Palju aastaid, Von Krahl!
Von Krahli Teater on eesti taasiseseisvumisaja esimene erateater. Tegutsenud juba 20 aastat. Oktoober on Von Krahli sünnipäevakuu. Välja tuli kolm lavastust. Kairi Prints esitas kaks küsimust.
1. Kui raske on olnud inimpõlve jagu avangardi?
2. Mis on kõige naljakam/üllatavam episood, mis selle aja jooksul teiega Krahlis aset on leidnud?
Peeter Jalakas
Teatrijuht, aegade algusest
1. Puhas rõõm. Keskel on umbne.
2. Kohe avamispäeval kukkusin auku, mille olin eelnevalt lasknud terrassile kaevata.
Andrus Pani
Von Krahli baari turvamees aastast 1994
1. Krahlis pole olnud raske vastu pidada, hoopis väga lihtne. Asi on mõtlemises, kindlasti ka siinses personalis ja juhtkonnas. Kõik nad on ju toredad inimesed. Tegelikult saab seda võtta ju nii, et töö ja lõbu korraga. Ära pean veel mainima meie baari ühisüritused: suusareisid, saunakad, õhtusöögid ja muidugi Krahli suvepäevad.
2. Naljakaid episoode ja juhtumisi on olnud palju-palju. Üks oli selline, et oli baari sulgemisaeg ja üks mehike lihtsalt magas laua all oma okse sees. Käe küljes oli rihmaga fotokas, millega meie siis pildid tegime temast seal magamas. Sellest episoodist oli möödunud umbes kaks aastat, kui vennike tuli baari ja küsis meilt, et kas meie tegime tookord need pildid temast, ja lisas veel juurde, et head pildid olid. Ka tema naine oli neid kogemata näinud. Väitis veel, et pärast seda pole joonud rohkem.
Kersti Karro
Von Krahli Teatri piletiadministraator aastast 1995
1. Avangardile peab au andma, et ta on mind kõik need aastad välja kannatanud. Jään põnevusega ootama meie kooselu järgmist etappi!
2. Väikeses teatris ei saa tõmmata piiri, et siin minu töö lõpeb ja sinu oma algab – teed seda, mida on vaja teha, nagu koduski. Meil oli parasjagu üks kahevaatuseline etendus. Enne algust müüsin viimaseid bronne ja kavasid, kontrollisin pileteid. Vaheajal olin kohvikupidaja ja etenduse lõppedes abiks garderoobis. Lahkudes tuli üks külastaja minu juurde ja küsis: “Vabandage, kui ma nüüd takso tellin, kas on selline võimalus, et te istute selle roolis?”
Erki Laur
Von Krahli Teatri näitleja aastast 1998
1. Kui siia tulime, oli muidugi kõhe tunne, aga seda tunnet oli kohe võimalik tööks ümber konvertida. Alguses arvati, et Von Krahl on baar, et kus see teater siis on. Mõnikord jäid etendused ära, sest publikut polnud, mõnikord mängisime kaheksale inimesele. Kui mõni aasta hiljem hakkas nii juhtuma, et olenemata sellest, mida tegime, olid piletid juba ette ära ostetud, otsustasime, et peab midagi muutma, ei saa olla nii hästi toimiv avangard. Hakkasime kõik vabakutselisteks. Üks märksõna meie teatris on alati olnud vabadus, on olnud ikka pöörane luksus teha kõike, mis pähe tuleb ja mida õigeks peame.
2. Mati Unt tegi 1999. aastal Krahlis lavastuse “Inimesed saunalaval”: mina olin Kiir, Juhan (Ulfsak – toim.) oli Toots. Kogu näitemäng toimus saunas. Seal oli 2meetrine lava ja mina – ainukeseks kehakatteks pika säärega saapad – pidin seal tegema kepsaka kukerpalli. Kukkusin alla kerise punaste lampide peale. Klirin oli kohutav. Sekundi jagu mõtlesin, kas kõik on okei, siis vaatasin, kus Juhan on. Ta vaatas mind pärani silmi. Püüdsin käega viibates märku anda, et kõik on korras, aga siis Juhan ehmatas veel rohkem, et ikka fataalne laks, tõmbleb veel ka. Nüüd aeg-ajalt pöördutakse mu poole “Erki “hüppab lavalt alla” Laur”.
