Retrosõbrale peaks 1980ndate matsakad proportsioonid, veidi baroksed "krutskid" ning itaaliapäraselt camp’lik- jõhker värvigamma korda minema. 1990ndate disainis on veidi vähem ekspressiivsust, kuid see-eest rohkem "tarbelisust". Mitmed esemed mõjuvad üsna koduselt, kuid siin ei saa rääkida mitte niivõrd eesti disainerite laenudest, vaid pigem ülemaailmsetest trendidest. Seda nii vormide (aktuaalseks teemaks kontorimööbel) kui materjalide (vineer, metall) poolest.

Veidi ehk pöörasenagi näivate objektide taustal tõdevad kuraatorid: kõige keerulisem on asjade loojatel välja pakkuda otstarbekalt lihtsaid lahendusi. Optimaalse lakoonilisuseni välja disainerid oma toodetes siiski minu arvates ei jõua. Vähemasti ei ole 1990ndate toodetel seda "tabavust" ning sära, mida võis näha bauhauslaste minimalistlikus mööblis 1920ndatel– 30ndatel ning Ulmi disainikõrgkooli üliõpilaste-õppejõudude katsetustes.

Muidugi on oma võlu trossidele kinnitatud riiulites ja vineerist nagides (mõlemad Martin Woltermann) või siis kaustast tehtud valgustil (Design Hospital, 1996), vildist küüleril veinipudelitele (Rolf Sachs, 1994) ja ka harjast valmistatud pliiatsihoidjal (Jörg Hundertpfund, Sylvia Robeck, 1987). Aga tootekujunduses otsin mina isiklikult ikka veel klapitatavuse, monteeritavuse ja muidu nipikuse kõrval ikka veel esteetiliselt nauditavat… Selles plaanis imponeeris vahest kõige enam Jürgen Achatzi tehtud painutatud naturaalsest kasepuidust püstine riba, kuhu sisse tehtud ovaalsetesse aukudesse võib paigutada jalanõusid (1994). Seda sorti funktsionaalset skulptuuri ihkaks rohkemgi näha.

Näitus "Teadlik, lihtne – teadlikult lihtne" on avatud Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumis 26. veebruarini.