seisab oma pilve nurgas, hoiab sellest kinni, öögib, ja vastuseks Lutsu küsimusele, mis Elo teeb, luksub vastuseks: "Sinu lubas maha lüüa!"
Lõpuks peeti veel üks kõne, mis kõne oli, ja lasti ka lihtrahvas punsli eli pudeli kallale.
Mida kingiksid
tänapäeva humoristid lutsule juubeliks? Toomas
Kall: Oma viimase raamatu "Pärnograafia". Õigupoolest on
see küll Priit Pärna joonistuste album, aga mina olen selle koostaja.
Usun, et kuna see on mitte jutu-, vaid pildiraamat, siis jõuab Luts
sellega kiiremini ühele poole ja saab ettekujutuse tänapäevasest
koomilise kallakuga mõttetehnikast.
Andrus Kivirähk: Olen selline ihne ja pragmaatiline inimene, et kingin talle mõne oma raamatu. Ja pudeli viina. Enne muidugi uuriksin välja, ega ta ampullimees ole ja kas ta üldse tohib võtta. Kui ei, siis muidugi pudelit ei kingiks. Lilli ei kingiks mingil juhul. Raamatutest kingiksin mõne oma viimase. "Leiutajateküla Lottet" just mitte - kingiksin "Retke läbi Euroopa" Peeter Lauritsa ja Andres Rõhu illustratsioonidega. See on küll pisem, aga asi pole mahus. Pisike kink võib teinekord rohkemgi rõõmu pakkuda.
Vladislav Koržets: Mitte midagi ei oskaks kinkida. Eks ma talle oma kalaraamatu kingiksin.
Jüri Tuulik: Hea küsimus. Mina kingiksin talle oma raamatu koertest: "Nässu ja Loviisaga". Sellepärast, et see on toekaim asi, mille kirjutanud olen - mind ennast on seal kõige rohkem sees.
Priit Aimla: Kui see sünnipäev olnuks tema eluajal, kinkinuks talle oma esimese raamatu "Naliaad". Kuigi ka see ilmus 20 aastat hiljem. Praegu juba häbeneksin oma raamatuid kinkida. Oleksin kinkinud pudeli head konjakit, mida ta võib-olla küll poleks armastanud. Ja oleksin talle lihtsalt õlale patsutanud.
Ja mida nad temalt poole
tunni jooksul küsiksid? Kall: Ise ma ei küsiks
midagi. Huvitav oleks juba see, mida ta mulle ütleb, millest üldse
minuga rääkima hakkab. Jääksin kohe kuulama ja kuulaksin,
suu ammuli, kuni tal jutt otsa saab.
Kivirähk: Pooleks tunniks ma tema juurde üldse ei lähekski. Ma jääks ikka kauemaks. Alguses ei küsiks midagi - ega ma teda intervjueerima lähe. Küll vanahärra ise teab, millest mulle rääkida - kui on korralikult jutuõli sisse võtnud.
Koržets: Üritaksin selle ajaga üht-teist tema elu kohta välja peilida. Tema eetilisi põhimõtteid, maailmavaadet - niivõrd, kuivõrd see võimalik oleks. Tingimata küsiksin tema kärakavõtmise kohta - tahaksin teada, kuidas niimoodi juhtus, et ta oma elu lõpus nii lootusetult selle kütkes oli. See, et kuri naine ajas Lutsu jooma, on ju ainult ilus ja armas legend - ikka vastupidi, joomine ajas naise kurjaks.
Luts tegi sel ajal tegusid, mida ei oleks pidanud tegema. Tänagi Palamusel me kõik ju lihtsalt viisakalt vaikisime sellest - poodu majas nöörist ei räägita.
Tuulik: Eks ta ise oleks hakanud rääkima. Küllap ta küsinuks minu käest, kuidas mere ääres elatakse. Kuidas kala püütakse. Oleks tänavu kalarohke aasta olnud, oleksin talle ka purgi marineeritud angerjat kinkinud. Aga aasta oli vilets, mul endalgi polnud jõuludeks angerjat.
Aimla: Oleksin küsinud, miks ta nii vaikne on - nagu muide ma isegi. Kas ta igatseb millegi järele? Kas ta Rootsi minna ei tahaks? - nagu täna siin väljakuulutatud tema-ainelise viktoriini õnnelik võitja. Mis elus tegemata jäi?
AIVAR KULL: Lutsu pühendunud biograaf.
Mis jäi pärast biograafia valmimist kripeldama? Kas oli midagagi jäi ka välja uurimata, millest oleksid tahtnud rohkem teada?
"Püüdsin muidugi kõike olulist kaante vahele saada, aga lahtisi otsi jäi küll. Näiteks kirjaniku Rootsis elanud poeg Georgi (1918-2004) lugu jäi ikkagi üsna hämaraks. Ta oli selline salapärane isand, kes kasseeris meeleldi sisse oma isa kordustrükkide autoritasusid, talle saadeti ka raamatuid ja muid kingitusi, ent ta ei võtnud jutule ainsatki huvilist kodumaalt. Kui lugesin näiteks Eduard Tubina poja raamatut "Teisal" (2000), siis panin lausa imeks, kui kenasti poeg võib oma isast kirjutada... Miks aga oli seltsiva ja jutuka kirjaniku poeg nii tõrjuv ja ligipääsmatu? Püüdsin ka ise pisut eradetektiivi mängida, kuid suuremate tulemusteta.
