Paavsti külas
Vean kihla, et te pole sellest kohast oma elus enne midagi kuulnud. Kui Rooma on paavstilinn, siis Marktl-am-Inn on paavstiküla. Viimase aasta kõige populaarsem turistide sihtpunkt Saksamaal. See unine 2700 elanikuga küla asub umbes 80 kilomeetrit Münchenist idas, peaaegu Austria piiri ääres Inni jõe kaldal. Rongiga, koos ümberistumisega, poolteist tundi logistamist. Kuid sõidu pikkuse korvab mägise maastiku ilu.
Marktl ise kinnitab baieri stereotüüpe, millesse tänapäeval enam justkui ei usuks. Näiteks, et kantakse veel rahvarõivaid! Küla ainsas, talupojastiilis mööbliga õllesaalis istuvad laua taga hirvenahast põlvpükstes, valgete särkide ja mustade traksidega hallide habemetega vanamehed ning tervitavad mind: "Grüss Gott, junge Mann!" Kell on 14.00 ja kummalgi ees pool liitrit heledat Paavsti-õlut ja Bratwurst. Sõnan samuti "Grüss Gott!" ja tellin ühe Paavsti-õlle.
Käisin Marktlis kahe nädala eest, leppides enne kokku kohtumised kohalike kuulsuste, linnapea ja kirikuõpetajaga. Kohalik kirikuõpetaja Josef Kaiser resideerib küla kauneimas häärberis, väikese lossi mõõtu kahekorruselises majas. Punktuaalselt kohale saabunud Kaiserit nähes ei ütleks ma küll, et mu ees seisab vaimulik: valges, lühikeste käistega särgis ja mustades pükstes habetunud meest peaksin tavaliseks külainimeseks, mitte rahvusvaheliseks meediastaariks, nagu ta varsti jutu käigus enda kohta ise ütleb.
"Kogu maaila tuleb nüüd meie juurde," alustab ta mulle istet pakkudes ja seinal rippuvale paavsti fotole osutades. "Aastapäevad tagasi, aprillis 2005 toimus ime. Meie külas sündinud Joseph Ratzinger valiti Rooma paavstiks! Me jõudsime selle päeva ära oodata! Ka meie oleme nüüd maailmakaardil. Me oleme Rooma kõrval nüüd tähtsaim katoliku kiriku palverännakupaik, sest siin sündis ja ristiti meie paavst Benedictus XVI."
Kuigi tulevane paavst veetis Marktlis ainult kaks esimest
eluaastat, on see tema sünnikohana ikkagi erakordselt tähtis paik,
rõhutab Kaiser veel kord. Möödunud aasta aprillist alates pole
Marktli elurütmis enam midagi endine. Iga päev saabub paavsti
sünnimaja, tema ristimiskirikut ja ristimisnõud vaatama mitusada
ekskursanti, preamiselt muidugi Saksamaalt ja Austriast, aga suurel hulgal ka
Poolast, Šveitsist, Itaaliast, Hispaaniast. Siiani on Marktli külastanud
juba üle
140 000 turisti! Viis aastat tagasi Marktlisse
kogudusevaimulikuks tulnud Kaiseri energiline monoloog lõpeb lootusrikka
kokkuvõttega, et siin tema karjäär ja elupäevad ka
õnnelikult lõpevad.
See, mis toimub Marktl-am-Inniga, on ühelt poolt äärmiselt huvitav näide katoliku kiriku traditsioonide elujõust ja konservatiivse kristliku maailmavaate edasikestmisest moodsa maailma ahvatluste kiuste. Teiseks erutavaks aspektiks on aga lokaalse provintsiimagoloogia transformeerumine internatsionaalseks ja selle turismivankri ette rakendamine tänapäeva turuseadustest lähtudes. Nagu ausalt tunnistas linnapea Hubert Gschwendtner: "Marktl peab nüüd hakkama saama ka marketingiga."
