Pan Sonic – helitaju avardajad

Maailmakuulsad elektroonikud Mika Vainio ja Ilpo Väisänen tulid vastu Hanno Soansi ja Andres Lõo uudishimule.

Pan Sonic on kaks soome härrasmeest, Mika Vainio ja Ilpo Väisänen, kes elavad Barcelo­nas. Nad loovad täpse kõlaga, minimalistlikke heliteoseid, kasutades eelkõige isetehtud toongeneraatoreid ja analoog-aparatuuri. Need on faktid, kõige muu üle võib vaielda.

Hanno: Kas te olete vennad?

Ilpo: Jaa!

Mika: Kui me oleksime tüdru­kud, siis me oleksime õed.

Ilpo: Me oleme tüdrukud ka.

H: Nii et te olete siis õed ja vennad?

Ilpo: Vennad ja õed, mis sellest maa­il­mast küll saab?

H: Teie muusika on abstraktne ja tegeleb heli mikrotasandiga, kuid kui lugeda artikleid Pan So­ni­cust, on neisse alati lisatud mõ­ned värvikad lood. Nagu see, mida te tegite 1994 koos Jim Cautyga The KLFist, kus te ka­su­tasite demonst­rantide laialiajamiseks mõeldud helikahurit.

Mika: Kogu see lugu on suhteliselt piin­lik, tegelikult. Liikus kõmu, et Pan Sonic esineb võimsa heli­ka­hu­riga, mille peale kõik püksid täis lasevad. Meil pole aga kunagi oma helikahurit olnud. Jim Cauty sõitis oma autoga kohale ja see oli cool ning lõpuks me sõitsime lihtsalt ringi ja mängisime. Heli oli tugev, kuid mitte piisavalt võimas.

Me oleme proovinud vältida totrate le­gen­dide genereerimist, aga meie plaadifirmale meeldivad need väga.

Andres: Olete te kunagi tundnud ennast agressiivsena, negatiivses mõttes? On teil olnud tunne, et läheks õige üle piiri?

Mika: Kui mängin eriti valju müraga kohti, tunnen ennast võimu­ka­na, tugevana. Tavali­selt ma ei tun­ne, et see oleks negatiivn­e. Minu jaoks on see positiivne ja ma loo­dan, et inimesed tunnevad seda­sa­ma. Mõnikord on publiku hulgas nõmedat rahvast, kes loobivad meid asjadega ja karjuvad midagi. Siis loomulikult olen nende suhtes agressiivne ning hakkan valjemini ja vihasemalt mängima. Aga üldiselt, kõige võimsamad osad on just need, mida ise väga naudin.

A: Te kasutate mõistet ”hobuse­li­ha rockabilly”. Kas see ka tä­hen­dab midagi, või käite selle välja, et publikul oleks, millega teie muusikat kirjeldada?

Mika: Meilt küsitakse kogu aeg, kui­­das me oma muusikat ise kirjeldaksime. Mõtlesime, et kasutaks se­llist lollakat väljendit nagu ”horse­meat rockabilly”. See on min­gis mõttes hea vastus, sest mei­le mõlemale meeldib nii hobuseliha kui ka rockabilly. Millegi sellisena võib Pan Sonic mõnel hetkel kõlada.

Kas te teate Hasil Atkinsit, rockabilly-tüüpi USAst? Me oleme mitu aastat proovinud temaga koos muusikat teha, kuid sellest pole mi­dagi välja tulnud. Paul meie plaadifirmast on talle helistanud ja proovinud seletada, millist muusikat Pan Sonic teeb. Hasil ütles selle peale, et see on nagu tema van’i katkine mootor.

H: Mis tunne teil tänasest laivist (Kunstihoones 4. augustil toimunud – toim.) jäi?

Ilpo: Oli häid ja oli halbu kohti.

A: Et ei olnud küllalt võimas või?

Ilpo: Ma ütlesin hea, mitte võimas, ja ma räägin praegu sellest, kuidas mulle mängides tundus. Igal juhul on see muusika improvisatsiooniline ja midagi seal peabki “valesti” minema. Kui aga asi läheb korda, siis kõlab see superhästi – just seetõttu, et enne oli midagi “va­lesti”. Tänane laiv töötas õnneks vägagi intuitsiooni peal.

