Paneb tolerantsuse proovile
Ado Lille näitus “Androgüün” Tartu Kunstimuuseumis, lahti kuni 8. maini.
Viimasel aastakümnel vägagi aktiivselt peamiselt Tallinna galeriides esinenud kunstnik Ado Lill avas lõpuks oma esimese personaalnäituse Tartus. Teatavasti on Lillel selja taga juba üsna pikk kunstnikutee. Tema esimene esinemine toimus 1976. aastal. Sestpeale on Lill nii maalija kui ka graafikuna järjekindlalt tuntust kogunud, ning kindlustanud endale kindla koha eesti kunstiloos. Tee kunsti juurde ei läinud siiski tavapärast rada pidi. Ado Lill on lõpetanud Tartu Ülikoolis õigusteaduskonna. Seega omamoodi kõrvalttulija.
Iseõppijate puhul on tihtipeale väidetud, et korrapärase kunstihariduse puudumine annab neile võimaluse olla vabad erinevatest koolkondlikest mõjudest, samuti üleüldistest trendidest. Koolkondadest ehk tõesti, trendidest siiski vaevalt. Esialgu läks Lill kaasa 1960. aastatel eesti kunstis üha enam kanda kinnitanud abstraktse loomemeetodiga. Mitme aastakümne jooksus avastas ta temale omase järjekindlusega selle laadi erinevaid võimalusi. Tulemuseks oli esteetiline korrastatud pildiruum Ado Lillele omaste võluvate värvikooslustega. Veenev oma terviklikkuses ja harmoonilisuses, ilma mingite iludusvigadeta.
Abstraktsusest tüdinenud, samas mõjutatud 1990. aastatel eesti kunstis tooni andvast figuratiivsusest, hakkas ka Lill üha enam oma lõuenditel kujutama inimest. Esialgu oli inimene üksnes paari joonega skitseeritud, ning me vaid aimasime tema kohalolu. Hiljem võtavad piltidel olevad tegelased üha selgemaid piirjooni, omamata sealjuures kunagi reaalset vormi, nii nagu ka sidet tegeliku maailmaga. Lille visioonid on kui killud tunnete mosaiigist, kus on kohta üksnes üksteise poole püüdlevatele ja lähedust otsivatele olenditele. Siin on meelelisust ja seksuaalset iharust ning tundelaenguid võimendavad kunstnikule omane suursugusus formaadis ja need eripärased mõjusad lillad- kollased, lillad-punased, lillad-helesinised värvikooslused. Liigselt magusaks ja hillitsetuks muutumist pole Lille juures siiski karta.
Justkui vaataja tolerantsust proovile pannes esitab ta sekka ka räigemaid pornograafilisi stseene. Ja inimesed Lille piltidel tunduvad olevat noored, vägagi noored. Laste pornograafia see siiski vist pole, ehkki olen kuulnud küsimust, on siin siis vahet Kiwa töödega, mis Tartus Y-galeriis pornograafilisuse tõttu näituselt eemaldati? Lille puhul on ähmastunud piirid reaalsusega. Tema tööde esituslaad muudab määratlematuks kujutatud aja, koha, inimolendite ea, ning isegi nende soolise identiteedi. Tulemus on abstraktsem ja inimsoo üldisemale olemuslikkusele viitav.
Viimaste aastate, täpsemalt nelja viimase aasta loomingust on komplekteeritud ka praegu Tartus avatud näitus “Androgüün”. Suurepärane seitsmepildiline maalivalik, mis tehtud kunstniku enda poolt, on kontsentraat tema praegustest võitudest maalijana. Väljapanekuga lähemalt tutvudes süvenes minus aga üha enam tundmus, et Ado Lille loomingu sügavam tähendus ei peitu endiselt selle sisus, vaid hoopiski vormis. Ennekõike on talle olulised puhtmaalilised väärtused. Värv, mis lõuenditel oma intensiivset elu elab, samuti keerulised faktuurimängud. Erilise põhjalikkusega on läbi töötatud iga ruutsentimeeter pildipinnast. Siin segunevad erinevad materjalid, reljeefset vaheldusrikkust loovad kipsiseguse värvikihi julge kasvatamine ja teistpidi selle kohatine mahalöömine. Kujund, mis kantud õlile söejoonistusena ja mille kulgemine on tegelikult juba esimeste värvikihtidega kindlaks määratud, tundub ennekõike vajalik olevat kompositsiooni osana. Uute kihistuste lisandumise kõrval, erinevate jutustuste näol, on Lilles säilinud paljugi kunagisest abstraktsest ekspressionistist. Vahepealsete aastate kogemused on talle juurde andnud aga uusi maalilisi kvaliteete.
Ado Lille näitus “Androgüün”
Tartu Kunstimuuseumis, lahti kuni 8. maini.