Mari Abel
Von Krahli Teatri näitleja alates 2004
1. Avangard ei ole olnud raske: kui, siis ainult algus ehmatas veidi, kuna esimese rollina pidin “Sex Pistolsis” Nancyna, taguots püsti, äsja oksendanud, rosoljelõhnalist Taavi Eelmaad ohjeldamatult suudlema (mis on liiga ontlikult öeldud – otse öeldes tatti panema), ja sealtpeale on elu teatris läinud aina roosilisemaks....
2. Kõige naljakam, kurvem, külmem, ilusam ja koledam oli hetk lavastuses “Eesti ballaadid”, kui lamasin ihualasti (õigupoolest katteks õhuke savikiht – no teate küll: nagu maskina kannad peale üle kogu ihu, kaasa arvatud juuksed ja kõik kumerused ja vahekesed) külmas mullaaugus. Kõik on nii külm ja pime, ning järsku tunned, kuidas mingi limukas mööda su säärt looduse kutse poole liigub ja... ei midagi erilist, lihtsalt vististi ühele peenikeste jalgadega (tõenäoliselt vähemalt intelligentsele) ämblikule meeldis minu vasak kõrvaauk. Aga no mis seal ikka, töö on töö ja nii need päevad Krahlis on möödunud. Ega töö inimest ei tapa!
Riina Maidre
Von Krahli Teatri näitleja aastast 2006
1. Minu jaoks avangard pole raske olnud. Enne Krahli minekut ses suhtes hoiatati küll. Aga hoiatajad hoidsid hoopis iseennast ja mina neid ei uskunud. Mõtlesin nii: ükski olukord ei ole enne reaalne, kui ma ise selle avastan, ja miski pole ka nii saatuslik, et ma seda valida ei võiks või ei saaks. Mulle tundus Krahli avangard sümpaatsem kui ükski teine. Tahtsin sellest osa saada ja oma osa anda. Tahtsin õppida ja mängida, tahtsin kolleegidega rääkida. Krahli avangard on mind juhatanud ja armastanud, kasinud ja karistanud, et nii nagu tütarlapsest sirguks naine, areneks ka näitlejast mõtlev indiviid. Kunsti võib seejuures ka teha. Teatrit võib ka teha.
Autor ja lavastaja Kertu Moppel, osades Mari Pokinen, Liis Lindmaa, Ragne Veensalu, Tõnis Niinemets, Kait Kall ja Mart Koldits. Esietendus von Krahli teatris 12. oktoobril 2012.
“Sinihabeme” sisuks on kommunikatsiooniraskused tänapäeva tehnikapõhises ehk inimsuhteid hälvitavas maailmas. “Möödarääkimine”, kui banaalselt väljenduda. See avaldub võtmelausetes nagu “Te ei saa üldse aru, mida ma räägin” või “On väga tähtis, et kõik oleks täpselt sõnastatud”.
Paraku on etendus kui lõppresultaat väga oma liidetavate nägu ehk ise üks suur kommunikatsiooniraskus. Objektid liituvad harmooniliselt, muutudes subjektiks ehk etenduseks endaks. Tundus, nagu oleksin ise laval kesksel kohal asuvast teenusekeskuse automaadist teenuse tellinud (näiteks koodiga 777) – “meelelahutusteenus Von Krahlist”. Tulemus meenutas kangesti selle õnnetu mehe (Mart Koldits) saatust, kes heauskselt üllatustepaketi tellib. “Sinihabe” on sada protsenti ideenäidend, oma emotsioonituses kahtlemata eriline, kuid mitte paeluv.
