15.03.2007, 00:00
Päev Vaiksel ookeanil
Hawaii ranniku lähedal näeb ühe päeva jooksul vaalu ja laevavrakke, uue maapinna teket ja närvilist tiigerhaid. Tekst Toomas Mikkor.
Päev Vaiksel ookeanil algab paljutõotavalt. Juba
enne ühest Kona paadisadamast väljumist on eemal ookeanipinnal
näha püherdavate vaalade selgu ja külgesid. Just
püherdavate – nad rullivad ja aelevad ja vahel hüppavad
välja. Kõige ilusam on vaadata, kuis vee alla kaduvale
vaalaküürule järgneb omaette ja eraldi veest välja ulatuv
saba.
Vahepeal on uudistajate laevuke jõudnud juba üsna vaalade lähedale. Ega nad sellest eriti välja tee. Neil tähtsamad toimingud – pulmamäng! Siin Hawaii vetes on vaalad nagu turistid. Oma argiasju ajavad nad märksa põhja pool, Alaska lähedal. Seal nad toituvad.
Need, kes siin täna hullavad, on küürselgvaalad, lausa mitu seltskonda. Lähemad on pildistajate meelehärmiks vastu päikest ja nemad on ka suuremas hoos. Üks hüppab koguni poolest kehast saadik välja. Kui üks näitab oma aeglaselt vee alla kaduvat saba, siis tuleb uudistajate kamba huulilt üksmeelne “Ohhh”.
Kohe sadama lähedal on 40 meetri sügavusel üks ärauppunud laevuke. Seda vrakki hüütakse Naked Ladyks. Tal on väike legend taga – et elasid kord meest ja naist selle pardal. Siis oli mees läinud kusagile maale omi asju ajama ja jäänud vist vähe kauemaks. Naine pardal üksi. Ei tea, kas igavusest, meelemürkidest või millestki muust tulenevalt nägi too üksildane naisterahvas ühel ööl äkki masti raal istumas rohelist mehikest. Ainus väljapääs tollest peletisest vabanemiseks oli talle tundunud laevukese süütamine. Mõeldud-tehtud! Ise aerutas väikse sõudepaadiga kaldale, ihualasti, nagu ta koist oli enne süütamist tõusnud. Sellisena rannavalve teda kaldal kohtas. Seal siis see nimi – Naked Lady.
See sukeldumiskoht polnud täna plaanis, aga kuna vaalad olid siinsamas, siis oli kogu seltskond, viis sukeldujat ja instruktor, selle poolt, et vette minna. Ehk tulevad vaalad meid vaatama? Seda enam, et sukeldujate hulgast nii üks mees kui ka naine ise vaalu meenutasid. Nad naersid ja lootsid endale vee all kaaslased leida.
Kohe kui, akvalang seljas, laeva ahtrist on merre astutud ja mullide kohin ümbert on kadunud, kostab heli, mida ma ei ole varem looduses iial oma kõrvaga kuulnud – vaalade laul. Eks me ole seda telekast kõik kuulnud. Aga kui oled ise akvalangiga vee all ja see laul kostab kõikjalt sinu ümbert, siis on see hoopis teine asi.
Kuna üheski suunas vaalu näha pole, algab laskumine vrakile. Lootuses, et vaalad siiski tulevad nähtavuskaugusele.
Vesi on selge ja lagedal liival vedelev vrakk on kohe pinnalt vaadates nagu peo peal. Ega seal palju vaadata pole – tuli on teinud üsna puhta töö. Praegu pakub see risuhunnik lagedal põhjal varju väiksematele kaladele. Neile on see koduks ja turvapaigaks. Ja mis seal salata – kus on väiksemaid, seal on kohe ka suured jaol. Instruktor leiab oma urust välja vaatava haruldase krevetiliigi. Suunab oma lambi sellele ja laseb seltskonnal järgemööda vaatamas käia.
Vaalamuusika on kogu aeg kõrvus, aga näha neid ei ole. Ei suuda keskenduda ei haruldasele krevetile ega ka ilusale sõbralikule flounder’ile (lestasarnane kala), kes endast lausa passipilte laseb teha. Pilk eksleb ringiratast ja otsib vaalu.
Õhk balloonides hakkab lõppema ja on aeg tõusta pinnale. Ehk nüüd? Aga ei. Vaalu näeme alles siis, kui oleme ükshaaval mööda redelit laevale roninud, aga nüüd me neid enam ei kuule!
