Parem olla leitud, mitte valitud
Äike, aeg-ajalt kostab heliinstallatsioonist hüüe “ja siin on eimiski!” ning pidev kirjutusmasinaklõbin.
Hasso: Mis sulle kõige rohkem meeldib: kas Protsess, Ameerika või Loss?
Kiwa: Kafkaga ei ole sel näitusel midagi pistmist. Ainult kaaperdamise rõõm.
H: Ega Kafkast ei pääse ju nagunii kuskile. Või kas on mingi koht, kuhu saaks Kafka eest peitu pugeda? Mõtlesid, et siin keldris? Väljas on Ameerika, Protsess ja Loss ja siin ei ole midagi?
K: Kafka mänguvõtt on selline nõiatehe. Kui ta ära nimetada, siis pääsebki tema eest pakku. Mulle endale on Loss võib-olla kõige olulisem. Kasutaksin enda tööde kohta oksüümoroni “ääretult kitsas”. Kontseptuaalne minimaalsus, võimalikult palju seoseid. Selles glittertext’is õnnestus tähendusseoseid eriti lakoonilisel kujul kõige rohkem kokku tuua.
H: Aga kui tähendust ei oleks? Kui oleks ainult leidmise rõõm? Kunstil on alati mingi komponent, mis ei ole tähendus. Eriti muusikal.
K: Glittertext’i idee tuli internetist. Myspace’is sai lisandina panna glittertext’i, mis seal särades jooksis. Tähendused tulevad pärast, see on tagantjärgi-tarkus. Minu jaoks nagu ilmutuslik aspekt.
H: Ilmutus jah. Aga mis siis, kui see on lihtsalt leidmine? Umbes nagu leiaksid metsast mustikakoha. Leiad internetist glittertext’i, ja siis leiad filmidest kaadrid, kus subtiitrites on “eimiski”.
K: Tegelikult need ongi leitud asjad. Ma ei ole siin midagi ise teinud. Semionautiline märkide põrgatamine, või lihtsalt kultuurikihist mingite märkide väljavalimine.
H: Selge. See protsess on siis leidmise protsess, mitte seletamise või mõtestamise protsess.
K: Masinlik protsess. On üks vool, ja input ja output, ja masin lihtsalt töötab.
H: Ütleme siis, et seal on mingi määramatuse komponent. Vähemalt input’i poolel. Sa ei ole ju kõike ette planeerinud, mis sinna input’i läks.
K: Masin on minu leiutatud. Mina andsin talle valikuprintsiibi, et ta peab eimiskit otsima. Ja masin ei tunne leidmisest rõõmu, aga mina tunnen, kui ta nii palju eimiskit leiab.
H: Ühesõnaga, leidmine?
K: Kas Kafka valis või leidis ise selle raamatu?
H: Leidis.
K: Kas Kafka valis või leidis, et ta on Kafka?
H: Ta leiti. Sellepärast ta ongi Kafka. Ta ütles Max Brodile: põleta kõik mu käsikirjad pärast minu surma, aga ise ei teinud seda. See on väga tähenduslik žest. Brod valis, ta otsustas mitte oma sõbra palvet täita. Ja mõne aja pärast hakkas järjest rohkem lugejaid Kafkat leidma, ja nii saigi temast Kafka.
K: Tahtsin just summeerida, et ühel hommikul leiti Kafka voodist ja avastati, et ta on muundunud Kafkaks. Aga mida tegi Kafka päev varem, enne kui ta Kafkaks muundus? Mida tegi jumal üks päev enne maailma loomist?
H: Päev enne loomist sõi jumal kõhu korralikult täis.
K: Ja siis algas töö?
H: Küllap vist. Kuigi see, et üks jumal loob ühe maailma, on ainult üks kosmoloogia versioon. On ka selliseid kosmoloogiaid, kus maailm luuakse kogemata, see on juhuslik sündmus. Näiteks kukub keegi kogemata taevast alla, või...
K: ...või keegi leiab midagi – leiab võimaluse, milles maailm saab tekkida.
H: Jah. See on ikkagi määramatuse küsimus. Kui on määramatus ja kui on kosmoloogia, siis on maailma loomine ka maailma leidmine. Need on ühe ja sama asja kaks erinevat külge.
K: Lõpmatuses on maailm võimalusena juba olemas, vaja on see lihtsalt üles leida. See on ka väga kafkaliK: toimub määramatu protsess, aga pole teada, miks. Mingi määramatus on meid subjektina välja valinud või leidnud.
H: Tõepoolest. Ja valib ja leiab ka edaspidi. Mis on parem – kas olla valitud või olla leitud?
K: Leitud olla on kindlasti parem.
