OTSEKUI SÜGISSONAAT
Käbi Laretei (83) viimasest raamatust võib jääda mulje, nagu veedaks ta praegugi suure osa oma ajast Fårö saarel. Bergmani Mekas, kummalises oaasis, kunstiinimeste võlumaal, mis liidab liidetamatuid…
Ei, Fårö asemel elab ta Stockholmis, kõrge maja viimasel, seitsmendal korrusel. Suured aknad avanevad peaaegu igasse ilmakaarde, siin on ootamatult hele – ning all tänaval nii kõrgetena tundunud hiiglastel võib näha nüüd külma päikese käes punavaid katuseid. Steinway klaver (mis muu see saakski olla!) poolitab korteri pilvelõhkujas.
Teie viimasel raamatul “Otsekui tõlkes” on läinud Eestis väga hästi. See on mõnda aega olnud müügitabeli tipp-kümnes…
Ah soo, jah? See on väga (pehmelt) meelitav kuidagi, eks ole. Ma ootasin, et see tekitaks huvi, seal on ju Eestist ja neist, kes tõeliselt eksisteerivad – nagu kõik minu raamatud, on ka see autobiograafiline –, aga mind üllatas, et see käis nii ruttu, et ta jõudis sinna listi.
Kirjastajaga ma eile rääkisin ja nad ütlesid, et enne jõule tuleb uus trükk.
Rootsis sai sellest menuk. Kas te olete aru saanud, mis rootslasi huvitas?
Ma olen ühest asjast aru saanud – ja selle üle on mul kõige rohkem hea meel – see on hästi kirjutatud. Mul on selline tunne, et neist kuuest raamatust on see ainuke, mille üle ma võin uhke olla kui kirjanik, mitte kui pianist, kes kirjutab.
Rootslasi, ma arvasin, see niivõrd ei huvita – Eesti saatus; need konfliktid, mis mul on olnud tagasitulekuga – aga Rootsis on selle vastu just väga suurt huvi tuntud. Ja muidugi – siin on suur huvi Ingmar Bergmani vastu, seda ma muidugi rehkendasin. Aga just see takistas ka raamatu varasemat ilmumist. Ja ei olnud sugugi kindel, kas ma selle avaldan… (Lõbustatult.) Muidugi, raamat oli kaks korda paksem, ma võtsin palju ära ka.
Tõsi…?
Kõik minu raamatud on olnud poole paksemad, aga see on väga hea töö – puhastamine. Ainult see, mis on literatuurselt, kirjanduse mõttes motiveeritud, läheb sisse; mitte klatši tõttu; või minu tunnete tõttu – see peab siiski kirjandus olema. See ei ole kiri sõbrale või päevik.
Svenska Dagbladetile te ütlesite, et see on teie kõige isiklikum raamat.
Väga isiklik on ju ka “Tulbipuu”, ja “Peotäis mulda, lapike maad” … Aga oma abieludest ei ole ma kunagi kirjutanud. Ja oma lastest – mul ei ole olnud õigust kirjutada, ma leian – nemad peavad oma elust ise kirjutama. Abieludest kirjutada ei ole mul olnud motivatsiooni ega vajadust. Aga nüüd mõtlesin: minu elu eri etappidest on palju kirjutatud, aga abieludest olen ma alati üle hüpanud.
Ingmar Bergmanist kirjutades ma teadsin, et siit tuleb üks igavene kaos ja intervjuud ja televisioon – ja seda tuli muidugi –, aga ma olin selleks valmis. Kui ma raamatu valmis sain, saatsin selle Ingmarile lugeda. Mul oli väga hea kuulda: ta leidis, et see on väga hea raamat. Me ei hakanud üldse diskuteerima, mida ma temast või endast kirjutan…
Ta oma osa üldse ei puudutanud?
Ta ütles: “Ma olen väga palju sinust ja enesest õppinud sellest raamatust.” Ja see on ju väga tore.
Olete te pärast seda kohtunud?
Oi, me oleme väga head sõbrad, me suhtleme üsna tihedalt. Augustikuus käisin ma Fåröl. Sellepärast ma sain ka selle kirjutada, sõprus on raamatus teemaks.