Kui balloonid on kord seljast maas, antakse jätkuvast vaalaetendusest hoolimata laevale kiire käik lõuna poole. Seal, Kailua linnast tükk maad lõuna pool, on järgmine sukeldumiskoht.
Vahepeal sattume delfiiniparve keskele – need pudelninad oleks justkui hulluks läinud. Kui vaalad hullasid laisalt ja väärikalt, siis delfiinid on hoopis teisest puust. Neil ei ole mingeid reegleid: hüpped veest välja toimuvad üksi ja hulgakesi, sünkroonselt ja kaootiliselt. Liigume aeglasel käigul lõuna poole ja delfiinid ujuvad risti-rästi meie alt ja eest läbi. Vahel liiguvad nad laevaga samal kiirusel ja paralleelselt, sätivad end küljetsi ning piidlevad meid oma kelmi silmaga.
Äkki keeratakse laevanina itta, kalda poole. Kapten ja sukeldumisinstruktor on silmanud oma kogenud silmaga vees pikka tundmatut varju – mingi suur kala. Hinnangu järgi oma neljameetrine. Vari liigub rahulikult, kurssi muutmata. Korraks näitab ta oma uime. Niipea kui selle tipp üle veepinna kerkib, hüüab instruktor: “Tiger!”
See tähendab tiigerhaid. Ta on neljameetrine...
“Talle ei meeldi, et me teda jälitame,” ütleb kapten, “ta lisas kiirust.”
Kiirust lisame meiegi. Nüüd hakkab tiiger kaheksaid tegema. Me püsime ikka tal kannul. Kui kaheksad ei aita, muudab suur kala suunda. Meie ka. Kogu selle aja on meie instruktor pusinud köiega, samal ajal ühe silmaga tiigerhaid jälgides. Nüüd teeb ta midagi absoluutselt lolli – libistab end üle parda!
Tiigerhai on haidest üks närvilisemaid. Teda ei või iial teada. Parem on mitte temaga kohtuda, kuid kala kõigepealt jälitamisega vihale ajada ja siis, kaamera käes, vee alla filmima minna? Ent just seda meie instruktor Jeff praegu teeb. Lestad jalas, mask ees ja õhutoru suus, lohiseb ta köiest kinni hoides laeva ahtri kõrval ja hoiab teises käes töötavat veealust kaamerat. Haile see ei meeldi ning ta teeb järsu tagasipöörde. Kõigil jääb hing kinni: kas ta tormab nüüd Jeffi kallale? Üks mees haarab köie ja on valmis Jeffi hetkega pardale tõmbama. Aga ei, tiiger teeb majesteetliku pöörde ja suundub kaugemale.
Jeff teeb uuesti midagi väga lolli – hakkab lestadega vastu veepinda pladistama. See on üks asi, mis sageli haisid kohale meelitab – pladin veepinnal. Kui tiiger tahaks, võiks ta Jeffi praegu nahka pista. Olgu see mees köiega kui kiire tahes, hai on omas keskkonnas kiirem. Aga ta pöördub minekule. Kui pärast Jeffilt uurida, et kas tiiger enne rünnakut teeb mõne ringi ka või tuleb otse, siis Jeff vastab, et enamik tiigri rünnaku ellujäänud ohvreid ei olevat haid üldse näinud, vaid esimese asjana tundnud tema hambaid.
Pärast äsjast vaalade, delfiinide ja tiigerhai show’d on kõik nii tümad, et apaatia peletamiseks peaks vist tulema kas näkineid või koguni Neptun ise. Edasine sõit sukeldumispaigale kulgeb vahejuhtumiteta.
Koht, kus nüüd sukelduma hakkame, kannab nime Long Lava Tube. See on umbes 35 meetri pikkune veealune laavatunnel. Ta tekkis sedasi, et merre voolava laavajoa servad kivistusid vee jahutuse tõttu ära, sees aga voolas vedel ja kuum laava edasi.
Selliseid tunneleid on Hawaii vetes palju ning nad on sukeldumismagnetid tunneleis redutava rikkaliku fauna tõttu. See ei ole kuigi vana merepõhi, ainult tuhat aastat. Vee all on ka võimalik minna vaatama, kuidas vedel laava merre voolab, kuid see paik on küll üks hägune, sogane ja susisev solgipada. Aga sellise sukeldumise mõte on olla tunnistajaks päris uue merepõhja tekkele.
Praegu on vedela laava vaatluse sukeldumised ajutiselt peatatud, kuna paari jalgpalliväljaku suurune maatükk laava merre voolamise kohal on alt tühi j a iga hetk merre vajumas. See saab olema üks ilmatum sumakas, kui see juhtub, ja ega sel hetkel vees olevaist uudistajaist palju järele ei jääks.