Napoleoni kasvu härra Gschwendtner on põline marktlane. Töötades põhikohaga kooliõpetajana, on ta oma sõnul ainult poole kohaga linnapea (meie mõistes külavanem). Kuid linna esindusfunktsioone täidab ta sada protsenti. Spetsiaalselt minu jaoks on ta välja trükkinud oma päevaplaani, et must-valgel demonstreerida, kui hõivatud ametnik ta on. Selgub, et minu intervjuule (mille kaks nädalalt varem kokku leppisin) eelnes videosalvestus vene ja poola televisioonile ning kohtumine saksa sotside maapäeva fraktsiooniga; minu vahetavad aga välja žurnalistid Uus-Guinealt ja Fidžilt. Kokku seisab päevaplaanis 11 kohtumist, tõesti palju. Nii et kui linnapea kerge eksalteeritusega hüüatab, et kogu maailm tuleb Marktlisse, on sel tõsi taga. Huvitav, kas linnapea ja kirikuõpetaja on retoorikas kokku leppinud, mõtlen siinjuures. Turismiäri juurde tulen allpool tagasi.
Ühine usk, ajaloolised ideaalid ning uute võimaluste tunnetamine on Marktlis võimsaks mootoriks regionaalse identiteedi edsasikestmisel ning patriarhaalse ühtsustunde tugevdamisel, mis – siinkohal Saksamaa kõige katoliiklikuma ja konservatiivsema liidumaa Baieri näitel – elab üle uut renessanssi. Kardinal Ratzingeri valimine 264. paavstiks ei tähendanud mitte ainult sakslase nimetamist Pühaks Isaks, vaid Baieri variandis ennekõike baierlase tõusmist paavstitroonile. "Ta on meie mees," kuulsin korduvalt kohalike suust nii Marktlis kui ka Münchenis. Näiteks 14. mai Süddeutsche Zeitung toob ära ühe Vatikanis paavsti audientsil käinud Baieri Mägiküttide kompanii delegatsiooni liikme sõnad, et ta tervitas 79aastast Benedictus XVI kui "ehtsat baierlast" ning "ühte meie seast". Viimane ütlus kõlaks rahu jutlustava paavsti puhul üsna veidralt, kui ei teaks, et paavst on tolle kompanii auliige. Artikli patriootliku paatose võtab aga kokku selle viimane lõik, millest lugesin: Püha Isa laulis audientsi lõppedes täiel häälel hümni "Gott mit dir, du Land der Bayern." Ah, so schön!
Paavstist ega tema õukonnaga seonduvast ei saa Baieri trükimeedias mööda vist ühelgi nädalal. Juba Münchenisse lennates puutus mulle SDZi paar päeva varasemas numbris silma teade, et kalleid moebrände eelistava paavsti erasekretär monsignore Georg Gänswein (49) kannab tennist mängides lühikesi musti pükse ja polosärki. Marktlis loen kohalikust maakonnalehest, et Aschau küla nimetas paavsti oma aukodanikuks, kuna 1932– 1937 elas ta oma vanematega seal. Eelmisel pühapäeval asetati majale, kus noor Joseph elas, ka mälestusplaat.
Saksa paavst, see kõlab nagu Leedu kardinal. Mäletan, kui leedukad said veerand sajandit tagasi (või veelgi varem?) endale pärast II maailmasõda esimest korda taas kodumaise kardinali, ei varjanud ükski mu Leedu tuttav sügavat uhkust oma kardinali üle. Rahvuslik uhkus, rahvuslikud tunded, rahvuslikud iseloomujooned, kirglik rahvuslus … Vähemasti konservatiivsed usukonfessioonid, olümpiamängud, jalgpallimatšid ja eurovisiooni lauluvõistlus tõendavad (tüpoloogiliselt väga erineval kujul) endiselt, et rahvuslikku eneseteadvust, seda sotsiaalpsühholoogiliselt nii raskesti seletatavat fenomeni, ei ohusta veel jutud multikultuursusest või rahvuste kadumisest.