Ei saa öelda, et ükski pilt või stseen oleks otseselt tervikust välja langenud. Vastupidi, kõik oli süsteemikindlalt tehtud ning kõrghetked – jõulupeostseen ja uute sõnadega Eesti hümni ettevalmistamine ning esitamine – välja peetud. Viimane oma sirgjoonelises ümbersõnastuses oli hiilgav: “Mu territoorium, kus minu eostaja on sündinud, mu hästiminek ja eufooriline seisund, kui esteetiliselt nauditav oled Sa...”
Ülejäänud osades esines vähem või rohkem venitamisilminguid. Ray Bradbury raamatu “451° Fahrenheiti” ümberjutustus jäi aga lausa võõrkehaks. Küll pakkus pikemat järelemõtlemist Aasta Protesteerija (Mari Pokinen) meeleheitlik küsimus: kes otsustab, milliseid raamatuid tuleb trükkida ja milliseid mitte? Tõesti – Jumal ega Saatus seda ju ei tee ning lausa juhitamatult see tegevus kah ei kulge. Jälle juudid ja vabamüürlased? (“Mitte ainult et ei trükita – mõnitatakse ka!”)
Aga nii see kui kõik muud vaimuvälgatused, mida leidus kõikides piltides (igavaks ei saa näidendit küll nimetada), jäid omavahel haakumata ja keskse fokuseeringuta. Kõik, mis justkui ennustas midagi pöördelist – imik Sinihabeme poolt keelatud kapi ust avamas; särasilmse rebasetopise saabumine –, loksus tagasi vanasse sängi. Oli palju huvitavaid fragmente, kuid puudus tervik. Näidend räägib kõigest ja eimillestki.
Von Krahli uus trupp tundub “Sinihabeme” põhjal ebaühtlane. Igas etteastes säras Mari Pokinen. Teised naisosalised jäid tema kõrval varju. Tõnis Niinemetsa karakterid olid veenvalt välja arendatud ning tal on nii huumorimeel kui oskus publikut haarata. Eriti kenasti avaldusid mõlemad läbirääkijate koolitaja osas. Üldse oli meesosaliste tase ühtlane, kuid Pokineni ammendamatu mängulusti varju jäid nemadki. Välja arvatud ühes stseenis, kus seinale riputatud Mart Koldits meenutas oma kõrguses ja majesteetlikkuses vägagi risti löödud Jeesust. (Pärast rippus ta küll ka pea alaspidi õhus, kuid see polnud enam nii võimas – nagu ka pea alaspidi rippuv Jeesus poleks enam märter, vaid absurd.)
Näidendi ühtlasi tugevaim ja nõrgim külg on ühiskonnakriitilisus. Ühest küljest annab tükk tänapäeva võõrandunud ühiskonnast ja inimsuhetest selge ja ehmatava pildi. Teisest küljest on ühiskonna algrakukeseks ikkagi inimene ja inimest laval pole. Puudub gradatsioon ehk lõpus on kõik sama targad kui alguses, publik kaasa arvatud.
Õpetlik on “Sinihabet” võrrelda kaks nädalat varem Linnateatris esietendunud “Lantimiskunstnikega” – kah ju noorte inimeste autorilavastus ja debüüt konkreetses teatris. Kokkuvõttes keskendub ka viimane kommunikatsiooniraskustele, kuid kõik näited on noorte meeste ja naiste vahelisest suhtlusest. Üldistus saavutatakse üksikult alustades, nõnda on kogu tükk vaatajale arusaadavam ja isiklikumalt puudutav. “Sinihabeme” tegelased kaasaelamisrõõmu või -nukrust ei paku, selleks on nad liiga võõrad ja konstrueeritud. Rääkimata gradatsioonist, mis on “Lantimiskunstnikes” otse pöörane. “Kas kerge meelelahutus või tõsine vaimupuue?” antakse selle tegelastel valida. “Lantimiskunstnikud” on sellel alusel kerge meelelahutus, “Sinihabe” seevastu tõsine vaimupuue. Aga muidugi võib kasutada ka kenamaid termineid: “Sinihabe” on psühhopatoloogilise manerismi musternäide.