Tee tunnelini kulgeb üle kaootiliste veealuste laavaväljade. Nähtavus on väga hea ja hoovus nõrk. Kuna kaladele siin head varjupaika pole, siis on neid vähevõitu. Cornet’id, kollased tangid ja butterfly’d. Instrukor süüdistab jaanuari – siis ollagi kalad lõuna pool.
Mustendav laavatunneli suu on kutsuv. Üldse on veealused koopad ja laevavrakid hullud vaid neile kuival maal mõeldes. Vee all on nad väga ahvatlevad.
Ruumi on selles laavatunnelis just paras jagu. Siit saaks ka kahekesi kõrvuti läbi ujuda ja mõnes kohas isegi ringi pöörata. Ta on käänuline ja kohati käib ka balloon heleda kõlksuga vastu koopalage, sest väga kõrge ta pole. Kui oled tunneli poole peal, hakkad nägema juba väljapääsu poolt tulevat valgust. Keset tunnelit magab kahe kivi vahel merivähk. Tekib tahtmine ta üles äratada, et kontrollida, kas ta on ehtne. Kahtlus kripeldab rinnas seetõttu, et juba laeva pardal mainis instruktor koopas magavat homaari. Looduses, eriti meres, pole aga kunagi nii, et keegi sind, köis kaelas, ootab.
Koopast väljunu näeb läbi laavapõhja immitseva mullirea järgi koopa pikkuse ja suuna ära. Need on tema järel sukeldujate väljahingamise mullid, mis sealt tulevad. Laava on väga poorne.
Teel tagasi laeva juurde satub me teele koralliõnaruses tukkuv kaheksajalg.
Sõit kolmandale sukeldmiskohale Honokohau sadama juurde kulgeb jälle läbi söömishulluses delfiiniparve. Kuna aga inimeste vastuvõtuvõimel on omad piirid, siis saab seda seekord vaadatud täiskäigult ja üsna rahulikult. Sama on ka viimase sukeldumisega: ei eruta kedagi enam hawaiile iseloomulike imeilusate kollaste doktorkalade, butterrfly’de või ingelkalade parved, need on juba nähtud. Ainsad, kes täis tähelepanu saavad, on end koralliõnaruses peitev liikumatu konnkala ja kõigil sukeldujail esimest korda elus nähtud draakonmoreen. Viimane üritab koguni oma kohutavat välimust appi võttes inimesi eemale peletada, aga omad kogemused näitavad, et moreen teeb küll vägeva show, kuid ei hammusta.
Statistika räägib jälle otse vastupidist.
Vahepeal on uudistajate laevuke jõudnud juba üsna vaalade lähedale. Ega nad sellest eriti välja tee. Neil tähtsamad toimingud – pulmamäng! Siin Hawaii vetes on vaalad nagu turistid. Oma argiasju ajavad nad märksa põhja pool, Alaska lähedal. Seal nad toituvad.
Need, kes siin täna hullavad, on küürselgvaalad, lausa mitu seltskonda. Lähemad on pildistajate meelehärmiks vastu päikest ja nemad on ka suuremas hoos. Üks hüppab koguni poolest kehast saadik välja. Kui üks näitab oma aeglaselt vee alla kaduvat saba, siis tuleb uudistajate kamba huulilt üksmeelne “Ohhh”.
Kohe sadama lähedal on 40 meetri sügavusel üks ärauppunud laevuke. Seda vrakki hüütakse Naked Ladyks. Tal on väike legend taga – et elasid kord meest ja naist selle pardal. Siis oli mees läinud kusagile maale omi asju ajama ja jäänud vist vähe kauemaks. Naine pardal üksi. Ei tea, kas igavusest, meelemürkidest või millestki muust tulenevalt nägi too üksildane naisterahvas ühel ööl äkki masti raal istumas rohelist mehikest. Ainus väljapääs tollest peletisest vabanemiseks oli talle tundunud laevukese süütamine. Mõeldud-tehtud! Ise aerutas väikse sõudepaadiga kaldale, ihualasti, nagu ta koist oli enne süütamist tõusnud. Sellisena rannavalve teda kaldal kohtas. Seal siis see nimi – Naked Lady.
See sukeldumiskoht polnud täna plaanis, aga kuna vaalad olid siinsamas, siis oli kogu seltskond, viis sukeldujat ja instruktor, selle poolt, et vette minna. Ehk tulevad vaalad meid vaatama? Seda enam, et sukeldujate hulgast nii üks mees kui ka naine ise vaalu meenutasid. Nad naersid ja lootsid endale vee all kaaslased leida.
