"Scream"

(Epic)

 

Ozzy on hea tervise juures, kuid nigelas seltskonnas.

 

Raske on võtta Ozzy uusimat (järjekorras kümnendat) sooloalbumit millegi muu kui vaid tõendina artisti jätkuvast kõbususest. Iga heli, mis „Screamilt“ kaigub, räägib meile sellest, et Ozzy on noor nagu hirv - kui mitte kehalt, siis hingelt - isegi kui kõik need kurjad modernsed saundid ja stuudiotrikitamised Ozzy häälega manavad silme ette pildikese lopsakast keskealisest tädikesest, kes on toppinud end viis numbrit väiksematesse teismeliserõivastesse.

Mis iganes muu käsitlus nõuaks automaatselt albumi tunnistamist anomaaliaks – ajal, mil albumite väljaandmine on muutumas anakronismiks, on karjääri kestel korduvalt loobumismõtteid mõlgutanud ja pikki pause pidanud staar üllitanud juba teise plaadi viimase kolme aasta jooksul.

Kuid siin tuleb kohe „aga“ koht ja kui kõrvutada Ozzy karjääri sooloartistina tema aastatega Black Sabbathis, siis kui „No More Tears“ oli „Sabbath Bloody Sabbath“ ja „Ozzmosis“ „Sabotage“, ei saa "Scream" olla midagi muud kui "Never Say Die".

„Screamist“ ei jää ka peale kümnendat kuulamist kummitama praktiliselt mitte ükski riff (üks või kaks erandit teevad seda vaid seetõttu, et meenutavad midagi Ozzy varasemast karjäärist) ning monotoonse järjekindlusega iseenda saba taga ajavad lauluviisid on kohati karjuvalt ebaloogilised.

Olukorras, kus Zakk Wylde (Ozzy põhikitarrist viimase 22 aasta vältel) on vallandatud ja asendatud Euroopa bändides (sh. Firewind) endale nime teinud kreeklase Gus G.-ga (kes on ka väga korralik laulukirjutaja), ongi vist kõige rohkem kahju sellest, et viimase ilmset potentsiaali on kasutatud minimaalselt. Kevin Churko (kahe viimase Ozzy sooloalbumi produtsent ja laulude põhiautor) pole lihtsalt õige mees selle töö peale.

 

Võib-olla oligi "Screami" vaja vaid maandumise pehmendamiseks, et Ozzy järgmine plaat ei tunduks rabavalt piinlik? 4

 

Andri Riid