Parema maa imagoloogiast

Eurovisiooni lauluvõistlusel tegeldakse eelkõige oma maa positiivse imago konstrueerimisega, leiab Harry Liivrand.

Eurovisiooni lauluvõistlus on kindlasti mingite laulude võistlus, millest mõnel on isegi muusikalist väärtust, kuid ennekõike on ta rahvaste demonstratsioonesinemine, oma riigi promotsioon showbusiness’i kaudu. Sest arutlegem loogiliselt: miks lauluvõistluse sõimamisest ja mõnitamisest hoolimata tahetakse sellel ometi maksku, mis maksab osaleda? Mõelge ise: te ei tahaks ju osaleda igaval ja tobedal kontserdil. Miks ammu ebamäärase vormi võtnud transkontinentaalne muusikaüritus, mida ühed peavad halva maitse etaloniks ja teised Euroopa estraadimuusika tippsündmuseks, on osavõtvatele maadele siiski nii tähtis, et sellel osalemiseks raha ei loeta? Miks rikas kaotaja teeb vaesele võitjale meelitava ettepaneku järgmine lauluvõistlus kaotaja maal korraldada? Sest Eurovisiooni lauluvõistlus on nagu maailmanäitus, kus esitletakse maad, mitte konkreetset toodet. Toode on teisejärguline. Tähtis on korraldaja imago. Räägitakse Eesti võidust, Läti võidust, mitte et võitis laul mistaniminüüdoligi. Artistide ja laulude nimed unustab avalikkus kiiresti (fännid on erikategooria), võidumaadest räägitakse aastaid. See on Eurovisiooni paradoksaalne reegel.
Kordan, Eurovisiooni ideoloogiline sõnum avaldub imagoloogia tasandil riigi- ja rahvuskesksena. Et iga riik püüab ennast reklaamida Eurovisioonil progressiivse ja lahedana, kompleksivaba kohana, on seetõttu enesestmõistetav. Isegi Vene saatkond avas oma skandaalse ajaloolise kuulsusega saatkonnahoone Eurovisiooni banketiks ülimalt dekadentlikule seltskonnale. Lauluvõistluse suurepärane korraldus tõestas aga ülejäänud Euroopale Eesti konkurentsivõimet kogu Euroopa ühisorkestris võrdsena kaasa mängida. Kui ka vähem kui pooled umbes üheksasajast siia akrediteeritud välisajakirjanikust Eestist kirjutavad ja räägivad, aitavad nad kaasa Eesti kuvandi rahvusvahelisele tutvustamisele. Maa, mida ümbritseb vaikus, on meediaajastul sama hästi kui olematu maa.

Olümpiaregatt 1980, laulev revolutsioon kümne aasta eest ja Eurovisiooni lauluvõistlus on teinud Eesti tutvustamiseks viimase 20 aastaga rohkem kui Inturist, Tallinna graafikatriennaal, Arvo Pärt, e-valitsus, Lennart Meri ja bränd “Welcome to ESTonia” kokku. Ent kui regatti võib tõlgendada okupatsioonivõimude propagandaüritusena ja laulval revolutsioonil on peamiselt poliitiline tähendus (revolutsiooni tegevale maale ei kipu eriti keegi), sümboliseerib Eurovisiooni lauluvõistlus vaba maad selle parimast, innovatiivsest küljest.
Eurovisiooni strateegia võrdub korraldajamaa imago kaunilt pakendatud impordiga välismaale. Selline praktika on institutsionaliseerunud vähemalt ABBA ajast. Kui otsin võrdlust rahvusvahelisest kunstielust, siis kujutab lauluvõistlus endast sümbioosi Veneetsia biennaalist ja “Manifestast”. Esimesega sarnaneb ta panuse tegemiselt mainstream’ile, teisega geograafiliselt mobiilsuselt. Pole tõsiseltvõetavat kunstikriitikut, kes mürgiselt ei ironiseeriks Veneetsia biennaali üle, aga samas küsib reisitoetust igast võimalikust ja võimatust fondist, et biennaali avamisele lennata. Eurovisiooni lauluvõistlusega on sama lugu.
Lauluvõistluse juhatavad sisse riikide vastuvõtud. Harilikult on need rohkem kui ainult söögi-joogiorgiad. Need on parimas mõttes promoüritused. Kõige stiilsemaks osutus minu jaoks Sloveenia vastuvõtt, mille nii-öelda sisu ja vorm vastasid maksimaalselt selle riigi Eurovisiooni stjuardessi-stiilile. Igale külalisele kingiti seljakott karastusjookide, suveniiride, T-särgi (kiri selle seljal teatas, et Eurovisioon 2003 toimub Sloveenias) ja verivärske turismibrošüüriga “Welcome to Slovenia!”. Huvitav, mitu miljonit neil selle geniaalse slogani väljamõtlemine maksma läks, küsisid sel õhtul üksteiselt kümned eestlased. Kõige tipuks pakkusid sloveenid õhtusöögiks plastkarpides tüüpilist lennukieinet! Õnneks sai seda kulinaarses mõttes maitsetust suurepärase sloveenia vahuveiniga alla loputatud …
Seksuaalne vähemuslikkus ja homode tunnustamine kuulub Eurovisiooni lauluvõistluse imagoloogiasse ühe tähtsaima komponendina. Väga mitmesugustel ja raskesti kirjeldatavatel põhjustel – gay sensibility on laialivalguv mõiste – on Eurovisiooni lauluvõistlusest kujunenud seksuaalvähemuste kultusüritus ning toimumislinnast nende mitteametlik kohtumispaik. Euroclub Olümpia hotellis oli kogu nädal justkui algusaegade Nightman, sellist homode kontsentratsiooni nagu Vene saatkonna vastuvõtul kasutaks tulevikus ettekäändena oma õiguste eest Emakesel Venemaal võideldes iga vene seksuaalvähemuste aktivist.
Kujutan ette, et Tallinnas toimunud Eurovisiooni lauluvõistluse mõju bi- ja homoseksuaalide emantsipatsioonile Eestis ei maksa alahinnata. Muide, selle aasta teiseks tippsündmusteks homokultuuri kalendris on Eurovisiooni lauluvõistluse kõrval suvel Sydneys korraldatav Gay Games ehk homosportlaste olümpiamängud. Sydney seksuaalne liberaalsus ja tolerantsus on legendaarsed, kui tolerantse ja turvalise mulje jättis vähemuslikele väliskülalistele Tallinn, saab tõenäoliselt üsna pea lugeda välispressist. Kuuldavasti mingeid jamasid siiski ei toimunud ning lauluvõistluse pressikeskuses töötanud kolleegid olid Tallinna igasugusest klubielust siiras vaimustuses.
On tähelepanuväärne, kuidas pärast Dana Internationali võitu 1990. aastate lõpul on Eurovisiooni lauluvõistlust ära kasutatud seksuaalse vähemuse ideaalide ja identiteedi propageerimise tribüünina. Miks ka mitte, Euroopa meelelahutustööstus on alati suhtunud võrdlemisi liberaalselt kõikvõimalikesse anomaaliatesse (kui see ei tule käibele kahjuks). Endisest Jugoslaaviast tekkinud riikide puhul näis esinejate imagos seksuaalsete äärmustega samastumine lausa regionaalse omapärana.
Sel aastal lõi platsi puhtaks Sloveenia drag queen’ide trio, sadomasohhistlikku piitsaga domina’t etendas laval horvaatia lauljatar. Pressiteatmikus tunnistas oma biseksuaalsust austria poplaulja Manuel Ortega. Lesbilise tantsustseeniga alustas oma esinemist Läti staar Marija N. Seksuaalne vähemuslikkus on in. Kuid millises kontekstis!?