A: Olin meeldivalt üllatunud, nä­hes teid niimoodi rokkimas ja ma­sinatega müramas. Siit paral­leel kahe aasta taguse kontser­di­ga Sibeliuse Akadeemias, kus te esinesite pisut teist laadi se­ti­ga. Keegi mängis tuubat ja kõik kõlas palju minimalistlikumalt…

Ilpo: Jah, see oli erinev...

H: Kas see tuleb publikust?

Ilpo: Ei, see oleneb tundest, meeleolust.

H: Jimi Tenor rääkis kord loo, kuidas Mika võttis ette lennu Ameerikasse üksnes selleks, et vaadata Duchamp’i ”Suurt klaasi” (kuulus avangardkunsti teos – toim.). On see tõsi?

Mika: Jah, ma sõitsin spetsiaalselt sel­le jaoks Soomest Philadelphiasse. Rahast tuli napilt välja. Kohale jõu­des selgus, et on esmaspäev ja kõik muuseumid on sellel päeval suletud. (Naerdes) See oli tõesti kurb.

H: On teie töös Duchamp’i kuiva huumorit?

Mika: Ma küll väga loodan, et on.

H: Teie muusika on füüsiliselt nii võimas, et tundub raske olevat se­da iroonilisusega kokku viia. Mi­da tähendab teie puhul iroonia?

Mika: Mnjah, iroonia tuleneb meie positsioonist. Kui oled laval, siis sult oodatakse teatud käitumist. Võid sattuda väga tobedasse olu­korda, kui sa seejuures aus ei ole.

Ilpo: Minul on Duchamp’ga teine seos, läbi meie saundi. Siin on ka naise ja mehe teema. Mängides ma mõtlen, et see on, nagu kepiks naist.

A: Veider. Kontserdi ajal võrdle­sin mõttes teie laivi raju panemisega ilma orgasmita. See näik­se tähendavat, et imelikke mõtteid tükib kuulaja pähe, kui Pan Sonic on laval…

Kuid seoses sound system’i paigutusega Kunstihoones taht­­sin küsida helisageduste eri­ne­vate tasa­pindade kohta. Kõrgete ja keskmiste sageduste kõlarid olid paigutatud küllalt kõrgele, eeldusel, et inimesed kuulavad seistes, kuid enamik neist istus põrandal, bassikõla­ri­tega ühel kõrgusel. Heli oli paiguti väga erinev. Kuidas teile tundus?

Ilpo: Me kuuleme ainult monitore. Need kompresseerivad tugevalt, kuna kasutame palju madalsagedusi, mis imevad kõla­ritelt suure hulga energiat ära.

A: Te kasutasite täna lampvõimendust, kas kasutate parema meelega seda või transistorvõimendust?

Ilpo: See sõltub olukorrast. Klubi­kon­tekstis pole lampheli piisavalt või­mas, aga siin... See polnud meie valida. Me faksi­si­me Aivarile (peo­korraldaja Aivar Tõnso – toim.), et meil on vaja head ja suurt heli­süsteemi. Lampvõimendus on ana­loog­saundi jaoks, mida me palju kasutame, iseenesest sobiv. Mõnin­gaid sound’e see ei võtnud välja, sest võimsusest jäi natuke vajaka, aga heli poolest oli kõik OK.

H: Teie esinemise ajal tundus mingil hetkel, et Kunstihoone klaaslagi võib meile iga hetk kaela variseda. Oli teil selline kiusatus?

Ilpo: Ei.

Mika: Mingis mõttes on väga ah­vatlev mõelda, et asjad puru­ne­vad sinu tekitatud helist, aga seda juhtub harva. Jung on kirjutanud ühest episoodist oma lapsepõlves. Ükskord kujutles ta vihahoos, et va­naema, kes kõrval köögis askeldas, on surnud, ja samas läks kapis valju häälega katki suur nuga. Tu­gevast terasest nuga, made in Ger­many. Oli ilmne, et sündmus seostus tal sellega, millest ta mõtles.

Me ei tea maailmast tegelikult mitte persetki. Me elame kolme­mõõtmelises maailmas. Füüsikud on aga praeguseks avastanud kümme või kakskümmend kaks mõõdet, tegelikult pole vahet... Me ei tea sellest kõigest kuigi palju, nii et CHEERIO!