Päev, mis rõhutab sallivust
Kellest/millest homofoobiavastase võitluse päev alguse sai? Oli tal ka konkreetne ajend nagu Chistopher Street Day aka Gay Pride’i tekkel?
Oli 17.mai 1990, mil maailma Tervishoiuorganisatsiooni Peaassamblee (General Assembly of the World Health Organization) võttis vastu otsuse, mille järgi homoseksuaalsus ei ole enam psüühiliste haiguste nimekirjas. Viisteist aastat hiljem algatab Prantsuse kirjanik ja teadlane Louis-Georges Tin idee hakata nüüdsest 17.mail tähistama ülemaailmset homofoobia vastase võitluse päeva, mille eesmärk on tõmmata ühiskonna tähelepanu homo- ning transseksuaalidele ning kutsuda inimesi üles headusele ja sallivusele oma kaaskodanike vastu. Eriti soovivad ürituse algatajad tähelepanu tõmmata riikidele, kus homoseksuaalsus on tänase päevani kas kriminaalkorras karistatav, surmanuhtlusega keelatud vms. Ehk aitab niisugune ülemaailmne värviline saluut tolerantsile kaasa ja inimõiguste austamisele ka sellistes riikides.
Näiteks millistes Euroopa riikides seda päeva rohkem tähistada kavatsetakse?
Arvata võib, et mida avatum ja arenenum ühiskond, seda suurem tähistamine. Ka Eesti geikogukond kavatseb selle päeva meeldejäävaks teha, seega on ka Eesti ühiskond juba piisavalt arenenud ning avatud. Muuhulgas on Prantsuse aktivisti ideed juba toetanud Rahvusvaheline Gay ja Lesbide organisatsioon (ILGA), Aafrika Lesbide Koalitsioon (Coalition of African Lesbians), Euroopa Inimõiguste Ühendus (European Association of Human Rights) ning Rahvusvaheline Inimõiguste Assotsiatsioon (International Federation of Human Rights). Poliitiliste organisatsioonide hulgas, kes antud ettevõtmist toetavad, on ka europarlamendi sotsialistide grupp, religioossetest organisatsioonidest näiteks ka LGBT-juutide Ülemaailmne kongress.
Kõikide nende riikide esindajad, kelle kodanikud antud petitsioonile alla kirjutavad, edastavad 19.mail oma riigi valitsusele üleskutse: kõikide ühiskonna liikmetega võrdsete õiguste tagamiseks homo- ja transseksuaalidele.
Arusaadavatel põhjustel tähistatakse seda päeva enamasti koolides. Kas teilt on tellitud sellistele üritustele lektoreid?
Sugugi mitte. Tegevus on suunatud eelkõige ülemaailmse tähelepanu tõmbamiseks riikidele, kus foobia on eriti suur, kus inimesi vihkamise ja teadmatuse tagajärjel tapetakse või vangi mõistetakse. Seetõttu on vähemalt esimestel aastatel 17. mai suunatud just positiivsete hoiakute kujundamisele, signaal riikide valitsustele, et midagi tuleb niisuguse vihkamise vastu ette võtta. Ja samas ka signaal neile, kes on pidanud kannatama või kannatavad praegusel hetkel: te ei ole üksi, teie pärast tuntakse muret.
Mulle tundub, et Eesti on võrdlemisi tolerantne maa. Kuid kas teie meelest või mõne uuringu järgi esineb Eestis homofoobiat palju?
Ainus homofoobiat käsitlev uuring tehti 2003 aastal korraga kõigis Euroopa Liitu astuvates riikides. Tulemused väidavad EL-i uute liikmete kohta, et Eestis on ühiskond kõige tolerantsem ja foob iat esineb kõige vähem. Samas on Eesti ka kõige rohkem „kapis”, mis tingib olukorra, kus inimesed ei satu tagakiusamise ohvriks, sest keegi peale kitsa siseringi ei tea, et nad on homoseksuaalsed, mis omakorda tingib väärarusaama, et Eestis on väga vähe geisid ning lesbisid. Mida aeg edasi, seda rohkem noori tuleb „kapist” välja ja on ühiskonnas nähtavamad, seetõttu (nii kummaliselt see ka ei kõla) on Eestis oodata lähiaastatel nii ühiskonna tolerantsuse kui ka homofoobia kasvu. Küsimus vaid, kas tolerantsus kasvab piisavalt kiiresti, et edestada foobiat.