Kohe kui, akvalang seljas, laeva ahtrist on merre astutud ja mullide kohin ümbert on kadunud, kostab heli, mida ma ei ole varem looduses iial oma kõrvaga kuulnud – vaalade laul. Eks me ole seda telekast kõik kuulnud. Aga kui oled ise akvalangiga vee all ja see laul kostab kõikjalt sinu ümbert, siis on see hoopis teine asi.
Kuna üheski suunas vaalu näha pole, algab laskumine vrakile. Lootuses, et vaalad siiski tulevad nähtavuskaugusele.
Vesi on selge ja lagedal liival vedelev vrakk on kohe pinnalt vaadates nagu peo peal. Ega seal palju vaadata pole – tuli on teinud üsna puhta töö. Praegu pakub see risuhunnik lagedal põhjal varju väiksematele kaladele. Neile on see koduks ja turvapaigaks. Ja mis seal salata – kus on väiksemaid, seal on kohe ka suured jaol. Instruktor leiab oma urust välja vaatava haruldase krevetiliigi. Suunab oma lambi sellele ja laseb seltskonnal järgemööda vaatamas käia.
Vaalamuusika on kogu aeg kõrvus, aga näha neid ei ole. Ei suuda keskenduda ei haruldasele krevetile ega ka ilusale sõbralikule flounder’ile (lestasarnane kala), kes endast lausa passipilte laseb teha. Pilk eksleb ringiratast ja otsib vaalu.
Õhk balloonides hakkab lõppema ja on aeg tõusta pinnale. Ehk nüüd? Aga ei. Vaalu näeme alles siis, kui oleme ükshaaval mööda redelit laevale roninud, aga nüüd me neid enam ei kuule!
Kui balloonid on kord seljast maas, antakse jätkuvast vaalaetendusest hoolimata laevale kiire käik lõuna poole. Seal, Kailua linnast tükk maad lõuna pool, on järgmine sukeldumiskoht.
Vahepeal sattume delfiiniparve keskele – need pudelninad oleks justkui hulluks läinud. Kui vaalad hullasid laisalt ja väärikalt, siis delfiinid on hoopis teisest puust. Neil ei ole mingeid reegleid: hüpped veest välja toimuvad üksi ja hulgakesi, sünkroonselt ja kaootiliselt. Liigume aeglasel käigul lõuna poole ja delfiinid ujuvad risti-rästi meie alt ja eest läbi. Vahel liiguvad nad laevaga samal kiirusel ja paralleelselt, sätivad end küljetsi ning piidlevad meid oma kelmi silmaga.
Äkki keeratakse laevanina itta, kalda poole. Kapten ja sukeldumisinstruktor on silmanud oma kogenud silmaga vees pikka tundmatut varju – mingi suur kala. Hinnangu järgi oma neljameetrine. Vari liigub rahulikult, kurssi muutmata. Korraks näitab ta oma uime. Niipea kui selle tipp üle veepinna kerkib, hüüab instruktor: “Tiger!”
See tähendab tiigerhaid. Ta on neljameetrine...
“Talle ei meeldi, et me teda jälitame,” ütleb kapten, “ta lisas kiirust.”
Kiirust lisame meiegi. Nüüd hakkab tiiger kaheksaid tegema. Me püsime ikka tal kannul. Kui kaheksad ei aita, muudab suur kala suunda. Meie ka. Kogu selle aja on meie instruktor pusinud köiega, samal ajal ühe silmaga tiigerhaid jälgides. Nüüd teeb ta midagi absoluutselt lolli – libistab end üle parda!
Tiigerhai on haidest üks närvilisemaid. Teda ei või iial teada. Parem on mitte temaga kohtuda, kuid kala kõigepealt jälitamisega vihale ajada ja siis, kaamera käes, vee alla filmima minna? Ent just seda meie instruktor Jeff praegu teeb. Lestad jalas, mask ees ja õhutoru suus, lohiseb ta köiest kinni hoides laeva ahtri kõrval ja hoiab teises käes töötavat veealust kaamerat. Haile see ei meeldi ning ta teeb järsu tagasipöörde. Kõigil jääb hing kinni: kas ta tormab nüüd Jeffi kallale? Üks mees haarab köie ja on valmis Jeffi hetkega pardale tõmbama. Aga ei, tiiger teeb majesteetliku pöörde ja suundub kaugemale.