Seal on mitu teemat, mis põimuvad ühte – sõpruse teema, ka leppimise teema. Abielu, lahutus; teine abielu, lahutus, kõik see, rootsi keeles öeldakse – rabalder –,igavene kaootilisus, filmimaailma segadus, sensatsioon; elu, mis Ingmari tõttu minu ellu tuli. Seda sain ma nüüd väljastpoolt kirjeldada, kuna ei ole midagi, mida ei ole välja öeldud.
Mulle on väga tähtis mõte, et üks lahutus, kolimine, maa mahajätmine, see ei ole lõpp, vaid algus.
Te kirjutate küll eraelust, aga samas ei ole suuri paljastusi, nagu vist arvati. Kas rootslased ootasid äkki enamat?
Muusikute maailmale ei ole enesepaljastus tavaline. Ka näitlejate maailmale ei ole tegelikult – aga just filminäitlejate maailmale on. Ma ei usu, et minust nüüd mingeid ebadiskreetsusi oodati. Žurnalistid muidugi tahtsid ja katsusid televisioonis igatepidi… Üks Svenska Dagbladeti kriitik kirjutas pealkirja: “Me tahame rohkem teada, Käbi!” Väga hea kriitika! Aga ma mõtlesin, et mida siis rohkem! Mida tõesti? Ma leian, et ma jutustan väga avameelselt, Ingmarist kah.
Te kritiseerite rootslasi – nende tavasid, konventsioone. Kuidas rootslased selle vastu võtavad?
Väga paljud on sellele reageerinud – neile on see vastumeelt olnud, aga nad ise ka naeravad ja imestavad selle üle, miks sellised kombed. Muidugi noorem generatsioon ei ole enam nii stiff selle asjaga.
Ja nüüd on jälle kõik Eestis nii muutunud! Mul on kahju, et valmis kirjutamisest ilmumiseni läks nii kaua – selle aja jooksul olen ma n i i palju muutnud oma arvamust Eesti suhtes, sest Eesti on nii muutunud! Mul on kahju, et sinna sai natuke selline kivistunud mulje.
Keelega oli muidugi väga raske, eesti keelega. Ma pean tõesti ütlema, et raamat on väga hästi tõlgitud, väga tundlikult. Tõlkes tuleb vahel ette sõnu, mida mina kunagi ei tarvita, sest neid sõnu ei olnud siis. Hõivatud – seda ei olnud siis; üritama midagi teha – ma palusin Anu Saluäärt (tõlkijat – aut.), et võtku ära kõik üritamised! Ja ta võttis need kõik ära.
Ja asendas…?
Ei, ta võttis need ära. Ma ei ürita midagi teha, vaid – ma teen! Palju on moodsaid mõisteid, mida siis ei olnud. Ma usun, et tal oli väga raske leida neile sõnadele minu toon, mitte nende oma, kes on Eestis elanud. Tõlkimine on üldse üks suur kunst.
Kas pealkirja allusiooniga olete rahul?
See oli õieti mu õe Maimu (Šveitsis elav vanem õde – aut.) mõte. Me arutasime alguses “Nagu tõlkes”, aga see ei ole ilus – “Nagu tõlkes”? Ja siis olid veel mõned pealkirjad – ja siis ta ütles, miks mitte “Otsekui tõlkes”? Siis mul meenus Ingmari film, mis on “Otsekui peeglis”, tõlgitakse seda eesti keeles nii? Ja siis ma mõtlesin – see oli minule pühendatud film –, et ma võtan selle.
Kas eesti keeles kirjutamine ei tule teie jaoks kõne alla?
Ma saaksin võib-olla isegi kergemini kirjutada saksa keeles. No ma võib-olla räägin tõesti vabalt, aga kirjutada? Ei, minu eesti keel on natuke vanamoodne. Keeleliselt ma olen väga väiklane, ma tahan, et see, mida ma tahan kirjeldada, oleks täpselt väljendatud. Ma tahan, et see oleks üks pilt, stseen – et lugedes oleks silme ees.
Oma elust on Bergman ise nii palju kirjutanud. Kas teid on kuidagi võrreldud temaga?