Keda te peate homofoobideks Eestis? Või mõni väljaanne? Julgete mõnda nime välja tuua?
Homofoobid on pigem inimesed, kes ei vaevu teema üle mõtlema, kes on kuulnud palju väärinfot ja kujundavad oma arvamuse sellele tuginedes. Näiteks inimesed, kes väljendavad oma suhtumist vägivaldselt või Delfis kohutavalt labast keelekasutust pruukides.
Koolidirektor Märt Sultsi sõnavõtt oli üllatav. Ennekõike just seetõttu, et vaene mees ei saanud aru, kui mitmele tema enda kooli homoseksuaalsele õpilasele oli see avaldus nagu kauss jääkülma vett krae vahele.
Kas pole siiski nii, et suurlinnad, metropolid on kõikjal suhteliselt tolerantsed/liberaalsed seksuaalvähemuste suhtes, kuid provintsid jäävad alati konservatiivseks? Olla gei või lesbi või bi Tallinnas on ikkagi midagi muud kui Pärnu-Jaagupis.
Metropol koondab endas totaalset läbilõiget ühiskonnast, mis tähendab, et sarnastel gruppidel on võimalus kokku saada, koonduda, nähtavamal olla. Seega, tasapisi harjutakse nägema nö värvilisust normaalse ning täisväärtusliku ühiskonna osana. See aga omakorda tähendab, et homoseksuaalne inimene ei pea enam enda suundumust varjama, vaid võib oma elu elada nagu kestahes teine. Ta võib ööklubis oma partneriga suudelda ilma, et keegi seda pahaks paneks, võib tänaval käies käest kinni hoida jne. Linn on oma mitmekesisuses ka tunduvalt avatum arengule. Ja mis on see, mida tavaliselt linna juures armastatakse? Tempot, edasiliikumist, muutumist.
Maakohad teeb ilusaks aga nende püsimine muutumatutena. See tähendab ka, et inimesed seal vaatavad elu hoopis teistmoodi. Raamistik on nii tugevalt paigas, et ka vähesed juhused, kus seda natuke avardada püütakse, lõppevad tulutult.
Maal paistab igasugune eristumine eredalt silma ning sellesse suhtutakse mitu korda skeptilisemalt kui linnas.
Kas Vahur Kersna “Pealtnägija” saates esitletud alaealiste lesbidepaari avalikustamine oli teie meelest eetiliselt põhjendatud?
Ei, avalikustamine niisugusel kujul ei olnud põhjendatud. Sellised äärmuslikud abinõud nagu Kersna kasutas, tasub tarvitusele võtta vaid ja ainult siis, kui ollakse täiesti kindlad, et neid saadab edu ja muutus on paremuse suunas. Antud juhul oli tegu kolme inimesega, kes omamoodi kõik kohutavalt kannatavad ning kellest ükski olukorraga rahul ei olnud. Avalikustamine ning kollane kõmu tegi ilmselt rohkem kahju ja muutis lahenduse veelgi kättesaamatumaks. Eriti kahju oli kuulda Jüri Enneti sõnavõttu, milles lasti isiklikel seisukohtadel üles kaaluda psühholoogiameti p rofessionaalsuse, süvendades seeläbi eelkõige ema kannatusi.
Kuidas GLIK on aastaga käima läinud? Külastatakse seda aktiivselt? Kas homofoobseid rünnakuid kontori vastu pole esinenud?
Ühtki rünnakut ega isegi sõimukirja pole GLIK (Gay ja Lesbi Infokeskus –toim) peaaegu aastase tegutsemise jooksul kogenud. Igas kuus võtab meiega ühel või teisel kujul ühendust suurusjärgus 3-400 inimest. Rõõm on tõdeda, et üha tihedamini leiavad meie ukse üles ka lapsevanemad. Seega jah, GLIK on käima läinud. Loomulikult on palju tööd veel ees, kuid üsna tugev algus on tehtud.
