Kui keegi ütleb, et popmuusika võiks olla kunst, aga on sageli pelgalt kommerts ja käitub sellisena ülbelt ja laiutavalt, siis jah, muidugi – me igatseme avarust ja haaret oma unistustesse. Aga siiski, võtame nüüd nood kommertsi kiuslikud kitsendused – kas pole ometi midagi võluvat ka kiindumuses vormelite ja mudelite, lausa igavikuliseks lihvitud klišeede vastu? Säärane pop ei pruugi kindlasti olla lõtv ja lame, sekundaarne tõmmis, lahjendus ja leevendus. Ta võib olla ja ongi kompresseeritud ja kontsentreeritud, masinlikult täpne ja läikiva pealispinnaga. Ning mis kõige tähtsam – kui te seda muusikat veidigi armastate, tunnistate tema anonüümsust kui väärtust. Omas tööstuslikus täiuses on ta asendatav, sisse ja välja lülitatav, vaevalt et esiplaanil ning – alguse juurde tagasi tulles – ei kunagi päriselt kunst.

Edasi lugemiseks , telli digipakett või osta artikkel
0,99 € Osta artikkel