Näidendi lõpp, kus Pokineni joig kasvab sujuvalt üle Enigma lauluks “Return to Innocence”, on huvitav ja sisuka alltekstiga. Kuid tekitab samasuguse kiusaka küsimuse nagu kõik eelnevgi – aga miks just nii?
Veiko MärkaLiikumisteraapiateater edasijõudnutele“Õhtute kollane tolm”
Lavastaja, dramaturg ja näitleja Jim Ashilevi, teksti autor Artur Alliksaar, kunstnik Nele Sooväli, koreograaf Liisa Lilienthal-Pärna.
Esietendus 9. oktoobril 2012 Von Krahli proovisaalis.
Etenduse alguses, kui Jim lamas liiva sees ja luges Artur Alliksaare luulet, ajas mind kangesti naerma mu algne plaan kutsuda teatrisse kaasa sõber, kes muidu kultuurimaailmast kerge kaarega mööda käib. Õnneks ta ei saanud tulla, muidu ta vaeseke oleks järjekordse trauma saanud ja veelgi laiemaid kaari tegema hakanud: “Õhtute kollane tolm” ei ole lavastus neile, kelle jaoks kunst on põhiliselt kardinates rullumisest ja purki kakamisest koosnev tegevusvaldkond.
Ashilevi monolavastus nõuab vaatajalt tausta ja kogemust. Kui suudad pseudodiibi küüniku endas maha suruda ja kaasa minna, saab esteetiliselt lummava ja sisutiine elamuse. Tribali stiilis maalingutega peategelane, neli tonni liiva, peeglitükkides murtud valgus, sadu hõõgpirne: kõik see on ilus ja lõõgastav, nii ergastav kui tuimestav kogemus. Alguses sõnad, siis tants, mis koostöös kehamaalingutega liikumise eriti paeluvaks muudab ning vaatajaski midagi tardunut või ununenut liikuma paneb.
Kairi PrintsKerge ja vaba kulg“Nibud ehk hetk me elude katkematus reas”
Lavastaja Peeter Jalakas, dramaturg Tarmo Jüristo, tantsuõpetus Ken Mai (Jaapan), muusika Ismo Alanko (Soome) ja Teho Samuli Majamäki (Soome). Osades Erki Laur, Ivo Reinok, Ott Kartau, Rene Köster, Tero Jartti, Ismo Alanko, Teho Majamäki ja Ken Mai. Esietendus 29. septembril Tallinnas Salme kultuurikeskuses.
“Nibud” oli abstraktne ja psühhedeelne. Lugu kui sellist ei tuvastanud, küll aga tekkis Elioti luuletusega mitmeid assotsiatsioone. Kõigepealt see, et kui pole midagi peas, siis püsi paigal ja oota rahulikult. Niimoodi vaadates tekkis laval toimuva ja luuletuse vahel seoseid küll. Vaikselt ja märkamatult kordus motiiv millegi ootusest ja selle pingevabast vastuvõtust. Olgu see siis žest, mõõgahoop, surm, koera haukumine või üksik sõna. Kõik toimus vabalt, sundimatult. Väga selget ja kindlat suunda ei olnud, mis tegi kogu asja kergeks ja meeldivaks ja mida võis tõlgendada, nagu keegi parasjagu soovis. Hiljem kuulsin,et kavalehel oli küll konkreetsem jutt, aga seda mul etenduse ajal lugeda polnud. Vaatasin ja kuulasin head muusikat, valgust, kummalisi kimonoid ja parajalt õhkujäänud liikumist. Selline vabalt olemine ja kulgemine oligi minu jaoks “Nibude” sisu ja vorm.
Rainer Sarnet
