Paar tühja tünni ja mängu ilu
Mälestused on hüplikud, enamasti pole aluseks mitte raamatust loetud muinasjutt, vaid kunagi nähtud multifilm. Siis hakkab peale etendus ja tasapisi kerkivad vaataja teadvuses esile tekstikatked kaugest lapsepõlvest (lavastus kasutab läbisegi Felix Kotta ja Kalju Kanguri tõlget). Viis näitlejat mängivad rohkeid rolle, alates kangrust-kokapiigast ja lõpetades kuldkoorega pähkleid naksutava oravaga. Ümberkehastumine toimub mõne hetkega, otse vaataja silma all.
Lavastus on tehtud väga nappide vahenditega, peaaegu eimillestki. Dekoratsioonideks mõned plekktünnid, tavaline laud, laest allalastavad köied. Vaataja jaoks lisab vürtsi uus mängupaik – katuse all asuv Rahvusraamatukogu tornisaal, kuhu publikul tuleb minna troppis, mingite siseliftide ja keerdkäikude kaudu.
Võiks öelda: seda kõike on varem ju nähtud. Nii “vaest teatrit”, tünne kui irrutavaid mängupaikasid. Pealegi on sama seltskond teinud ka tummfilmipõhise “Fausti”, sisuliselt on tegemist sama käekirja edasiarendusega. See on väga füüsiline teater, kus jutustuse aluseks võetud lugu – mida lihtsam, seda parem – mängitakse elavaks mitte ainult teksti, vaid ka liikumise, muusika, leidlike lavaefektide abil. Mis aga sellisele teatritegemisele sära annab, on ideede tulevärk ja mängu ilu. Kui “Faust” lähtub ekspressiivsest teatrist, siis “Tsaar Saltaanis” on võetud aluseks lastele omane mänguloogika, selle leidlikkus ja absurditaju. Ja veel – lavastuses ei leidu “vene värgi” üle irvitamist, mida ju nõukaaegse multifilmi paroodialt eeldada võiks. Tegemist on lihtsalt ühe romantismiajastu kauni muinasloo vaimuka tõlkega tänapäeva keelde.
Ühtlasi näib, et VATi viimase aja tööd – nii juba mainitud “Faust” kui ka “Tsaar Saltaan” – tegelevad edukalt vastuse otsimisega küsimusele, mis ühel või teisel viisil aeg- ajalt kummitab neid, kes keset raamatukultuuri on üles kasvanud. Ehk siis – kuidas seletada raamatukultuurist lähtuvaid klassikalisi tekste tänapäeva noortele, kes lugemisest ei hooli? Kuidas teha selgeks, et ka nendel lugudel on vägi sees? Pole mingi saladus, et “Tsaar Saltaani” tuleb vaatama publik, kes ei tea vene kultuuri puutuvaid elementaarseid asju. Ei tea suurt ei Puškinist ega tema “njaanjast” Arina Rodionovnast, kelle vestetud muinasjutte luuletaja värsspoeemide loomisel kasutas. Või mis Puškin – publiku hulgas istudes oli kuulda, et leidub neidki, kelle jaoks oli ületamatu lavastuses kõlav venekeelne käsklus “Tihho!”, Tšernomori venekeelsest monoloogist rääkimata. Kuid mingil universaalsel tasandil töötab selline lavastus edasi niikuinii.
Samas tahaks muidugi loota, et teadlikumat osa paneb lavastus algteksti juurde pöörduma. Nii on muinasjutu venekeelset versiooni uurides tore avastada, et loo põhiintrigant, kangru ja kokapiiga liitlane Bavariiha polnud Puškinil mitte tsaariema, vaid lihtlabane kosjasobitaja, svatnaja baba. Ja et originaalis oli vägimehi vähem – mitte 40, vaid 33. Kes aga oli nende juht, Tšernomor (NB! Mitte ajada segi Tšernomõrdiniga!)? Taas on tegu huvitava persooniga. Nimi tuleneb mustast katkust (tšornõi mor), mis möllas Euroopas 14. sajandi keskel ja puudutas ka Venemaad. Vastavalt ajalookroonikatele piirasid Krimmis khaani Džan-Beki katkust vaevatud väed toona genualastele kuuluvat Kafa kindlust Krimmis (praegune Feodossija), kuhu see haigus veel jõudnud polnud. Mispeale käskis kaval khaan ühe katkuhaige laiba katapuldi abil kindlusesse läkitada. Seepeale algas katk ka genualaste hulgas ning kindlus tuli maha jätta. Sedasama laipa hakatigi väidetavalt hüüdma “djadka Tšernomoriks” ning rahvasuus kujunes temast välja mütoloogiline tegelane, kuri vaim, kes oskab lennata ja kasutab seda oskust naiste röövimiseks. Ka Puškinil röövib lendav Tšernomor ära kauni Ljudmilla, aga see on ühes teises romantilises värssloos.
Kahjuks esietendus “Tsaar Saltaan” päris hooaja lõpus ning kevadel mängitakse seda vähe. Küll aga on ajastus õige selles mõttes, et täna, 6. juunil (“Tsaar Saltaani” mängitakse täna ja homme, 7. juunil) on Puškini sünnipäev, mida Venemaal tähistatakse vene keele päevana. Nii et õnne sünnipäevaks, Aleksandr Sergejevitš! Ei ole teid tšuhhoonetsid ära unustanud, ei ole.
Autor Aleksandr Puškin. Lavastuse idee Tanel Saar, dramaturg Auri Jürna. Kunstnik Pille Kose.
Mängivad Katariina Ratasepp, Tanel Saar, Meelis Põdersoo, Ago Soots, Margo Teder.
Esietendus VAT teatris 18. mail 2013.
