Paljaste kätega seda meest ei võta

Raul Ranne vaatas möödunud neljapäeval Salme Kutuurikes kuses Pjotr Mamonovi sooloetendust. Kiidab ja imetleb.

Oli päris mitu asjaolu, mille pärast võinuks Pjotr Mamonovi etendus “Hiired + Rohekad” ebaõnnestuda. Esiteks lükkus etendus nädala võrra edasi. Oota­matult selgus, et kaks päeva enne Tallinna tulekut pidi kuulus näitleja mängima spektaaklit Arhangelskis. Sealt aga vähem kui kahe päevaga Tallinna jõudmine pole lihtsureliku jaoks mõeldav. Isegi jumalike võimetega Mamonovi jaoks mitte.

Teiseks toimus Mamonovi esinemisega samal ajal veel mitu selgelt vene publikule orienteeritud üritust. “Tähed tsirkuses” näiteks, kus tõmbenumbriks kuulus seltskonnatibi Ksjuša Sobtšak (tema kohta öeldakse Vene Liis Lass) ning mõned kulunud, ent suhteliselt populaarsed estraadilõvid. Oli ka veel miski integratsiooniüritus Vene estraaditähtede ja muidu kunstnike osavõtul. Ja lõppude lõpuks – Modern Talkingu ja Ricchi E Poveri keskealiste nostalgikute südamesse sihitud kontsert Saku Suurhallis. Vene publikul oli, mille seast valida.

No ja veel asjad, mis puudutavad Pjotr Ivanovitši ennast. Nimelt ei viitsi ta “Hiiri + Rohekaid” eriti enam mängida, sest on seda juba paar aastat järjest teinud. Ta on sellest tüdinud. Tallinna tuli Mamonov tükiga vaid seepärast, et kunagi oli nii kokku lepitud. Teiseks pidi Mamonov saatuse tahtel sõitma Tallinna ühes rongis nendesamade glamuursete estraadiahvidega, keda ta ei salli silmaotsaski. Sõna “glamuur” on üks neist, mida Mamonovi kuuldes ei tohiks üleüldse kasutada. Muide, ka selles, et ta viimasel ajal ei saa eriti läbi oma kunagise suure sõbra Artjom Troitskiga, on süüdi tuntud muusikakriitiku liialt sage viibimine rikaste ja ilusate maailmas.

Aga kõigi nende asjaolude kiuste oli Salme kultuurikeskuse saal neljapäeva õhtul rahvast täis.

Eestlasi on kahjuks vähem kui näiteks Zemfira kontserdil. Saali täidavad krigisevad kitarrihelid.

Sellised karvased, kriipivad. Nagu üritaks keegi oskaja mees kehvasti häälestuvast Musimast (mäletate seda Saksa DV imekitarri – iga nõukaaja koolibändi unistuste pilli) midagi ilusat välja võluda. Aga ei, näed, ei häälestu, raisk. Paus.

Uus pisut teise rütmiga heliriba. Rütm. Mingi rütm. Valgusesõõr on keset lava ja sinna sõõri jalutab tudiseval, nõksutaval, pisut tõmbleval sammul Pjotr Ivanovitš.

Kingad, teksad, särk ja mikrofon. Ja mina veel kartsin, et Salme kultuurikeskuse saal sobib üksnes salongihuumori esitamiseks ning kohe kindlasti mitte intiimsemaks sooloetenduseks. Asjata kartsin. Kõik on hästi.

Ma ei tea, kas see, mida ma kogesin, oli suurepärase liikumisega täidetud rock-kontsert. Või oli see selline sugestiivse musaga tantsuetendus. Või oli see lihtsalt sõnaline etendus, koos köitva liikumise ja suurepärase muusikaga. Ei tahakski nagu ses osas suud täis võtta.

Etenduse esimesest sekundist on selge, et ju Mamonov siis ei kohtunud nende estraadiinimestega seal rongis. Ta tantsib, stepib, hüppab ja kukub. Kui heas vormis on see 51aastane mees, hüüataks vilunud spordiajakirjanik. Tal oleks õigus. Jah. Kui see spordiajakirjanik teaks, kui palju see mees on oma elus viina joonud, suitsetanud.

Tegelikult olen ma harva näinud head nüüdistantsu (lepime siis kokku, et Mamonovi etendus oli ennekõike tantsuetendus). Moderntants tundub sageli jahe. Palju vingerdamist, poose, tehnikaid, aga lugu pole. Aga kui lugu pole, siis nagu ei usu ega viitsi ka vaadata. Mamonovil oli rääkida/esitada lugu. & ;Uum l;ks suur või palju väikseid. Kui nüüd küsida, et mis lugu see oli, et millest Pjotr Ivanovitš Tallinna publikuga vestles, siis, võtke või jätke, aga ma olen kimbatuses.

See on sama raske kui püüda hommikul ümber seletada öösel nähtud veidrat unenägu. Siis kui nägid, oli kõik justkui selge ja loogiline. Aga seletades tuleb välja mingi seosetu udu.

Ma nägin pärast etendust mitut äraseletatud näoga tänulikku vaatajat, kes üritasid matkida Mamonovi liigutusi. Ent keegi ei osanud mulle öelda, millest talle teatrilaval pajatati. Sageli kasutavad kriitikud Mamonovi etendusi analüüsides uhkeid termineid, nagu alateadvus või siis hallutsinatsioon, või, miks mitte, pohmell. Võib-olla. Vaatad laval vanameest jõulise kitarriheli saatel räppimas oma mõtteid... krt. Teda oleks lihtne nimetada hüperveidrikuks. Aga siis tabad end mõttelt, et ega lõputult analüüsida polegi vaja. Vaatad, lihtsalt.