Samas andsin endale aru, et kui tahes eksootiliste eluseikade väljanuhkimine (rääkimata prototüüpide jälgede ajamisest ja muust taolisest) ei anna suure tõenäosusega grammigi juurde Lutsu loomingu mõistmisele ja hindamisele. Nii et keskendusin ikkagi loomingule. Siin sai ehk mõnestki suhteliselt kehvemast raamatukesest liiga pikalt kirjutatud, aga Luts ju ometi väärib seda, et tema looming ükskord lugeja silme eest ka tervenisti läbi lasta.
Lutsu majamuuseumis Tartus on suur ümmargune laud ning tegin kord ettepaneku korraldada spiritistlik seanss, et pärida aru kirjaniku vaimult, mida ta teab "Talve" kirjutamisest. Ent sealne pererahvas on tõsiselt usklikud inimesed, kes säärasest kahtlasest ettevõtmisest keeldusid, ja nii pole "Talve"-küsimusele veel 100-protsendilist vastust saadud."
VM
Aivar Kull. "Oskar Luts. Pildikesi kirjanikupõlvest." Ilmamaa, 2007. 448 lk.
Autori "lähem tegelemine Lutsuga" on kestnud, nagu eessõnas kirjas 15 aastat. Tulemus on rõõmustav ja paljulubav, eeskätt selle poolest, et seda on nii hea ja kerge lugeda. Lutsu vesteline vaim on puhuti ka tema biograafi nakatanud. Nii lõpetab ta käsitluse Lutsu apteegipõlvest põikegatänasesse apteegiärisse ning Lutsu abikaas Poola päritolu puhul meenutatakse ka teise suurmehi, keda poola naistega õnnistatud -- nagu Johan Laidoner ja Bruno O´Ya. Lutsu joomakommete kirjeldamise meenutatakse Pentti Saarijkoskit ja Vladimir Võssotskit, tema laitmatu abielutruuduse puhul aga tuuakse erisus Vildega, keda veel 60-seltki naissuhted koormasid. Kuigi sellised kõrvutused on ehk puhuti koomilised (see ei saa teose objekti silmas pidades ju pahaks panna), aga üldistused arukad -- olgu siis Mati Undi Lutsu-tõlgenduste või "Talve" tõenäolise Nii et autor pole teaduslikku ilmet taga ajanud ja seeläbi vältinud ka jubedat kirjandusteaduslikku erialakeelt. Kull vestab nagu põline tartlane, meenutab, mida isa käest ja teistrest vanematelt inimestelt kuuldud, aga -- kujutage ette! -- ei tsiteerigi Derridad, Foucault´d ega Lacani. Väga tänuväärne on ka väheoluliste teost põgus tutvustamine, et pilt saaks täielik. Ülevaate saab Lutsust kui loojast, avalikust tegelasest, isast, abikaasast ja joomamehest. Tuleb tervitada!
Kalev Kesküla
Viis väikest kirjanikukest
Toomas Kall
Kes meil siin siis on? Mina ei ole kedagi kutsunud, minu käest keegi ei küsinud ka. Kui sa oled 120 aastat siin ilma peal olnud, siis öeldakse, et sa oled juba vana. Siis sa oled lihtsalt penskar Oskar, muud midagi.
Aga viis tükki pandi kirjutama, viis väikest kirjanikukest. No las nad kirjutavad, kui nad arvavad, et see kerge on. Aimlat ma isegi tean. Temaga ma olin omal ajal isegi kaasaegne. Aga esimest korda ma märkasin Aimlat, kui ilmus tema esimene maateemaline lugu. Selle pealkiri oli "Sead", ja see pealkiri oli sulgudes. Sellepärast, et sead on ka sulgudes, nagu Aimla ise seletas. Mulle meeldib, kui linnamees tunneb maaelu. Ma ei saanud ainult aru, miks ta pärast nii suurepärast algust läks riigikogusse. Kuigi ma saan aru, miks ta sealt ära tuli. Ma olen ka varem öelnud, et viina maitse oleneb seltskonnast. Mida parem seltskond, seda parem on viin. Aga riigikogus muutub seltskond iga nelja aasta tagant. Ja muutub ka viina maitse. Ja ei muutu alati paremaks.
