Päikest ja müstikat Omaanist

Sultaniriik Omaan lummab süngete mägimaastike, lõputute kõrbete ja rohelusest pakatavate vadidega, kirjutavad Reeli Hallik ja Kristjan Müül. Kuni 1987. aastani turistid Omaani ei saanud.

Omaani maksab minna nii seiklushimulistel ränduritel kui ka lihtsalt mõnusa rannapuhkuse otsijatel. Tegu on eeskätt väga turvalise ning külalislahke paigaga.

Omaani mitmekülgsusest räägivad mägimaastikud pealinna Masqa?i ümbruses; arhailised ja maagiahõngulised linnad Nizwá ja Bahl?’; Wahiba punaliivakõrb, enam kui tuhande kilomeetri pikkune rannariba, kus ka tuntud kilpkonna­rand, ning müstilised vadid ehk mäe­orud.

Dimaniyat’ saarestik sukeldumisfanattidele ja piraadilegendidest pakatavad Kuria Muria saared. See on vaid pisike loetelu vaatamist väärivatest eri ilmega paikadest.

Omaani inimesi iseloomustab sõbralikkus ja tolerantsus. Omaanlased on väga rahumeelsed ning suhtuvad külastajatesse lugupidamisega. Samas on nad siiski üsna konservatiivsed ning hindavad privaatsust, seda eriti oma usuliste vaadete suhtes. Turistidelt oodatakse ka kohalike tavade austamist, eeskätt usulisi vaateid silmas pidades, samas ka riietumise ning keha katmise suhtes.

Kuna tegu on araabia maaga, peaksid naisterahvad avalikes kohtades kandma soovitatavalt kehakumerusi mitteeksponeerides õlgu ja põlvi katvaid rõivaid. Meeste riietuse suhtes on ettekirjutused vabamad, siiski kehtib õlgu ja põlvi kattev riietumisjuhis neilegi. Basseinide ­ääres ja ka osas randades võib küll täiesti vabalt kanda ka rannarõivaid.

Salapärased vadid
Petliku iseloomuga vadid muudavad Omaani väga omanäoliseks. Kuiva ilmaga väljakutsuvad ja troopilist värskust õhkavad orud muutuvad vihma saabudes hoopis rajaks mägedest alla tormavatele metsikutele veevoogudele, mis kisuvad jõuga kaasa kivijurakaid ja kaljurahne.

Enne mägedesse ja ekstreemsematele kuristikumatkadele minekut, nagu näiteks “Snake Gourge Walk” läbi vadi Bani Awf’i, tuleks kindlasti veenduda ilmastikuolude turvalisuses. Kui saabub ootamatult vihmasadu, võib mägiretk osutuda tõsiseks katsumuseks ning lausa eluohtlikuks.

Al-Jabal al-Akh?ar
Lisaks hingematvatele vaadetele asub Hajari mäeahelikus ka Omaani kõrgeim tipp, üle 3000 meetri merepinnast kõrguv päikesemäeks hüütud Al-Jabal Shams.

Mägisõiduks tuleb mäkketõusu eel kohalikult kordnikult lunastada vastav luba, mis on kõigile tasuta. Sealne mägitee on enamasti asfalteeritud ja erakordselt heas korras, kuid kurvilised ja teravad mäkketõusud soosivad sujuvamaks liikumiseks siiski nelivedu. Suhteliselt pikka maad tuleb sõita vaid madalatel käikudel.

Rohemägedeks kutsutud 2000 meetri kõrgusel Hajari mäestikus asuv asuv Al-Jabal al-Akh?ar on tuntud erakordse roheluse, lõhnavalt troopiliste aedade ja maheda temperatuuri poolest. Lisaks granaat­õunapuudele, viinamarjadele jt troopilistele taimedele kasvatatakse seal ka hulganisti roose, millest valmistatakse araabia traditisioonilist roosivett.

Kui talvel võib temperatuur langeda sealsetes kõrgustes isegi alla nulli, siis suvisel ajal alates aprillist pakub Al-Jabal al-Akh?ar marukuumusele vahelduseks mõnusat soojust.

Naeratav kuu, kõrbevoodi ja adrenaliinitulv
Wahiba kõrbelaagrisse sattusime õhtuhämaruses ning pooljuhuslikult.
Pimeduses tuli siis ka esimest korda katsetada tõsisemas liivas sõitu. Kui aga kõrbeliival ikka varem rallitanud ei ole, siis pole see tegevus nii kerge ühti. Kõrbelaagri pidaja Salim tuli meid jooksujalu juba luitevallile tervitama.

Paarkümmend palmilehtedega kaetud kämpingumajakest oli d sedakorda enamjaolt asustamata, kuna hooaeg hakkas suvekuuma lähenemise tõttu lõppema. Õnneks jõudsime sinna mõned päevad enne laagri sulgemist.

Kuigi kõrbes on ööhakul päris jahe, vedasime magamisaseme onni kõrvale liivalavatsile ning otsustasime ööbida tähise taeva all. Muide, kuusirp on araabia taevas teisipidi – justkui naerusuu.

