Päästev fantaasia ja valus reaalsus
Sageli jätab osavalt monteeritud treiler filmist palju
parema mulje, kui teos tervikuna lõpuks pakkuda suudab. Varem
stsenaristi ja produtsendina tegutsenud Gabor Csupo debüütlavastuse,
Katherine Patersoni auhinnatud lasteraamatul põhineva “Sild
Terabithiasse” (Bridge to Terabithia, 2007) puhul on vastupidi: filmi
tootnud Disney stuudio levitab sellest treilerit, mis reklaamib teost sootuks
magedamana, kui see on. Ilmselt suuremate masside kinnomeelitamiseks
üritatakse vaese mehe “Narnia kroonikaid” meenutava treileriga
jätta muljet, et tegemist on süütu ja lihtsakoelise
fantaasiaseiklusega. Tegelikult pakub “Sild Terabithiasse” aga
vaatajale midagi palju sügavamat ja valusamalt hammustavamat. Lugu, mil on
ühisjooni draamadega “Taevalikud olendid” (Heavenly Creatures,
1994) ja “Minu tüdruk” (My Girl, 1991), räägib
puudutavalt sellistest teemadest, nagu masendava reaalsuse eest
fantaasiamaailma varjumine ning toimetulek talumatu valu ja
süütundega.
Kümneaastase Jesse Aaronsi (Josh
Hutcherson) maailm ei ole just kõige helgemate killast.
Ületöötanud vanematel (Robert Patrick, Kate Butler) pole ta
jaoks juba ammu õieti aega.
Kodus nokivad tema kallal
vanemad õed ning koolis saadavad teda õelamate klassikaaslaste
pilked ja togimine. See ei tundu talle aga eriliselt korda minevat. Jesse
räägib vaid äärmise vajaduse korral ja eelistab teistega
suhtlemisele omaette joonistada. Siis aga siseneb poisi maailma uus
õpilane Leslie (AnnaSophia Robb). Tüdruk on elavaloomuline ja
sujuva suhtlemisoskusega, kuid langeb samuti koolikiusajate põlu alla,
sest nagu Jesse puhul, nii on ka tema näol tegemist kunstnikuhingega.
Leslie andeks on rikas fantaasiamaailm ja oskus see kirjatööde kaudu
elama panna. Jesse kohtleb Leslie’t algul sama külmalt kui
kõiki teisi, kuid tüdruku olemus sulatab jää ning
ühiste hädade pinnalt alanud liidust sünnib lahutamatu
sõprus. Introvertne Jesse ja ekstravertne Leslie moodustavad
täiusliku tiimi. Nad õpivad teineteist kiirelt mõistma ning
isegi ühiselt fantaseerima, mille käigus mõtlevad nad
välja kodulähedases metsas asuva võluriigi Terabithia. Ja enam
ei olegi maailm nii masendavalt hall ning koolikiusajad hirmuäratavalt
alistamatud. Jesse avaneb koguni sedavõrd, et julgeb suhelda samuti
kunstnikuhingega muusikaõpetaja miss Edmondsiga (Zooey Deschanel), keda
ta varem vaid eemalt imetles.
“Sild Terabithiasse”
ilmselgelt toetab laste loomingulisuse julgustamist. Erinevalt “Taevalike
olendite” kangelannadest ei ole Jesse ja Leslie fantaseerimisel
traagilisi tagajärgi. Sellest sündinud hingesuguluse varal
õpivad nad hoopis reaalsuses probleeme lahendama. Ükski häda
ei tundu nii suur, kui sellele minnakse vastu koos hingesugulasega. Kuidas
tulla aga toime sõbra surma ja sellest tingitud valu ja
süütundega?
Niisiis trügib “Sild
Terabithiasse” territooriumile, kuhu lastefilmid just sageli ei astu.
Lihtsakoelist, hea ja kurja vahelisest võitlusest kantud
seiklusfantaasiat otsima tulnud vaataja saab ilmselt oma piletiraha eest
tõsisemat mõtlemisainet ning valusama emotsionaalse laengu, kui
ootas.
Filmi fantaasiaelemendid näevad mõjusad
välja, mis pole üllatav, sest nende taga on Weta Digitali
eriefektitehas, kelle toodangut sai näha näiteks
“Sõrmuste isanda” triloogias. Samas pole fantastiliste
eriefektide demonstreerimine eesmärk omaette. Need on seal vaid hea loo ja
noorukeste näitlejate unustamatult puudutava töö
toetamiseks.