Kes seal veel kirjutab? Kivirähk on alles nii noor. Ma tahaks näha, kes need viis tükki on, kes pannakse kirjutama Andruse 120. sünnipäeval. Aastal 2090. Ja mis nende nimed võivad olla? Praegu juba pannakse lastele sihukesi nimesid, et Kolumbus Krisostomus on nende kõrval vana auväärne eesti nimi. Andrus ütles, et mida vanemaks ta saab, seda rohkem ta tunneb, et tema lemmikkirjanik on Luts. Minu lemmikirjanik oli Gogol, nii et me mõlemad tunneme asja. Andrus on mind väga täpselt kirjeldanud: "Väike punase ninaga ja suure kiilaspeaga joodik". Seda ma mäletan täpselt, sest seda ta ütles juba ammu. Viis aastat tagasi Sirbis, kui ma sain 115. Eilseid asju ma nii täpselt ei mäleta. Kas ma tõesti ütlesin, et ärge Jaan Krossi kutsuge? Võib-olla tõesti ütlesin, sest Krossi ma siin ei näe. Aga Krossiga on mul omaette suhe. Kui Kross sündis, olin mina 33. Kui mina surin, oli Kross 33. Eks te rehkendage igaüks ise.
Krossi asemel on Koržets. No Koržets on, nigu on. Viimane raamat oli tal hea, "Koržetsi kalaraamat". Sellepärast, et seal ta tunnistab kohe alguses, et selles raamatus on palju tarbetuid teadmisi. See häda on muidugi iga raamatuga, aga Vladislav julgeb seda tunnistada, ja kohe esimesel leheküljel. Mul "Kevades" on ju ka palju niisugust, mida päriselt poleks olnud tarvis. Kõik need Tootsid ja Kiired ja köstrid. Aga kui ma oleksin kirjutanud ainult sellest, mis on tõesti tähtis. Kui ma oleksin kirjutanud ainult Arno Tali loo. Ma usun, et "Kevade" esimene trükk oleks mul praegugi käes.
Näe, ruuduliste pükstega Veiko Märka on ka kirjutama pandud. Alles ta kirjutas näidendi "Luts sabani sõlmes", täna kirjutab jälle. Aga no mis viga näidendit kirjutada, kui ma tegelased juba ette olen andnud. Siis pole muud, kui pane üks preili kassasse pileteid müüma, kutsu Tartust Raivo Adlas, ja ongi teater valmis. Veikolt ma mäletan veel seda lugu, kus ta kirjutas minu vanast sõbrast Eduard Türgist. Türgil ei olnud ju huumorimeelt, aga tal oli naeruteooria. Ja Türgi naeruteooria, see tähendab Eesti naeruteooria, seisnes nagu selles, et igas naerus peab olema mõni täishäälik: homeerilises naerus "o", itsituses "i" ja nõnda edasi. Ja õiges naerus pidi olema "h"-täht: ha-ha-haa, hi-hi-hii, ho-ho-hoo. Ja siis see Veiko Märka leidis, et Toots ei naera õigesti! Et "mh-mh", seal on küll "h"-täht, aga ei ole täishäälikut. Ja et "pup-pup-pup" - seal on küll täishäälik sees, aga ei ole "h-i". Ei, no nalja ikka saab.
Üks kirjutaja oli nagu veel, aga seda ma ei tunne. Aa, see loebki praegu oma lugu ette. Õnneks hakkab vist lõpetama. Lõpetaski.
Palamusel, 5. jaanuaril 2007
Aivar Kull
"Oskar Luts. Pildikesi kirjanikupõlvest"
Ilmamaa, 2007.
448 lk.
Autori "lähem tegelemine Lutsuga" on kestnud, nagu eessõnas kirjas, 15 aastat. Tulemus on rõõmustav ja paljulubav, eeskätt selle poolest, et seda on nii hea ja kerge lugeda. Lutsu vesteline vaim on puhuti ka tema biograafi nakatanud. Nii lõpetab ta käsitluse Lutsu apteegipõlvest põikega tänasesse apteegiärisse ning Lutsu abikaasa Poola päritolu puhul meenutatakse ka teisi suurmehi, keda poola naistega õnnistatud - nagu Johan Laidoner ja Bruno O'Ya.
Lutsu joomakommete kirjeldamisel meenutatakse Pentti Saarikoskit ja Vladimir Võssotskit, tema laitmatu abielutruuduse puhul aga rõhutatakse erinevust Vildega, keda veel 60seltki naissuhted koormasid. Sellised kõrvutused on ehk puhuti koomilised (seda ei saa teose objekti silmas pidades ju pahaks panna), aga üldistused arukad - olgu siis seotud Mati Undi Lutsu-tõlgenduste või "Talve" tõenäolise autorsusega.
Nii et autor pole teaduslikku ilmet taga ajanud ja on seeläbi vältinud ka jubedat kirjandusteaduslikku erialakeelt. Kull vestab nagu põline tartlane, meenutab, mida isa käest ja teistrest vanematelt inimestelt kuuldud, aga - kujutage ette! - ei tsiteerigi Derridad, Foucault'd ega Lacani. Tänuväärne on ka põgus väheoluliste teoste tutvustamine, et pilt saaks täielik. Ülevaate saab Lutsust kui loojast, avalikust tegelasest, isast, abikaasast ja joomamehest. Tuleb tervitada!
Kalev Kesküla
