09.05.2008, 00:00
Otsides Shangri-La’d
Ingvar Luhaäär kohtas Hiinas kurblikke miaosid ja seksuaalselt vabameelseid nashisid, kuid ebamaiselt õnnelikku rahvast ei leidnud.
Kui soomlaste turismifirma Olympia pakkus uut marsruuti “Yunnan ja
värvikad vähemusrahvused”, otsustasin koos androloogist
sõbra Olev Poolametsaga selle reisi kaasa teha. Muidugi sai meie puhul
otsustavaks see, et programmis oli ka Shangri-La. Nii nimetasid hiinlased
kümme aastat tagasi ümber Zhongdiani. Kes on vähegi tuttav
Himaalaja kandi kultuuriga, sellele peaks selle koha uus nimi ütlema nii
mõndagi. Shambala või tiibetipäraselt Shangri-La on
müütiline imeilus org kusagil mägede vahel, kus elavad
ülemaiselt õnnelikud inimesed.
Kantonis peatusime
paarisajameetrise läbimõõduga Shamiani saarel
Pärlijõe kaldal. Saart läbib keskelt avar nägus puiestee
ja kahel pool on saja aasta vanused euroopalikud kivimajad ning mõned
uued kõrghooned, ka meie viietärnihotell Valge Luik, mille avaras
siseruumis pahises Keila-Joa suurune kunstlik kosk, kenasti feng shui
põhimõtete järgi kujundatud.
Hotellikoridorides
tuli aina vastu ameerika abielupaare väikeste hiina lastega. Kas tunda
neile lastele kaasa või rõõmustada nende erakordse
õnne üle? Kui neil üldse jääb mällu mingi
jälg oma algsest kodumaast, siis vahest pildike siinsest luksushotellist,
kuhu nende bioloogilistel vanematel ega ka neil endil, kui nad oleksid edasi
Hiinasse jäänud, poleks kunagi mingit asja.
Kui keegi
soovib lapsendada, peaks olema enam-vähem kindel, et ta lapsest
tõesti ka hoolib.
Jälle võttis aega harjumine
hiina köögiga, kus meile tõusevad eriti tuntavaks kaks
põhimõtet: esiteks peab kõik, isegi juust, olema
hästi lödiseks keedetud, samas aga jäetakse juurviljad,
näiteks kapsalehed, mida serveeritakse kümnel erineval viisil, meie
mõistes pooltooreks.
Menüüst võis lugeda
ühe kalli toidu nimetust: “Kolm hinnalist lima”.
Tuleviku ulmelinnana mõjuva Shanghai ja puhtuse ning jõukusega
silma paistva Hongkongi kõrval mõjus kolmas rannikulinn, kus
eurooplased aja jooksul püüdnud Hiina pinnal kanda kinnitada –
Kanton –, üsna luitununa.
Pärlijões ei ela
enam ammu pärlikarpe ja selle võiks vabalt ümber nimetada
Solgijõeks. Vaid õhtul lööb kaldapealne neoontuledes
särama – hiinlased armastavad värvikirevat neooni.
Õhtul hotellitoas läks teleriekraan kohe pimedaks, kui CNNi
uudistes hakati rääkima Tiibetist.
Hiina oma uudistes
teatati, et Yunnani provintsis rahutusi pole ja turiste lubatakse juba ka
Tiibetisse. Seda kummastavamana rabas meid teade, et meie lennureis
Shangri-Lasse on tühistatud.
Külastasime miao rahva
mägikülasid. Miaosid elab Hiinas, Vietnamis ja Laoses. Neid on peetud
võrdselt juutidega maailma enimkannatanud rahvaks. Vietnami sõja
päevil toetasid nad oma riigi saamise lootuses ameeriklasi ja võib
arvata, et hiljem nende käsi jällegi hästi ei käinud.
Hiinas on miaod tõmbunud hiinlaste survel sajandite jooksul
üha kõrgemale mägedesse, kuid kaukaasia vaimus uljaid
mägilasi pole neist saanud, millest annab tunnistust ka monotoonne ja
aeglane rahvatants: kolm sammu edasi, üks samm tagasi (tahaks ikka ka
tagasi oma endistele asualadele!). Ilusa detailina jääb meelde miaode
muistne uskumus, et inimesed on liblikate loodud. Lijiangi lähedal
tõusime Nefriitdraakoni mäe lumisele harjale. Nelja ja poole
kilomeetri kõrgusele seedrimetsa ehitatud köisraudteejaamast viivad
gondlid üles mäeharjale.
Ebameeldiva üllatusena
leidsime eest päris suure järjek
orra hiina t
uristidest. Järjekorra reguleerimiseks oli ehitatud ka hulk piirdeid,
mille vahel tuli liikuda kord edasi, siis jälle tagasi.
