Võrdlus teatrimaailmaga polnud päris juhuslik. Oma teisel albumil kõlab Ouu vähemalt minu jaoks nagu mingi postapoka­lüptiline mustlas-rändteater, kes on ladunud selga kihtide kaupa kirevaid kaltse, mille värvid täiega clash’ivad, aga mingil mõistusvastasel moel tundub see kõik täiesti mõistuspärane. Rändtrupi repertuaaris on põhiliselt nihestatud ja nikastatud klassika. Tegelased võivad tunduda tuttavad, aga nende olemus on pea peale ja pahupidi pööratud.