Täitsa valesti võrreldi. (Lõbustatult) Ükskord kirjutati, et ma olen Ingmari raamatust õppinud. Tegelikult oli minu raamat enne välja tulnud kui tema oma. Midagi just stiili mõttes võrreldi.
Aga võib-olla just piltidega mõtlemine – võib-olla see tõesti on mõjunud? Esimest korda ma praegu mõtlen, et on olnud nii palju filme, mida me koos vaatasime ja arutasime, õudselt palju filme. Ja ma vaatan muidugi praegu ka DVDsid ja videoid väga palju. Võib-olla ma tõesti kirjutan visuaalselt?
Päevikuid te kunagi pidanud ei ole. Võite te oma mälu usaldada?
Võib või? No seda ma tõesti ei tea. Ma TÕESTI ei tea! Kui minu õpetaja Marialuisa suri, siis tema poeg saatis minu kirjad tagasi. Ja kui ma loen oma kirju temale, siis ma mõtlen, kas ma tõesti nii tundsin? Kirjeldan oma elu – ja mõtlen, taevas! seda ma üldse ei mäleta.
Samas, Bergman on kõik oma kirjad põletanud…
Jah, tema põletas ära.
Miks?
Ta on oma arhiivi päevikutega andnud Rootsi Filmiinstituudile ja nüüd on see näitusel – aga erakirjad on ta kõik hävitanud. Ma mõtlen, et võib-olla ta tahaks, et ma ka põletaks, aga ma ei põleta tema kirju. (Lustakas naer.) Ma ei tea, kas poeg Daniel pärib või pean ma kah need Filminstituudi arhiivi andma, aga praegu ma veel ei anna. Nad olid väga suureks abiks kirjutamisel. Ei ole ju õigust teiste kirju kasutada, aga kaht Ingmari kirja ma kasutasin. Andsin raamatu talle lugeda, mõtlesin, huvitav, küll ta siis ütleb, et ma ei tohi neid kasutada… aga ta ei ütelnud midagi.
Te olete kirjutanud lause: “Mind haaras viha kogu ajakirjanike tsunfti vastu.” Kas praegu on teie suhe ajakirjandusse muutunud?
Jaa, väga hea suhe on õieti. Improviseeritud asju ma ei taha, üllatusi on liiga palju olnud – Saksamaal ja Inglismaal. Aga need olid rohkem paparazzi’d, see on omaette rass, eks ole. Tõsiste ajakirjanike vastu ei ole mul midagi.
Veel korraks raamatu juurde. Te peate seda vastasseisude raamatuks. Pere–muusika; Eesti–Rootsi…
Just-just, kollisioonid kohe, vastupõrgete raamat! Või kuidas öeldaksegi…
…Ingmar–teie. Kas te mingeid valikuid tagantjärele kahetsete?
Vot seda ma olen nüüd väga palju järgi mõelnud. Ja mõtlen: t õ e s t i ma oma elus mitte midagi ei kahetse. Ma ei ole mitte midagi kurjusest teinud – mehe maha jätnud, tütre maha jätnud. See ei ole olnud mitte egoismist, vaid läbi kaalutud – mis oli kõige parem minu arvates. Need on need asjad, mis on mulle endale valu teinud, teistele valu teinud – aga ma pean need selliselt kokku võtma: paremini ma ei osanud. Ma oleks ikka need abielud ja need lahutused läbi teinud. Ja ma leian, et ma olen väga tänulik oma elule, et mul on just nii palju võimalusi olnud valikuteks ja arenemiseks.
Te olete andnud mõista, et 82aastaselt algas teil justkui uus eluetapp. Mida te silmas pidasite?
Kus ma seda ütlesin?
See oli vist Postimehes.