Kuna me kumbki varem korralikus kõrbes käinud ei olnud, ka ei näinud pimedas kaugustesse, siis naljatledes kujutasime ette, et oleme kusagil kunstilikult kokkukuhjatud liivavallide vahel. Hommikuvalgus aga lükkas ümber kõik me kõhklused – punane liiv ja lõppu ei näe.

Kasutades aega enne põletava keskpäeva saabumist, tuli tõusta hommikul koos päikesega. Lisaks liivalauaga liuglemisele panime oma vastupidavust proovile ka vallatuid luitehüppeid tehes. Kella üheteistkümneks hommikul oli kõrbeliiv juba muutunud väljakannatamatult kuumaks ning põletas taldu oma seitsmekümne pügalaga.

Järgmine ekstreemsus – kõrbesafari. Meie esmasel retkel istus rooli kogenud kõrbesell Salim ise. Mööda teravaid liivamägesid turnides oli tunda, kuidas adrenaliin veres pulbitsema hakkas.
Lõuna paiku läksime vapralt omal käel kõrbesõitu tegema. Paar totaalset liiva sisse kinni jäämist, tühi kumm, laskumisel kadunud pidurid – vat see oli sõit.

Õnneks me siiski kõrbevangi ei jäänud. Kuid siit moraal – tundmata kõrbe krutskeid, ei maksa amatööridel päris iseseisvalt salakavalate düünide vahele orienteeruma ronida.

Halwa, roosivesi ja viiruk – Omaani omad asjad
Halwa on maiustus, mida kindlasti tuleks Omaanis proovida värskelt valmistatuna. Maiuse koostises on suhkur, safran, roosivesi, kardemon, õli ja pähklid. Eriti maitsev on ampsata seda araabia kohvi ehk kahwa kõrvale. Datlite, halwa ja kahwa pakkumine on ka asendamatu osa araabia külalislahkusest ja traditsioonist.

Rohemägedes on Saiqi platoo ümbruse elanike märtsi- ja aprillikuu üks tegevusi korjata Al-Jabal al-Akh?ari aladelt roosiõisi. Lähipiirkonnas asuvad vabrikud valmistavad õielehtedest kvaliteetset roosivett. Seda kasutatakse väga mitmesugustel otstarvetel, näiteks kohalikus kulinaariatööstuses ja ka jookide valmistamisel. Samuti on tuntud roosivee meditsiinilised omadused.

Frankincense on kohalik viiruk. Saadakse seda eri tüüpi viirukipuudelt, mis peamiselt kasvavad Lõuna-Omaani piirkondades. Tegu on vaiguga, mida kuivatatult põletatakse viirukina. ­Frankincense’il on Omaanis ka suur sotsiaalne ja ­religioosne tähendus.

Veerõõmud ja Dimaniyat’ saared
Lisaks vaalade ja delfiinide vaatluse retkedele pakub Omaan palju võimalusi ka sukeldujatele ja snorgeldajatele.

Otsustasime minna snorgeldama Dimaniyat’ saarte veerde. Sinna jõudmiseks tuli kihutada Al Sawadi rannahotelli juurest pisikese mootorpaadiga umbes 15 km, murdes Araabia mere mitmemeetriseid hirmutavaid laineid. Kohale jõudes avanesid meie ees valgeliivarannad, korallidest kubisev merepõhi ning igasugu mereelukad, kelle hulgas ka merikilpkonnad ja mõned väidetavalt ohutud haid.

Maagiat taga ajamas
Omaan on juba vanadest aegadest tuntud maagia poolest. Kuni tänaseni on liikvel palju müüte ja vaimulugusid ning siiani võib kuulda pajatusi inimeste needmisest kas siis abielu lõhkumise vms eesmärgil, kadeduse või lihtsalt kurjuse pärast. Eriti kardetud on omaanlaste en di ja ka lähiriikidest pärit araablaste hulgas maagiarikasteks piirkondadeks peetavad Nizwá ja Bahl?’ ümbruse mägimaastikud. Niisiis läksime ka meie otsima ehk midagi ebaloomulikku, saamaks pisukestki kinnitust salapärastele legendidele ja lugudele. Jõudsime Nizwásse kesköö paiku ning pärast pikka kohaotsingut parkisime end linna külje all asuvate mägede jalamile. Tähise taeva all pikutades ja millegi maagilise kogemise ootuses jäime hoopis tukkuma kuni hommikuhämarusest läbi kõmava päeva esimese palvuseni.

Olime end sisse seadnud suvalise kivipõllu serva, ning järgmise üllatusena saabusid hommikused kivipallurid, kes tõenäoliselt ehitusmaterjali varudes hakkasid kive meeletu hooga autokasti loopima.

Päev hakkas koitma ning päevavalgele ilmus ka meie kämbiplatsi kõrval vedelev meeletu kondihunnik, mida juba hetk hiljem kari kitsekesi usinalt limpsima saabus.

Kuigi mitmesugust meelelahutust jagus terveks hommikuks, ei õnnestunud kogeda midagi loodetult eriskummalist ning nii ei saanud sedakorda ka tõendust kurikuulsatele legendidele.