Eurovisiooni lauluvõistlust armastatakse analüüsida nagu camp-üritust. See on pealiskaudne, ülimalt lihtsustav massimeedialik lähenemine. Camp moodustab lauluvõistluse imagoloogiast ainult väikese osa, ja sedagi vähemliku publiku poolelt. Kuidas saab  pop- pro estraadi- pro what the fucking style muusikaüritust vaadelda camp’i kategooriates, kui Eurovisiooni lauluvõistluses puuduvad näiteks iroonia ja eneseiroonia tasandid ning kui midagi imiteeritakse, siis surmtõsiselt, keel vesti peal? Kuigi lauluvõistlus koketeerib ekstravagantsi ja glamuuriga, on Eurovisioon siiski kitši fenomen, seostudes armsate stereotüüpide, kodanliku heaolu ja pilvitu taevaga. Lauluvõistluse repertuaar koosneb peegelduste peegeldustest, zombikloonidest. Belglane Sergio nagu Tom Jonesi koopia; Küprose One nagu Backstreet Boys Nicosiast; AfroDite Rootsist nagu Silver Convention, mis koosneb kolmest Linda Wagenmakerist; kreeklaste grupp nagu Depeche Mode. Eurovisioon pakub perfektset ja sentimentaalset samastumisrituaali, camp’iga pole siin midagi pistmist.
Kuid kitši abil saab odavat populaarsust koguda ja rahvuslikke tundeid paisutada. “Na negr,” ütles prominentne vene diplomaat Vene saatkonna vastuvõtul Vene bändi liikmeid tutvustades. Venemaa on vabameelne ja multikulti-maa, tõlgendasin ma saatkonnas nähtut. Kas see vastab tegelikule olukorrale, pole hetkel oluline. Ka katoliiklik Sloveenia tõusis Sestre ees tagajalgadele, aga ometi oli maale antud uus, ootamatu imago. Disko Rootsi saatkonnas kulges ABBA saatel. ABBAt ma kitšiks ei pea, kuid mis oleks veel paremini sobinud Eurovisiooni sentimentaalsesse ja erotiseeritud õhustikku kui tolle lauluvõistluse kuulsaim võitja, mille kahemõttelise pealkirjaga “Dancing Queeni” saatel tantsis saatkonna saalis koos kahe meeskokaga proua suursaadik ise?

Eurovisiooni lauluvõistlus on tänapäeva Euroopa meelelahutustööstuse usk, lootus ja armastus.
Nelikümmend aastat Eurovisiooni Kirikut on ka Eestis lõplikult kodunenud, eelmisel nädalal saime meiegi selle pühimast missast osa. Eestist on tänaseks saanud selle koguduse austusväärne ja mõjukas liige, ning imagoloogiliselt on see meile ainult kasuks – laul seob rahvaid ja riike. Erinevalt jalgpallist. Isegi siis, kui mulle või teile Eurovisioon ei meeldi, pole mõtet tema vastu võidelda, sest lauluga ei võidelda. Me ei tohi ainult unustada, et Eurovisiooni usk kummardab standardeid ja väärtustab kindlaid hoiakuid ning flirdib moodsa poliitilise korrektsusega. Kui me suudame need kokkulepped enda kasuks pöörata, oleme võidumehed ka siis, kui oleme 14. kohal. Imagoloogiliselt oleme ju ka siis võitja poolel.
Ja ärge unustage, et ei saa me läbi Lätita.