Jeff teeb uuesti midagi väga lolli – hakkab lestadega vastu veepinda pladistama. See on üks asi, mis sageli haisid kohale meelitab – pladin veepinnal. Kui tiiger tahaks, võiks ta Jeffi praegu nahka pista. Olgu see mees köiega kui kiire tahes, hai on omas keskkonnas kiirem. Aga ta pöördub minekule. Kui pärast Jeffilt uurida, et kas tiiger enne rünnakut teeb mõne ringi ka või tuleb otse, siis Jeff vastab, et enamik tiigri rünnaku ellujäänud ohvreid ei olevat haid üldse näinud, vaid esimese asjana tundnud tema hambaid.
Pärast äsjast vaalade, delfiinide ja tiigerhai show’d on kõik nii tümad, et apaatia peletamiseks peaks vist tulema kas näkineid või koguni Neptun ise. Edasine sõit sukeldumispaigale kulgeb vahejuhtumiteta.
Koht, kus nüüd sukelduma hakkame, kannab nime Long Lava Tube. See on umbes 35 meetri pikkune veealune laavatunnel. Ta tekkis sedasi, et merre voolava laavajoa servad kivistusid vee jahutuse tõttu ära, sees aga voolas vedel ja kuum laava edasi.
Selliseid tunneleid on Hawaii vetes palju ning nad on sukeldumismagnetid tunneleis redutava rikkaliku fauna tõttu. See ei ole kuigi vana merepõhi, ainult tuhat aastat. Vee all on ka võimalik minna vaatama, kuidas vedel laava merre voolab, kuid see paik on küll üks hägune, sogane ja susisev solgipada. Aga sellise sukeldumise mõte on olla tunnistajaks päris uue merepõhja tekkele.
Praegu on vedela laava vaatluse sukeldumised ajutiselt peatatud, kuna paari jalgpalliväljaku suurune maatükk laava merre voolamise kohal on alt tühi j a iga hetk merre vajumas. See saab olema üks ilmatum sumakas, kui see juhtub, ja ega sel hetkel vees olevaist uudistajaist palju järele ei jääks.
Tee tunnelini kulgeb üle kaootiliste veealuste laavaväljade. Nähtavus on väga hea ja hoovus nõrk. Kuna kaladele siin head varjupaika pole, siis on neid vähevõitu. Cornet’id, kollased tangid ja butterfly’d. Instrukor süüdistab jaanuari – siis ollagi kalad lõuna pool.
Mustendav laavatunneli suu on kutsuv. Üldse on veealused koopad ja laevavrakid hullud vaid neile kuival maal mõeldes. Vee all on nad väga ahvatlevad.
Ruumi on selles laavatunnelis just paras jagu. Siit saaks ka kahekesi kõrvuti läbi ujuda ja mõnes kohas isegi ringi pöörata. Ta on käänuline ja kohati käib ka balloon heleda kõlksuga vastu koopalage, sest väga kõrge ta pole. Kui oled tunneli poole peal, hakkad nägema juba väljapääsu poolt tulevat valgust. Keset tunnelit magab kahe kivi vahel merivähk. Tekib tahtmine ta üles äratada, et kontrollida, kas ta on ehtne. Kahtlus kripeldab rinnas seetõttu, et juba laeva pardal mainis instruktor koopas magavat homaari. Looduses, eriti meres, pole aga kunagi nii, et keegi sind, köis kaelas, ootab.
Koopast väljunu näeb läbi laavapõhja immitseva mullirea järgi koopa pikkuse ja suuna ära. Need on tema järel sukeldujate väljahingamise mullid, mis sealt tulevad. Laava on väga poorne.
Teel tagasi laeva juurde satub me teele koralliõnaruses tukkuv kaheksajalg.
Sõit kolmandale sukeldmiskohale Honokohau sadama juurde kulgeb jälle läbi söömishulluses delfiiniparve. Kuna aga inimeste vastuvõtuvõimel on omad piirid, siis saab seda seekord vaadatud täiskäigult ja üsna rahulikult. Sama on ka viimase sukeldumisega: ei eruta kedagi enam hawaiile iseloomulike imeilusate kollaste doktorkalade, butterrfly’de või ingelkalade parved, need on juba nähtud. Ainsad, kes täis tähelepanu saavad, on end koralliõnaruses peitev liikumatu konnkala ja kõigil sukeldujail esimest korda elus nähtud draakonmoreen. Viimane üritab koguni oma kohutavat välimust appi võttes inimesi eemale peletada, aga omad kogemused näitavad, et moreen teeb küll vägeva show, kuid ei hammusta.
Statistika räägib jälle otse vastupidist.