Panama kanal peale insulti
Schipholi lennuvälja ärilounge’is on
pealelõunaselt vaikne. Kõik üritavad klaasikese veini ja
snäkkidega süveneda oma sülearvutitesse. Panen enda omagi
laadima, sisse on tulnud 12 meili. Lapsed on mures. Üritan süveneda
prantslaste poliitilisse debatti värskes ajalehes, kui kuulen oma nime.
Neiuke valvelaua taga juhatab kedagi minu suunas. Tulija tervitab, esitab oma
ametitõendi, surub oma väikese niiske käe mulle pihku ja
ütleb, et on Amsterdami haigla valveõde Mariann kardioloogiast.
Teeb teatavaks, et tema ülesanne on mind süstlanõelaga torgata
enne järgmist lendu ning saata mõlemale poole suurt lompi
tohtritele mu vererõhu näidud. Milline teenindus, mõtlen
ohkega
Liikumine on minu jaoks elustiil,
nüüd olen neli kuud haiglavoodis maganud ning see tundub talumatu.
Keegi, kes nimetas ennast sugulaseks, tungis mulle röövimise
eesmärgil peale isa surma kallale, mis lõppes aju veresoone
lõhkemisega ning mu elu rippus pool aastat juuksekarva otsas.
Päriselt paranenud ma pole ja ilmselt ei paranegi. Olen kaotanud kontrolli
une üle, kaotan kergesti tasakaalu, ei kannata stressi ja saan
jätkuvalt valude vastu akupunktuuriravi, mis on nüüd
lõpuks ka mingi maani vilja kandnud, kuid ilma tugevate ravimiteta ei
tule ma päevagi toime.
Mariann supsutab süstlajälje
väikese puuvillatupsuga, lisab, et mul on eraldi oma hapnikuballoon
lennukis tooli kõrval, soovib õnnelikku lendu, palub viisakalt
allkirja ja kadunud ta ongi, nagu hea haldjas. Ütleb, et elektriauto viib
meid abikaasaga õigel ajal esimestena pardale, kuna süsteemi
paigaldamine võtab vähe aega.
Saan jälle lennata,
olen õnnelik nagu väike laps!
20. aprilli
pealelõunal tuli kõne mu Rootsi professorilt. Ok, ütleb
härra Mikael – ümbruse muutust on teile vaja, samas ka
kolleegidega kohtumist ja mõistlikult päikest ja värsket
õhku.
Olen andnud Teie kindlustustele eriloa. Viimane kehtib
ka lendudel. Head reisi, sügisel kohtume. Tean, et olete dr Thomsoni
erilise valve all ning nende tehnikaga pole meil mõtet võistlema
hakata. Aga. Ja siis tuleb terve rida tingimusi – ei mingeid
tennisereketeid, iluuiske, öiseid tantsumaratone, seiklusi helikopterite
ja üüriautodega, festivaliintervjuusid. Rahu ja korralik uni ning
teie jaoks on tellitud ekstra thermoravi ja südame aktiivsuse pidev
meditsiiniline kontroll pardal. Teie abikaasat on teavitatud ja kõik on
tema vastutusel allkirja vastu.
Kui J. F. Kennedyl
maandume, on meditsiiniline personal juba vastas. Suure kauplemise
peale lubatakse meid iseseisvalt taksoga hotelli sõita – ma ei
soovi mingil tingimusel minna ambulantsiga. Abikaasa saab numbri, kuhu vajaduse
korral helistada. Milline New York – olen siin palju olnud, kuid nii
ilusana, üleni õitsevana, pole seda kunagi enne sattunud
nägema.
Meie järgmine lend läheb lõunasse.
Serenade of the Seas alustab nimelt Puerto Rico San Juanist Kariibi mere
kaldalt, läheb läbi Panama kanali Vaiksele ookeanile, kus
jääme sadamatesse lühikesteks peatusteks Mehhiko Acapulcos,
Huatulcos ja Cabo san Lucases, Kolumbia Cartagenas. Oleme Royal Caribbean
Internationali püsikliendid (see on peale Kariibi mere saari ja Alaskat
kolmas reis), millele ka oleme saanud korralikult hinnaalandust oksjonil oma
sviidi eest 10. korrusel suure rõduga. Olen neist palju kirjutanud,
pealegi teame juba täna, kuidas kõik toimib ja see toimib
laitmatult. Firma omab paarkümmend maailma standardi ja kapasiteediga
ristlejat – suurim praegusel hetkel Liberty, ehitatud Masa Yardi poo
lt Turus Soome Vabariigis. Meie Serenade of the Seas Papenburgis Saksa
Liitvabariigis 2005. Ja aluse laius on just nimelt passitud ühte Panama
kanalist läbiujumisega – 32 meetrit ehk 105, 6 jalga.
Põhjala mereriikidega tehakse palju koostööd, ka meie
kapteniks on hästi mõnus norrakas Stig Nilsen. Suurte kogemustega
seilaja – päästis 1987. aastal 50 meeskonnaliiget
merehädast Taani kalaaluselt, kes olid jäässe kinni
jäänud. Igaüht Panamale ei saadeta – sealt
läbiliikumine vajab kogemust ja tarkust, head närvi ning
juhtimisoskusi, õpime pisut hiljem.
Paljud ameeriklased, kes
moodustavadki lõviosa Serenade reisijatest, on valinud sõidu
mõneks tähtpäevaks – miks mitte sõlmida abielu
kuskil müstilise sadama meremeeste kirikus ja pidada pidu laeval ning
saada mesinädalad kauba peale. Meil pole just praegu veel midagi erilist
tähistada – 33 aastat on koos oldud, sellest 18 laulatatud. Pojad
hakkavad pesast välja lendama, vanad eest kaduma. Mina olengi selles
mõttes juba täiesti üksi.