Ju see oli kirjutamisega seotud. Et nüüd on klaverikarjäär läbi, ma ei saa enam nii palju reisida ja harjutada. Ja vanusega seotud? Et ma murdsin jalaluu hiljuti? Et äkki oled sa palju vanem, kui sa ennast tunned, teatud identiteedi proov – kuidas sa teistele paistad, ise oled täpselt sama noor nagu alati. Varem ma mõtlesin kogu aeg, et ma olen vanem inimene – aga nüüd ma olen ikka vana! (Naerab häälekalt.) Aga mul on jätkuvalt hästi palju noori sõpru, nii et selles mõttes olen ma tegevuses sees – mis juhtub; mis premiere’id kuskil on… Mida ma kahjatsen – sellega ma olen nüüd leppinud – näiteks ei saa minna linna kolama ja riideid ostma!
Seda on kindlasti palju küsitud. Aga praegu – peate te end kirjutavaks muusikuks või musitseerivaks kirjanikuks?
Mitte ei tea… (Pikk paus.) Ma olen küpsemaks saamas. Üldisemalt, eks ole. Ma näen, et kui ma nüüd mängin, siis osa asju ma mängin palju paremini kui varem. Ilma harjutamata! Küpsemisprotsess ilmselt teeb seda, et ma nüüd toon muusikas välja midagi, mida varem ei ole välja toonud. Lihtsalt imesta.
Kirjutamisega on nii, et mul on kolm uut raamatut peas juba.
Millest te praegu puudust tunnete?
Kontinentaalsest elust. Kohtumistest teiste inimestega – kohvikutes ja restoranides, kõik see suurem vabadus, mis on Berliinis ja Pariisis, Londonis ja Münchenis, Roomas vähem. Nendes maades mulle meeldiks elada. Mulle ei meeldi Stockholm õieti. Aga kõik mu sõbrad on siin – nii et ma ei saaks kolida. Kõik on väga hästi korraldatud – aga ma ei ole siin kunagi õieti ennast kodus tundnud. Ei, tõesti mitte.
Eestisse tagasi tulla te ei ole mõelnud?
No jaa, siis läheks veel väiksemaks – kuidagi tahaks seda suuremat avarust. Suurem ühiskond, siis ei jälgita teineteisest nii õudselt, et mis ta teeb ja mis ta ütleb. Mul on üks sõbranna Pariisis, ta ei ole kunagi külalisi endale koju kutsunud, ta kutsub 11 inimest õhtusöögile restorani. Ja kõik sõbrad tulevad. Kuidagi lihtne elu – improviseerid!
Kas dry Martini on endiselt teie lemmikjook?
Ja viski! (Naerab.)
Aga praegu ma võtan rohtusid ja pole ammu saanud neid maitsta. (Rõõmsalt) Milline tohutu kurbus!
Käbit tõlkides
Käbi Laretei
“Otsekui tõlkes”
Tõlkinud Anu Saluäär. Tänapäev, 2005.
368 lk.
Pealkiri “Otsekui tõlkes” on parafraas Ingmar Bergmani filmi pealkirjale “Otsekui peeglis” (1960). “Otsekui peeglis” on omakorda tsitaat Pauluse teisest kirjast korintlastele: “Aga meid kõiki, kes me katmata palgega otsegu peeglis näeme Issanda au, muudetakse sellesama kujuks ühest aust teise, otsegu Issanda Vaimust” (2 Kor 3,18).
Paremat pealkirja, geniaalsemat kompositsiooni ja kooskõla raamatu sisuga oleks olnud võimatu leida. Käbi Laretei raamat räägib suures osas nimelt muutmisest, s.t tõlkimisest laiemas mõttes: sellest, kuidas teha vastastikku mõistetavaks erinevaid mõttelaade, kõneviise, temperamente, ajalookogemust – kuidas tõlkida üht inimest, üht rahvast teisele.
Käbi Laretei teoste eestindamine, tõlkimine kitsamas mõttes, on olnud viimased viisteist aastat tõlkijatele raske ülesanne. Alates sellest, kui tema esimene raamat ilmus 1989. aastal Loomingu Raamatukogu kaante vahel pealkirjaga “Peotäis mulda, lapike maad”. Olin Rootsi sõpradelt saanud raamatu En bit jord (1976). Tõlkimise ja avaldamisega tuli kiirustada – polnud ju teada, mis võib järgneda “laulvale revolutsioonile”. Rootsikeelne pealkiri on kaheselt mõistetav, see on niihästi “lapike maad” (Eesti) kui ka “peotäis mulda” (mis surnule hauda järele heidetakse). Olukord, kus autor on võimeline üsna täpselt tõlget hindama, on ju tõtt-öelda ebatavaline. Seepärast jäi tõlkes viimane sõna autorile endale, kes käsikirja hoolega läbi vaatas.