Vahel mulle tundus, et ta mängis üksi kahte-kolme tegelast, kusjuures need tegelased suhtlesid omavahel. Veider värk. Või, korraks mulle tundus, et see etendus oli nagu miski naivisti maal. Justkui lame ja lihtne. Vahel vaatad neid Eesti naiviste, kelleks tavaliselt on mõned üksikud vanamehed kusagil unustatud maanurgas, ja mõtled, mis kuradi pärast ta joonistas suitseva korstnaga maja, must-valge lehma ja ilmtingimata rõngas sabaga koera ja suurte tissidega naise? Miks? Mamonoviga on sama.

Ja veel. See, et Salme kultuurikeskuses oli neljapäeval kõigi asjaolude kiuste ikkagi täismaja, annab ilmselt eelkõige korraldajale usku. Tasub tuua küll siis Eestisse neid veidraid ja mitte nii lihtsalt end kätte andvaid kunstnikke.

 

Tänapäeva jutlustaja

“Ütlen ausalt, minu arust on teie ajakiri sitt,” teatas Pjotr Mamonov kuulsa muusikaajakirja Rolling Stone Vene väljaandele saadetud lugejakirjas.
80ndatel Nõukogudemaal ja kaugemalgi tuntud underground-tegelane Mamonov (Eestis on tänagi fänne, keda bänd Zvuki Mu külmaks ei jäta) on viimastel aastatel asunud omal kombel ajama n-ö õiget Vene asja. Sisulist Vene asja ja mitte mingit deržaava jura.
Nimelt häirib kuulsat muusikut ja näitlejat see, et ajakirjas, kus poole ruumist hõlmab nagunii tõlkematerjal, on Vene originaallood tüütu klants. Igast vähegi lootustandvamast artistist on tehtud mingisse imelikku formaati pressitud tobu. Ei omapära ega sisu. Kõik on popsaa.
Päris ehtsa Vene asja äratundmisest rääkides toob ta näitena oma vana sõbra Brian Eno, kes olla ostnud Venemaalt suveniirina kaasa ühe tikutoosi – vineerist tugevdustega kõige tavalisema tikutoosi, mida vaid Venemaalt leida võib. Eno pani selle toosi oma Inglismaa lossis keset lauda ja imetles. Tõeline Vene asi. “Miks ei võiks Rolling Stone’i Vene küljed olla sama ehedad kui tikutoos,” küsib Mamonov.
Mõne aasta eest kolis eluaeg Moskva kesklinnas elanud Mamonov metropolist 300 kilomeetri kaugusele külasse. Elab seal ning otsib teed jumala manu. Täpsemalt, üritab elada juma­lasõna järgi. Palvetab.
Mullu tegi Mamonov hiilgava rolli Pavel Lungini filmis “Saar” (Ostrov), mis räägib loo sõja ajal kaaslase tapnud mehe edenemisest pühameheks. Mamonov pärjati Vene filmiakadeemia poolt aasta parima rolli eest Kuldkotkaga. Kulla- ja karrakirjul auhinnatseremoonial ütles lihtsasse kampsunisse ja teksastesse riietet Mamonov, kes nägi muu ilu taustal välja nagu püünele unustatud lavamees, et tegelikult on kogu see möll ja kära filmi ümber imelik. Ebasiiras. Silmakirjalik.
Silmakirjaliku tänamise asemel (kuigi ta muidugi tänas, jumalat ja teisi) rääkis Mamonov sellest, et äsja suri “Saare” operaator. Suri oma järgmist filmi tehes, ja teda võinuks päästa, kui filmimeeskonnas olnuks arst käepärast. Ta rääkis mänguvõlgadesse sattunud naabrimehest, kes end üles poos. Ta rääkis seal palju ebamugavat. Ning lisas siis, et päästa saaksid olukorda ikkagi inimesed ise. “Putin on ju pisike luuraja, ega tema kah kõike ei suuda,” märkis ta. Sellest tillukesest mõttest piisas, et kogu tema lõik tseremoonia teleülekandest välja lõigata.
Hoopis veider kukkus välja Ukraina TV 5 intervjuu Mamonoviga. Noor ajakirjanik püüdis olla originaalne. Küsis, mida arvab kuulus näitleja revolutsioonist. Oli ju äsja Ukrainas toimunud Oranž revolutsioon.
Ja Mamonov rääkis, oma isiklikest revolutsioonidest. Pikalt, detailirikkalt. Ilmselgelt kogu seda revolutsiooniteemat naeruvääristades selgitas ta, kuidas esimene revolutsioon toimub tema päevas siis, kui ta hommikul silmad avab. Milline revolutsioon! Siis järgmine, trahh, kohvi­laksuga tulev metsik revolutsioon jne. Olgu öeldud, et saates pidi juttu tulema eelkõige tervislikest eluviisidest. Ja kuigi söakas neiu üritas saadet rööpasse suruda, rääkis Mamonov häirimatult oma isiklikest revolutsioonilistest üleelamistest ühes päevas.
Kuigi näitleja on öelnud, et järgmisena tahaks ta mängida filmis mõnd rafineeritumat mafioosot, näeme me teada suure tõenäosusega siiski Ivan Groznõina samanimelises filmis. Lavastajaks taas Pavel Lungin.

R. R.