Istusin Marktli turuväljakul välikohvikus, pilk paavsti sünnimaja poole nagu kõigil platsil viibivail välismaalastel tol hetkel, tellisin kohvi ning langesin kaootilistesse mõtisklustesse sakslastest paavstidest. Kellega autokraatset ja uuenduste vastu võitlevat Benedictus XVI võrrelda? Eelmine silmapaistev sakslasest paavst valitses peaaegu tuhande aasta eest XI sajandil: Gregorius VII, mungana Hildebrand. Enne paavstiks valimist sai ta kuulsaks kloostrite reformimisega. Paavstina võitles Gregorius ketseritega, kehtestas tsölibaadi ning püüdis ilmalikule võimule Rooma kirikupea ülimuslikkust näidata, pannes Saksa keisri Heinrich IV võtma ette alandavat Canossa-teekonda. Hiljem pidi Gregorius hoopis põgenema keisri eest, kes vallutas Rooma ja pani troonile vastupaavsti.
Benedictus XVI, kel kogemused Püha Kongregatsiooni (ehk inkvisitsiooni) pikaajalise juhtimisega, rõhub aina traditsioonilistele väärtustele ja jutlustab "puhastatud" armastusest, vastustades sealhulgas homoabielusid. Huvitav kokkusattumus: nagu Hildebrand, taotles ka Ratzinger nooruses kiriku moderniseerimist, olles katoliikluse demokraatliku suuna ideolooge ning huvitudes isegi marksismist. Igatahes on kirikupoliitika vaatlejad ühel meelel, et 2006. aasta on uue paavsti saatuses otsustav. See aasta peab näitama, mis mees ta on.
Marktlis pole kahtlust, kellega tegu. "Ta on suur inimene," ütleb kirikuõpetaja Kaiser. Ta ei väida kindalt, kuid arvab, et paavst on "väga üllatunud inimeste positiivsest huvist tema sünnikoha vastu". Erilist huvi näitavad Marktli vastu üles aga poolakad, sest Benedictus XVI oli oma eelkäija Johannes Paulus II hea sõber. Nii ongi tekkinud sõprussuhted Poola paavsti sünnikoha Wadowice ja Marktli vahel, mis "peavad soodustama ka rahvusvahelist rahu, sõprust ja koostööd". Poola ja Itaalia palverändurid ning muidu turistid on Kaiseri sõnul ka kõige agaramad Marktli kirikus palvetama – pühakojas, kus noor Joseph ristiti.
Kas tänu saksa paavstile on tulnud ka rohkem kohalikke noori kiriku rüppe? "Mis tähendab noored?" küsib kirikuõpetaja vastu. "On täiesti erinevaid noorte seltskondi. Aga Gott sei Dank leidub ka häid katoliiklikke noori, kes on ühinenud kiriklikku organisatsiooni – Eestis te ilmselt sellist liikumist ei tunne –, kes käivad katoliiklikel noortepäevadel ja keda paavst tervitab."
Marktl elab oma tavade järgi, kolm korda päevas kutsub kirikukell teenistusele: kell 6 hommikul, kell 12 keskpäeval ja kell 19 õhtul. "Me oleme küla," ütleb linnapea. Kuid siin on ju ka hotell! Kui turistid siin rohkem ööbima hakkavad, kas siis lõpetatakse varahommikune kellamäng ära? "Ma ei arva," vastab ta. Ega turistid praegu Marktlisse ööseks jäägi. Siin tehakse kohustuslik tiir peale kahele vaatamisväärsusele ning jäetakse jumalaga. Etteruttavalt olgu öeldud, et kell 19 ei kohta ma Marktlis enam ühtegi hingelist.
Kui poleks paavsti, poleks Marktlisse ju mingit põhjust tulla. Baieris leidub kümneid ja kümneid kaunimaid külasid, huvitavamat kirikuarhitektuuri. Kollast värvi kahekorruseline paavsti sünnimaja – endine tollihoone 18. sajandist – asetseb esifassaadiga maalilise turuväljaku poole, kuhu avanevad kahe kohviku, õllesaali, restorani, hotelli, muuseumi ja raekoja ning I-punkti uksed. Kõik need hooned on kaunis ilmetud. Neogooti stiilis kirik samast ajast pärit sisustusega püstitati 19. sajandi teisel poolel ning ehitati ümber 1960. aastatel. Kirikut ümbritsevas hoovimüüris peegeldavad päikest silma mõned kaunid klassitsistlikud marmorist hauaplaadid. Üle jõe jalutades ja pilku tagasi heites avaneb paremini selle küla vana, keskaegne karakter ning distantsilt vaadatuna tundub ta isegi romantiline.