“Kadunud heli” (Loomingu Raamatukogu 1992; rootsi keeles En förlorad klang, sõna-sõnalt umbes “kaotsiläinud kõla”) tõlkimiseks kasutati eksperimendi korras uudset moodust. Teos lasti tõlkida kahel noorel inimesel (kelle nime ei mainita) ja valmis käsikirja töötles autor ise koos LR tollase peatoimetaja Agu Sisaskiga. Tulemuseks hästi loetav eestikeelne teos, mille pealkirjas on rootsi keelega võrreldes hoopis uus nüanss: vihje peategelase nimele Heli.
Eriti dramaatiline oli “Tulbipuu” tõlkimise lugu, millest on juttu ka vastilmunud raamatus. Esialgne variant, mitme inimese koostöö ja lahkhelide tulemus, ilmus kirjastuses Kunst (1997). Kui kirjastus SE&JS hakkas avaldama koondköidet “Keerised ja jäljed” (kogutud proosa, 2003), lasti allakirjutanul “Tulbipuu” kurioosne tõlge üle vaadata. Tulemuseks oli hoopis teistsugune “Tulbipuu”. Viimane versioon on tublisti lähemal rootsikeelsele originaalile.
“Otsekui tõlkes” eestikeelse teksti on Käbi Laretei läbi vaadanud ja heaks kiitnud. Rootsi ja Eesti erinevaid taustasid silmas pidades on tehtud mõningaid väiksemaid muudatusi ja ümbersõnastusi. Nii nagu “meid kõiki muudetakse sellesama kujuks ühest aust teise, otsegu Issanda Vaimust”.
Anu Saluäär
Bergmanomaania
Võiks öelda, et Rootsis on tekkinud omaette kirjandusžanr – Ingmar Bergmani elu –, mida on viljelnud eeskätt autor ise, aga millesse kuulub ka tema naiste ja laste kirjapandu, sealhulgas ka Käbi Laretei teos. Ning näiteks Ingmari ja Käbi poeg Daniel on panustanud sellesse žanri üsna vastuoluliselt, osaledes isa stenaariumidel põhinevate elulooliste filmide loomisel, aga on jaganud oma mälestusi ka õhtulehtedega (millest raamatus juttu).
Enamik Bergmani-lugudest on ka eesti keeles kättesaadav, sealhulgas Liv Ullmanni ülestähendused. Esimene Ingmar Bergmani omaelulooline raamat “Laterna magica” ilmus Ülev Aaloe tõlkes 1989, intervjuuraamat “Pildid” 1995. Loomingu Raamatukogu on järjest avaldanud enam või vähem omaeluloolisi filmistsenaariume: “Stseenid ühest abielust”, “Fanny ja Alexander”, “Pühapäevalapsed”, “Erakõnelused”, “Hea tahe”, “Saraband”… Ülev Aaloe arvates on Ingmar Bergman, mees, kes lubas igaühe maha lüüa, kes teda kirjutamise juures segab, hea kirjanik.
Tänapäeva üllitatud värskeim teos “Kolm päevikut” koosneb Ingmar Bergmani, tema tütre Maria von Roseni ja 1995 surnud abikaasa Ingrid Bergmani (mitte ära segada samanimelise filmitähega) päevikumärkmeist, esitledes lugejale viimatimainitu suremise loo. See ülimalt dokumentaalne lugu saab pakkuda huvi Bergmani elu tundjale. Muide, tütar Maria sai alles 22aastaselt teada, et Ingmar on tema bioloogiline isa… Kõlaks päris seebiooperi moodi, kui Bergman ja tema lähedased poleks nii tõsiselt võetavad kunstiloojad.
Ka Käbi Laretei uus raamat paigutub paratamatult selle menuka žanri, bergmanomaania konteksti.
Kalev Kesküla