Üks vana hiinlane ütles tüüpilise veterani-naeratuse
saatel, et see on hea. Kui tahtsin teada, mis selles head on, läks tal
raskeks seda mulle inglise keeles seletada, kuid sain siiski viimaks aru, et
niiviisi harjub rahvas distsipliiniga.
Olümpia eel on
nüüd Hiinas kaks distsipliiniharjutust käimas: iga päev
teatatakse sadadest inimestest, keda on trahvitud Pekingis maha sülitamise
eest (iidne hiina tava, milles siiani pole nähtud midagi halba), ja
teiseks harjutatakse hanereas järjekorras seismist (hiinlased on seni ikka
suures summas seisnud). Selle viimase harjutamise hoogtööpäevaks
on kuulutatud iga kuu üheteistkümnes kuupäev, kuna arvus 11 on
ühed nii kenasti üksteise taga. Hiinlased armastavad või
vähemalt sallivad oma elus igasugust regelementeeritust. Nüüd on
välja antud seadus, et pidada tohib ainult koeri, kelle pikkus ei
ületa 30 cm (või oli see kõrgus?). Erinevus Mao-aegsest
Hiinast on selles, et paljudest reeglitest on nüüd võimalik
päris legaalselt mööda minna, kui nõustud selle eest
maksma. Maksta tuleb aga muidugi üsna palju -- nii on see ka koerte puhul.
Kui lõpuks gondliga mäeharjale jõudsime,
leidsime eest rõske uduse lumevälja, millest ulatus välja ka
mõni kaljunukk, ja sadu lärmavaid hiinlasi (mõned ka
mäestikuhaigusest rabatult pikali maas). Pärast viidi meid
gondlijaamast bussiga vabaõhuteatrisse, mis meenutas vana rooma
gladiaatorite areeni, ülal kõrgus aga lumine mäetipp, kus
olime äsja käinud.
“On tunne, et sealt koobastest
lastakse kohe lõvid välja,” kommenteerisin – ja Olev
lisas: “...ja tõrksad tiibetlased aetakse areenile...”
Aga ei olnud just asi nii hull, meie ette tulid oma kirevais
rahvariietes Yunnani provintsi 49 vähemusrahvuse esindajad, et tantsida ja
laulda oma õnnelikust elust Hiina Rahvavabariigis.
Meile oli
see kõik hästi mõistetav: ilma võiduka
Vabadussõjata esineksime ka meie praegu ühe vene
vähemusrahvuse esindajatena kusagil sarnasel etendusel
välisturistidele. Nähes väikerahvaid, kel pole õnne elada
oma riigis, mõistad, milline väärtus on vabadus, ja tunned
uhkust esivanemate üle, kellel oli tarkust ja vaprust see meile välja
võidelda, mis on ka maailma mastaabis tähelepanuväärne
saavutus.
Meie sõit kippus vägisi kujunema hiina
propagandaürituste jadaks, mille kohta võib öelda, et ühe
Euroopa riigi soliidsel turismifirmal poleks väärikas midagi sellist
kaasa teha. Meie hiinapoolne giid pidi alati igast kohast võtma
allkirja, et on meid sinna viinud, ja kui mõnest käigust loobuda
tahtsime – kas või väsimuse tõttu –, oli sellega
palju sekeldamist.
Olympia-poolne giid Timo Monto tundus kogenud
reisijuhina. Vahel vaimukate, vahel labasevõitu naljatustega valitses ta
seltskonda täielikult. Muidugi ei taha ma teda süüdistada
Shangri-La sõidu ärajäämises, küll aga selles, et
ära jäi kogu tiibeti kultuuri käsitlev osa, mis ometi oli
programmis ette nähtud. Seda oleks saanud korraldada, sest vaatamata
kõigele polnud tiibeti kultuur kui selline Hiinas neil päevil ometi
keelu all, kuid Timo ei vaevunud seda tegema, sest seltskonnas andsid tooni
soome pensionärid, kellele oli enam-vähem ükskõik, kuhu
sõita ja mida vaadata, peaasi, et oleks vaheldust ja
“hyvää ruokaa”. Mulle ja O
levile tegi asi muidugi tuska, sest me teame ju väga hästi, et kuigi
tiibetlasi ei erista esmapilgul miski teistest “loodusrahvastest”,
on nad Indiast vahendanud ja suures osas ka ise loonud maailma vaat et
kõige rafineerituma vaimse kõrgkultuuri, vadzrajaana budismi
(tantrabudismi). Nii ei jäänud meil Oleviga muud üle kui
võtta ise takso ja sõita ühte väikesesse tiibeti
kloostrisse.
Selle väravamajas oli terve trobikond mundris
hiinlasi, kes lisaks piletile nõudsid meilt ka passe näha ja panid
kõik andmed kirja. Kloostri suurim vaatamisväärsus oli
õitsev kameeliapuu, mille istiku üks munk eluga riskides
kultuurirevolutsiooni päevil hungveipingide käest päästis.