Marktli kopitusehõnguline koduloomuuseum teeks aga oma vanavararikkuse ja elektroonilise valvega kadedaks iga külamuuseumi Eestis. Nagu kohale sobilik, väljendub väljapanekus uue palverännakute sihtpaiga ja paavstluse sajanditevanuse truu side. Vanim dokument vitriinis ongi paavst Bonifacius IX kiri aastast 1399, veidi eemal raporteerib üks koltund paber, et Pius VI peatus Marktlis 1782 (täiendavast seinatekstist loen, et vaga paavst pidi kannatuspäevi läbi elama Napoleon Bonaparte’i vangistuses); järgmises vitriinis demonstreeritakse Benedictus XVI valget mütsikest ja tema erakabelis kasutatud karikat. Kuid kõige kurioossem Marktli vaatamisväärsus asub linnapea kabinetis. See on lennukitool, milles istus paavst, kui üle Marktli lendas!
Lennukitool? Jah. Linnapea Gschwendtner on seda iga kristlase südant liigutavat lugu paljudele meediakanalitele vestnud juba kümneid kordi, kuid ta räägib seda vastu punnimata ka mulle.
"Läinud aastal 21. augustil lendas paavst Kölnist tagasi Rooma täpselt üle Marktli. Me teadsime, millal ta üle Marktli lendab, ja valmistusime temaga nii-öelda kohtumiseks. Marktli tuletõrje illumineeris paavsti sünnimaja ja kiriku, et paavst kindlasti talle armsaid paiku ära tunneks. Tema lennuk lendas Marktli kohal hästi madalal, võib-olla ainult 1000 meetri kõrgusel, ja mul oli au talle raadiosaatja kaudu pidada tervituskõne otse turuplatsilt. Paavst luges siis lennuki kokpitist ühe Angelus-palve, mida rahvas turuplatsil häälekõvendajast vaimustusega kuulas. Pisarad olid inimestel silmas… Enne jõule kinkis lennuki meeskond aga paavsti toolid Marktlile. Need on esimese klassi toolid."
Nüüd ongi aeg naasta marketingi teema juurde. Linnapea tunnistab, et Marktl ei ole veel arusaadavatel põhjustel suutnud nii kiiresti tekkinud muudatustele reageerida, kui turistid eeldaks. Sotsiaalne praktika on olnud teine. Käesoleva aasta tähtsündmuseks kujuneb aga "vaieldamatult paavsti memoriaaltoa avamine tema sünnimajas, mille avab Benedictus XVI isiklikult 11. septembril". Tervenisti saab paavsti sünnimajast muuseum järgmisel aastal. Aastaga on Marktlisse lisandunud 15 uut töökohta, taasavatud on paari aasta eest tegevuse lõpetanud kaks lihakarni.
Paavstiga seonduv suveniiritööstus alles kogub tuure, tõstes samas vähehaaval hindu. Ühes kondiitriäris pakutakse läägelt magusat Benedictus-torti (lõik 1.45 eurot, hind aasta varem 1.30) ja Vatikani-leiba, konkurendi kohvikus aga mitrakujulist saia. Kas kundele arv on ka kasvanud? Gertraud Becker, esimese kohviku pagar, tunnistab, et kasv on seni olnud väike, ent Vatikani-leival on palverändurite seas siiski minekut.
Kui pärast Münchenis oma sõpradele Benedictus XVI portreega Papst-Bieri pudelit näitan, ei taheta oma silmi uskuda. Aga mida ikka häbeneda, ütles ju Jeesuski, et "mina olen tõeline viinapuu ja mu Isa on aednik".
Ja kitš on Baieris sündinud.