Kohe kui oleme end
kajutis sisse seadnud, tuleb meditsiiniõde taas oma
mõõteriistade ja süstlaga. Ütleb, et doktor vaatab mind
hiljem üle ja soovitab õhtusöögi kajutisse tellida.
Vähemalt täna.
Täpselt 17.00 kohaliku aja järgi
annab kapten Stig Nilsen viimase kõvahäälse hoiatuse.
Nüüd hakkab see võimas seilaja liikuma. Kuninglik tunne on,
kui koorime rõdul apelsine ja avame šampanjapudeli selle kruiisi
terviseks. Kapten tervitab ka norra keeles – tore, kodune tunne, midagi
meie Skandinaaviast.
Järgmisel varahommikul teeme
esimese peatuse Dominikaani Vabariigis Casa de Campos. Haiti saarel
oleme juba kolmandat korda. Läheme omapäi kunstikülasse nimega
Altos de Chavón, mis paikneb maaliliselt jõe orus, kus palju vana
hispaania stiilis kivimaju, kus kunstnikud töötavad ja Dominikaani
kunst on tuntud kogu maailmas. Otse ateljeedest võib odava hinna eest
mälestuseks osta ehteid, maale, nahast käsitööd,
puuskulptuure jm. Igale sisseostule lüüakse peale tempel – ei
ole tollitav, võib maalt välja viia ja Ühendriikidesse sisse
tuua ning edasi Euroopasse transportida. Kui tagasi sadamasse hakkame minema,
mis on umbes seitsme kilomeetri kaugusel, ei leia me enam üles paika, kus
peatuvad turistitaksod.
Kuumus tahab ära tappa, õnneks
on pudel mineraalvett kotis. Meile tuleb vaid vastu vanem meesterahvas eesliga,
kes on ilmselt kehva tujuga ärganud. Tema nimi on Jeho ja eesli
kümneaastastes silmades peegeldub kogu maailma elukogemus. Mul on kotis
üks võileib, ja see läheb kaubaks. Varsti tuleb kahe hobusega
vanker ja viib meid koos heinakuhjaga sadamasse. Raha ei taheta.
Üks päev jääb mööda seilata Venetsueelast, siis
oleme järgmisel kohvimaal – nimelt Kolumbias, pealinnaga Bogota.
Viimane on kaugel, meie piirdume Cartagenaga. Kui laevast väljume,
üritan aru saada, kas tunne meenutab rohkem Brasiiliat või Mehhikot
või Costa Ricat.
Ei, Cartagena on täiesti oma
märgiga – Leiame üles oma tuttavate tuttava Judithi, kes ootab
juba taksoga. Ta viib meid kõigepealt maailmakuulsa kirjaniku
Marques´i koju maja juurde, mis on mererannal kõrgete
savimüüridega piiratud. Just siin on kirjutatud “Sada aastat
üksildust”.
Ukse kõrval ripub silt, kus seisab
mitmes keeles, et palutakse mitte tülitada. Saame spetsiaal-sest
kauplusest ka kaasa hispaaniakeelse trüki – laps õpib
hispaania keelt – ehk ta saab sellest kunagi aru ori
ginaalis.
Judith viib meid ka vanasse kloostrisse, mille sisehoov
meenutab mulle samast ajast – 17. sajandist – pärit hotelli
Hispaanias, Toledo linnamüüri ehitatud imetabast Cardinali, kus meil
õnnestus 18 aasta eest olla pulmareisil ja magada pähklipuust
vanaaegses originaalsängis.
Laseme oma takso minema –
jalutame veel lõunamaisel turul – kus müüakse
kõike käsitööst riisi ja kaladeni. Kuuleme ka natuke
ajaloost: Cartagena põlisasukateks olid Cheeb indiaanid, kes elasid kaua
enne Ameerika avastamist mägede läheduses. Linna sünniaastaks
loetakse 1533 ja avastajaks Don Pedro de Heredia’t. Kuna paik on olnud
eriti rikas kullast – ja on ka täna –, sattus ta Hispaania
konkistadooride ohvriks. Linnamüüri mereröövlite vastu on
ehitanud kuningas Felipe II ja see valmis 1686. Ja päris kummaline, et
meenutab see täpselt mitmeid vanu kindlusi tänases Euroopas.
Cartagena on eriline veel ühes mõttes – nimelt lilled
ja rõdud – elanikud võistlevad, kellel on kauneim
lillerõdu. Võitja on järgmise kevadeni omandustulumaksudest
vaba – siit siis ka stiimul lillede asjus. Ilus on vanalinnas
jalutada.
Judith soovitab abikaasal osta kimbu
orhideesid, mida ta ka teeb, ja need püsivad meie imeilusal
rõdul mitu päeva – õhk on merel lihtsalt
sedavõrd niiske.
Kui USA-s ei või tavaliselt laevale
viia ei lilli ega puuvilju, siis ei ärata mu lilled siin tollis mingeid
emotsioone. Oleme taas oma suurepärasel rõdul ja laev hakkab
liikuma. Päike kõrvetab ja määrime end mõlemad
päikesekaitsekreemiga korralikult sisse ning laseme hilise lõuna
tuua numbrisse, mis tuleb imeilusalt kaetud Kolumbia orhideedega. Kui uksed
korralikult sulgeme, on kajutis varsti soovitud 22°C, rõdul
näitab kraadiklaas nüüd juba 42 soojapügalat, ikka sama
Celsiust...