Olen ühes oma eelmises reisikirjas öelnud, et kui inimkonna kaugem
tulevik peaks olema hiinastumine, polekski see nii paha. Sellel reisil
jõudsin järeldusele, et on küll. Seekord kogesin eriti
teravalt hiina iseloomu varjukülgi: jõhkrust ja hoolimatust
üksikisiku suhtes. Teel sain bussiaknast salaja pildistada ka hiina
sõdureid, kes täiesti ilmselt ootasid edasisaatmist Tiibetisse.
Hiinas tasub vaadata üksnes maailmatasemel
vaatamisväärsusi. Meie reisil oli ainsaks selliseks ehk Lijiangi
vanalinn oma arvukate poodide ja baaride ning kiviääristusega
kanalitega. Eriti lummavaks muutus see linnake õhtupimeduses, kui
süttisid sajad punased laternad ja ka räästaalused lõid
nähtamatuist lampidest punakalt hõõguma. Baaridesse
sissemeelitajatena töötavad nashide neiud. Siinsed nashid on
väga omapärane rahvas, nende ühes hõimus valitseb
praeguseni matriarhaalne kord: naised ei abiellugi ja seksuaalsuhted on
täiesti vabad. Hiina mehed külastavad Lijiangi sageli ka lootuses
nende naiste poolehoidu võita. See hõim olevat Hiinas
kõige rikkam rahvas. Ühe teise baari ees oli sissemeelitajaiks aga
hoopis iselaadne seltskond, hungveipingideks maskeerunud ägedad noormehed,
mütside ees suured punased viisnurgad. Lõbu ja lusti kui palju!
Aeg-ajalt läbisid rahvasumma patrullid, millistest kõige
sügavama mulje jättis neljaliikmeline salk: teraskiivrid peas,
roheliselaigulised sõjaväemundrid seljas, küljel rippumas
pikad peened kumminuiad, kõige tagumisel automaat rinnal. Nii nad
läksid lõdval rivisammul, valgetes kinnastes käed sama
lõdvalt tõusmas ja langemas, läbi rahvasumma, kes neid
samuti mingi lõdva ükskõiksusega läbi laskis.
Teiseks suuremaks vaatamisväärsuseks olid kolm vana pagoodi Dali
linnas. Nende taha rajatud uuem templikompleks mõjus oma monotoonsusega
pigem rusuvalt: ühetaolised punased sambad, suured kivitrepid,
siseruumides mõni üksik pilt või kuju. Ei saa
võrreldagi tiibeti pühakodadega, kus seinad on viimse
võimaluseni kaetud värvikirevate ja kujutlusvõimet
ergastavate väge täis maalingutega. Igav nagu hiina tempel –
võiks olla selline kõnekäänd.
Hiina
edusammud, mida võisin näha – moodsad lennujaamad,
õigeaegsed väljalennud, suurepärased maanteed,
kõrghooned –, ei tekitanud vaimustust, vaid kõhedust, sest
olen saanud teada, millise hinnaga need on saavutatud ja mis on selle
forsseeritud arengu kaugem siht. Pool Hiina elanikkonnast ei saa praegu
mingisugust arstiabi, sest ei jõua selle eest maksta.
Tervishoiunäitajate osas on Hiina langenud tahapoole Kesk-Aafrika
ühest vaeseimast riigist Tšaadist. Hiina peres on tütarlast
alati peetud vähemväärtuslikuks kui poisslast ja kui
nüüd on võimalik loote sugu varakult määrata, on
abortideg
a jõutud juba selleni, et Hiinas on praegu puudu 135 miljonit
abiellumisealist naist ja need hiina mehed, kel selleks raha, käivad
hädaga Põhja-Koreast naisi ostmas.
Hiinal on
täiesti ilmne siht allutada tulevikus kogu maailm. Praegu ei öelda
seda just valjuhäälselt välja, kuid ei salata ka. Üheks
põhjuseks, miks hiinlased inglise keelt ei oska, on nende tõrksus
tunnistada seda rahvastevahelise suhtlemise keelena, nad ütlevad:
“On naeruväärne, kui vähesed välismaalased oskavad
maailma suurima kõnelejate arvuga keelt, meie keelt.”
Lühinägelik oleks mõelda, et suure Venemaa selja taga elades
tasub tunda kahjurõõmu selle üle, et idanaabrile teevad
üha enam peavalu miljonid Siberisse imbuvad hiinlased. Hiina
püüdluste osas peaksid kõik maailma rahvad olema märksa
valvsamad, kui on olnud seni. Mina küll ei taha, et mu lapselapselapsed
saaksid kord peksa halva hiina keele oskuse pärast – nagu see on
praegu Tiibetis tavaline.
Kui Kantonisse tagasi jõudsime, oli
seal lämbelt palav. “Kevad on meil siin lühike,”
naeratasid hiinlased, “nüüd algab suvi ja alles siis läheb
tõeliselt kuumaks.”